Hoolimata tehisintellekti võidukäigust, tahaksin tuua lugejani päris oma käega ja peaga kirjutatud veste sellest, kui kasulik on elus läbipõrumine. Kui oluline on eksida ja sellest õppida.

Meid julgustatakse kasutama kunstintellekti, ehk olema mugavad ja lollid. Seda nimetatakse kaasaegseks, turvaliseks keskkonnaks ja kaasavaks hariduseks. On üllatav, et isegi äärmusliberaalne ajakirjandus näeb probleemi AI "turule tulemises." Arvan, et meediaplatvormi "Delfi" kriitika AI kasutamise aadressil oli ühekordne tööõnnetus ja edaspidi sellist viga ei tehta, sest ideaalne tulevikuinimene ei ole isemõtleja, vaid papagoilaadne järgi ütleja.

Mina aga tahaksin tuua lugejani päris oma käega ja peaga kirjutatud veste sellest, kui kasulik on elus läbipõrumine. Kui oluline on eksida ja sellest õppida. Kui tähtis on seada eesmärgid, mille saavutamiseks peab pingutama. Lugu põhineb minu vanavanaisa meenutusel ajast kui tema veel õndsa keisririigi ajal Suure-Jaani vallakoolis käis.

Maateadus

Kui krihvel mööda tahvlit liikus, tekitas see vahel nii jubedalt kriiskavat häält, et võinuks lausa liha kontidelt lahti võtta. Seda juhtus ikka kui rehkendamist või keeleõpet oli vaja teha ja koolmeister ülesande andis, mis hiljem tahvli peal ette näidata tuli. Lapsed pusisid hoolikalt, et mitte pahandada saada, sest koolmeister oskas olla ka väga terav oma arvamustes.

Kummalisel moel aga oli ta samas leebe ja toetav ja ei osanud keegi arvata, mida võib tänane päev koolimajas kaasa tuua. See-eest oli keisrihärra pilt kogu aeg ühesugune ja too vaatas pealegi kuhugi nurka, mitte kellelegi otse silma.

Täna ei olnud vaja karta kiledat krihvlikriginat. Täna oli koolmeister võtnud pähe kutsuda õpilasi tahvli ette ja piinata neid erinevate küsimustega. Tegelikult ju koolmeister teadis, et ega siis kõigilt või ühte moodi küsida.

Näiteks kui teemaks oli pealinn Sankt-Peterburg, siis keegi võis väga soravalt rääkida sellest, kuidas tema oli Peterburgis onu Jaani juures külas käinud ja mida kõike seal näha saanud! Kuidas onu Jaan oli tema ja teised sugulased viinud tramvaivagoniga sõitma ja kohvipoodi kreemikooke proovima. Küll need olid hästi mekkinud!

Ja Peterburgis oli ka suur eestlaste kirik, mille külges kool ja õpilastekodugi oli. Ja rahvast oli seal nii palju, et üheski Eesti- või Liivimaa kirikus leida ei olnud. Kui palju oli suure Vene riigi pealinnas näha! Uhked kõrged majad! Ilusad sillad! Ja kujud igal pool!

Mõni, kes eriti ilusasti oskas rääkida, teadis koguni nimetada, et omakandi mees, Köleri Johan, olevat üles maalinud mitmeid kuulsaid ja tähtsaid tegelasi pealinnas ja käinud ka Italimaad joonistamas. See oli uhke värk!

Teine jälle teadis kõnelda, kuidas pealinna sugulased olid viinud külalised elajaaeda, kus olid näha ilmatuma pika kaelaga elukad, kelle nimi olla kirahved. Imelised linnud papugaid kisendasid sama koledasti kui krihvel tahvli peal!

Ja siis olid seal veel sellised elajad nagu makaaged, kes nägid välja nagu inimesed ja tegid sama tobedaid tempe nagu külamehed, kui nad liiga kauaks end kõrtsi soojendama jäid.

Kolmas aga ei osanud kosta midagi, urgitses vaid põrandat vahtides ninas või siis näppis seelikuvolte, ise näost punane.

Aga maailm! Lai maailm oli tore! Ja koolmeister oskas rääkida nii vahvasti võõrastest maadest, nagu oleks seal ise käinud, aga Aleksandrikoolist, Tartust, Peterburgist ja Riia linnast ei olnud tema teps mitte kaugemale saanud.

„Raamatud!" kordas koolmeister. „Raamatud toovad teile kogu maailma kätte! Saksamaal Königsbergi linnas elas suur väljamõtleja ja arutaja Immanuel Kant, kes ei käinud üldse oma kodulinnast kaugemal, aga oskas seletada paljusid asju maamuna peal! Miks? Sest ta luges ja mõtles palju! Kui meie keiser Nikolai Aleksandrovitš alles troonipärija oli, siis reisis tema ümber terve maakera ja õppis tundma kaugeid maid ja see oli temale hea, sest nii avanesid tema silmad ja inimene peab ikka ise nägema, mida maailm endast kujutab! Nikolai Aleksandrovitš armastab ka ise lugeda ja tunneb mitmeid keeli – tema mõistab kõnelda nii sakslase, prantslase kui inglasega! Teilt aga nii palju ei nõuta. Hea kui oskate vene keelega hakkama saada. Seda läheb keisririigis ikka vaja. Vaadake kui palju elab eesti inimesi väljaspool Eesti- ja Liivimaad! Kes teab, kuhu teidki elu veel heita võib!? Kas te ei ole selle peale mõelnud? Mõni teist võib minna elama Kaukasusse või Krimmi, kus on palju eestlaste asundusi. Teine ehk Ameerikamaale, kus nüüdsest New Yorki linnas eestlastel oma eestikeelne seitung käib. Maailm on suur ja lai ja teda peab tundma…

Aga nii… Meil on siis täna maateaduse tund ja täna tuleb … tuleb klassi ette …" Koolmeister ajas näpuga päevikus järge ja klass hoidis hinge kinni. Sellised hetked olid vaeste koolilaste jaoks maailma hirmsaimad. Isegi mitte Rooma linna põlemine ei võinud olla nii õudne või kristlaste heitmine metselajate saagiks.

„ … tuleb … tuleb … Ahaa! Pahapõllu Peetrile on hinnet vaja. Peeter! Astu ette!"

Kõik hingasid kergendatult ja mõned koguni turtsatasid naerda, sest Pahapõllu Peeter oli natuke kõva peaga ja selle läbi sai aegajalt nalja. Aga mitte palju, sest Pahapõllu Peetri rusikas oli sama kõva kui tema pea. Seepärast turtsusid tüdrukud julgemalt kui poisid, sest tüdrukuid Peeter ei puutunud. Ainult loopis nende asju ja sakutas patsist, kui tundus, et need õpetust vajavad.

Peeter tõusis pingist ja loivas aeglasel sammul klassi ette, põrnitsedes altkulmu koolivendi. Mõnele heitis ta koguni ähvardava pilgu.

„Nõnda, Peeter! Ma andsin eelmisel tunnil ülesandeks õppida selgeks üks kauge maa, mille nimi tänapäeval on …?"

Peeter puhises pahuralt nina alla. Ta ei olnud maateadusesse oma ninagi pistnud vahepealsel ajal. Vähemalt paistis täna koolmeister olevat heas tujus ja andis Peetrile aega mõtlemiseks.

„Tänapäeval on see millise riigi ala?" jätkas koolmeister Peetrikese piinamist. Vaikus … „Vaata, Peeter, ega ma taha sind kiusata!"

„Koolmeister vist oskab mõtteid ka lugeda," tundus Pahapõllu noorperemehele.

„Mis on siis selle maa nimi tänapäeval ja millise riigi külge tema kuulub?"

Peeter vaikis. See-eest hakkas pugejalikult käega vehkima vallavanema poeg Mihkel. Teda kutsuti isa ameti pärast Kuberneriks, sest nad olid ühtemoodi tähtsad ja näitasid igal võimalusel üles oma tarkust. Sellega käis Mihkel isegi leplikule koolmeistrile närvidele ja too ei tahtnud tähelegi panna, et Kuberneril on käpp õhus. Kaua ta seda ignoreerida ei saanud, sest see oli ainus püsti tõstetud käsi ja Pahapõllu Peeter oli ikka vait.

„Nii, Mihkel. Kas sa tahad midagi öelda?"

Vallavanema-Mihkel krapsas püsti: „Selle maa nimi on tänapäeval Iraak ja see kuulub Türgimaa külge!"

„Jah, õige. Hästi, Mihkel. Istu. Aga sina, Peeter, ütle meile, mis oli selle maa nimi vanasti. Siis kui veel Piibli aja kuningad seal elasid. Sa vist ei tea?"

Peeter vaikis. Ega tal midagi kosta olnudki. Ta ei teadnud tõesti, sest väljas oli juba tunda kevadet ja toas istumine oli tüütu. Kooliraamatu taga istumine vajutas silmad kinni ja kodus keegi kooli pärast kukil ka ei istunud.

„Ega sa tunnistusega hobust toida," arvas kodus isa. „Ja ma ei näe, et nendel tunnistustel kusagil oleks kirjas, mis hinne hobuse ette rakendamises või kündmises antakse. Laulmisest – sellest ma saan aru! Kui ikka lähed tüdruku laka alla ja tahad talle hinge ja põue pugeda, siis on ilusast laulust ja viisipidamisest kõvasti kasu. Aga maateadus? Teadust sellest, misasi maa on, annan sulle mina! Mitte see okulaaridega kehkadivei, kes ennast koolmeistriks kutsuda laseb!"

Alatasa piipu popsutav vanaisa oli seda meelt, et kui inimene „Perno Postimeest" lugeda mõistab, siis teab tema väga hästi, mis laia maailma seest leida võib. Ja kui on vaja minna, näiteks, panka rublarahade-asju õiendama, siis võib vallasiketäri kaasa kutsuda. See on selle maha amet tunda kõiki seaduseasju, mida kohtukull näha tahab, ja konkse, mida kaukamehed välja mõtlevad.

Nii nende koolitükkidega siis Pahapõllul oli. Tõele au andes, pidi ütlema sedagi, et Pahapõllu peremeeste suure tööga oli talu kõike muud kui oma nime väärt. Kunagisest kehvast maatükist oli saanud viljakas maa. Sellel uppis seisnud hütist oli jäänud vaid mälestus ja nüüd oli Pahapõllu talu oma elumaja ja kõrvalhoonetega kihelkonna üks uhkemaid. Ning mitte koolimajast ei olnud selle saavutamiseks tarkus tulnud. See oli tõsi.

„Peeter! Las ma vähe aitan su järje peale," kostus koolmeistri hääl. „Niisiis selle maa vana nimi oli … Ma ütlen sulle ette ja sa katsu meelde tuletada. Meil on sellest varemalt juttugi olnud. Küll sa mäletad, kui just tüdrukuid ei vahtinud ja omale noorperenaist välja ei valinud."

Tüdrukud punastasid ja kihistasid naerda. Ega Pahapõllule miniaks minek olnuks paha asi!

„Nii … Peeter! Selle maa nimi oli… Me … Me …"

Pahapõllu pärijal ei välgatanud mitte ühtegi mälestust eelmiste tundide asjus.

„Me… Mes… Meso … Meso…"

Koolmeistri pingutused olid viljatud, aga ta ei tahtnud alla anda ja soovis Peetrile tõesti panna kas või üks „rahuldav", mis selle noormehe puhul oleks olnud kui Aafrika südame maateaduseline avastamine.

„Meso … Mesopo…" „On vast nüri inimeseloom… Peab vähemalt lootma, et ta on oma isale sarnane tubli põllumees, kuigi ta oli koolis sama rumal," mõtles endamisi koolmeister. Raputas endalt selle kurja mõtte, ning jätkas: „Mesopo… Mesopot…"

Korraga läksid Peetri silmad suureks ja nendes läigatas äratundmiserõõm koos uhkusega iseenda üle. Peeter vaatas võidukalt koolmeistrile otsa ja prahvatas suust kui vana Rooma aegne oraator, kes senatile suure tõe ette toob: „Mes so potis on!!!"

Peeter taipas, et kogu klassi poiste selgi ta prügiseks teha ei suuda. Ja need oma kihelkonna tüdrukud olid ka õelusekotid … Eriti vastik oli koolmeister, kes kõige kõvemini naerda kõõksudes lauale vajus.

***

Kui aastad olid veerenud, keisririik hukka saanud ja Pahapõllu Peeter vanema poja Tartusse ülikooli pannud, ei olnud Peetril kahju ei rahast, ega sellest, et kõige vanemast lapsest ei paistagi taluperemeest saavat. Neid krooniraha-asju võis ju vallasiketär, ehk vallakirjutaja, teada, aga Peeter tahtis, et taluasjad ei jõuaks võõraste inimeste kätte. „Küll nooremad maad pööravad," arvas Peeter. Neil paistis selle peale ka rohkem kätt olevat.

„Teised ei tohi teada, mes so potis on!" seletas Pahapõllu Peeter poegadele. „Meil peab majas olema üks tark pea, kes kõik konksud ise sirgeks ajab. Meil peab majas üks päris oma õigusteadlane olema!"

„Aitab meile küll kui seitungit lugeda oskame," arvas vanaperemehe siiani hinges olev isa, kes alatasa piipu popsutas ja end ikka veel kihelkonna parimaks „maateadusemeheks" pidas.

„Sina ka ära hakka jälle," lõi Peeter käega. „Las poiss õpib. Siis on tal potti head-paremat panna. Ja küllap meil kah," vaigistas Peeter vanaisa. See laskis õhku vihase suitsupahvaka ja süvenes ajalehe uudisesse, milles räägiti sellest, kuidas Mesopotaamia oli Türgi küljes rippumisest lahti saanud ja nüüd vastu võetud Rahvaste Liidu liikmeks.

02.06.2025 – 25.04.2026 Keilas

Lühilugu ilmub novellikogumikus "Tuuleväljad III"