Pärast Oktoobripööret säilis kalendrites endine päevade kord. 1920-ndatel algas veel iga nädal pühapäevaga ja lõppes laupäevaga. Ent industrialiseerimispoliitika algusega lõhkusid bolševikud teadlikult endise päevade arvestamise korra, kirjutab Roland Tõnisson.

Oleme harjunud pidama esmaspäeva nädala esimeseks päevaks ja pühapäeva viimaseks. Nii ei ole aga alati olnud. Ka meil Eestis on traditsiooniliselt pühapäevaga nädal alanud, mitte lõppenud. Vastupidine praktika, lugeda nädala alguseks esmaspäeva, kinnistus NSVLiidus lõplikult 1950.-te aastate alguseks. Näiliselt tühiasi? Millest siin ülde rääkida?

Päevade järjestus lähtub kristluses iidsest juutide traditsioonist. Markuse evangeeliumis loeme, et salvikandjad naised tulid Kristuse hauale väga vara, nädala esimesel päeval. Laupäev oli seega nädala viimane päev, mil Jumal käskis inimestel puhata.

Pühapäev, mida kristluses on hakatud nimetama Kristusega seotult Issandale kuuluvaks (kreeka Κυριακή, ehk „küriakii," Issandale kuuluv, sõnast lähtub ka meie „kirik") sai Kristuse ülestõusmise läbi uuenenud loodu märgina nädala olulisimaks päevaks.

Selline nädalapäevade arvestus oli Venemaal täiesti loomulik veel XX sajandi alguses. Iseloomulikuks näiteks on lõik Vologda mõisniku Kirill Berjozkini märkmetest, dateeritud 21.9.1849: „Reede. Päev läks mööda, homme on laupäev, nädala viimane päev, aga alles oli pühapäev. Päevad mööduvad kiirelt, elad neid läbi ja ei mäleta lõpuks midagi…" Kolmapäev ehk kesknädal (среда) oli selliselt tõesti nädala keskpaik, sest tema eel ja pärast oli täpselt kolm päeva.

Huvitav on vaadelda sellel ajal välja antud kalendreid. Ivanovo oblastis tegutseva D.A.Furmanovi muuseumi (kodusõja legendaarse kangelase Vassili Ivanovitš Tšapajevi poliitjuht Furman, kes kirjutas filmi „Tšapajev" aluseks oleva samanimelise romaani) kollektsioonis on „tööpäevade ja tundide kalender 1915.aastal,"milles nädalad algavad pühapäevaga. Kuna alates 1897.aastast sai sellest päevast ametlik vabapäev (неприсутственный ehk „kohalolekut mitte-eeldav"), on nädala algused märgitud punase värviga.

Pärast Oktoobripööret säilis kalendrites endine päevade kord. 1920.-l algas iga nädal endiselt pühapäevaga ja lõppes laupäevaga (субботa ehk sabatipäev). Ent industrialiseerimispoliitika algusega lõhkusid bolševikud endise päevade arvestamise korra.

Esiteks, 1929.aastal, viidi NSVLiidus sisse „lakkamatu tootmine" (непрерывное производство), aasta jagati 72-ks viispäevakuks ja tühistati ühine puhkepäev (pühapäev). Viispäevakud algasid ja lõppesid erinevates asutustes erinevatel aegadel. Töötajad jagati viieks rühmaks, millest igaühel oli oma puhkepäev erineval päeval. Ettevõtted töötasid katkematult, „pidevalt," et tootmist mitte peatada; suurendada toodangut. Üheks oluliseks eesmärgiks oli kaotada religioossed pühad ja kiriklik elurütm.

Stalini aegse Nõukogude Liidu olustiku ja sisepoliitika asjatundja Dmitri Bakajev kirjeldab oma koduses arhiivis teemaga seonduvat ja toob esile 1920.-te aastate kaose, mille väljenduseks on toonased väljaanded: „Töötajate tervis on töötajate enda asi." Ajakirjades antakse nõuandeid, kuidas suitsutada ruumi väävliga, et tappa lutikaid, mida on parem süüa „vaimseks tegevuse arendamiseks",  kuidas ise tagasi suruda välja kukkunud hemorroidid, ning antakse ka aadressid erakabinettidele, kus ravitakse naiste süüfilist." Keskseks teemaks on 1929.aasta „lakkamatu tootmise" juurutamise ajal väide: „Katkestamatu tootmisnädal annab töölistele tervist juurde!"

Miks pidi proletariaadi diktatuuri juhtide arvates paranema „rahva tervis?" Ametlik loogika oli järgmine: „regulaarne, ühtlane puhkus on parem kui üks ühine puhkepäev"; „ei ole pühapäevaseid joominguid"; „kaob religioosne „ebausk"; „riigiorganism töötab rütmiliselt".

Just seetõttu pidid meditsiini- ja hügieeniajakirjad reformi toetama – see oli partei liin. Just seepärast õpetati koduste vahenditega tapma parasiite, ravima hemorroide ja otsima abi suguhaiguste vastu, mis toonases patriarhaalsetest kütketest vabastatud ühiskonnas levisid epideemilise kiirusega.

Mida siis selle revolutsioonilise uuendusega saavutati?

Pered kaotasid ühise puhkepäeva: mees tuleb koju – naist pole; naine tuleb koju – meest pole.

Suurenes väsimus ja tööõnnetuste arv; suuresti sai häiritud sotsiaalne ja igapäevane elurütm. Väidetavalt sai siit alguse ka komme klappida kolme peale pudel viina – kui sõbrad kokku ei saanud, tuli leida juhuslikke „pudelikaaslasi," kellega lävides rahuldada oma sotsiaalseid vajadusi.

Ühesõnaga – see geniaalne sotsialistlik idiotism ei olnud jätkusuutlik isegi selle idiootsuse väljamõtlejate arvates. Nimetatud sotsialistlikult entusiastlik ajusünnitis, üleriiklikku õnne lubav uuendus, mis pidi parandama olmet ja rajama teed perekondlikule õnnle,e oli niivõrd nurjunud, et sellest loobuti juba kahe aasta pärast.

Seejärel, aastatel 1931 – 1940, oli aeg jagatud „kuuspäevakuteks." Puhkepäevadeks olid iga kuu 6., 12., 18., 24., ja 30. päevad. Nende aastate tabelkalendrites olid päevadel endised nimetused, ent kuude arv lähtus „kuuspäevakutest" ja neid tähistati rooma numbritega. See kõik tekitas korraliku kaose, nimetused „laupäev", ehk „sabat" ja „pühapäev," ehk „ülestõusmise päev" säilitasid tähtsuse vaid usklikele.

Lisaks sellele, et „vabastatud proletariaadist" sai kommunismi ülesehitamisprojektis pärisorjanduslik biomass, oli kalendrireform ka religioonivastase võitluse üks vormidest. Pühapäevad, mil peeti enamus liturgiatest, sattus harva vaba päeva peale.

26.juunil 1940.aastal tegi valitsus kalendrieksperimendile lõpu ja ühiskond naasis seitsmepäevase nädala juurde. NSVLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi ukaasis öeldi: „Kõigil riiklikes, kooperatiivsetes ja ühiskondlikes ettevõtetes viia tööaeg kuuspäevakutelt üle seitsmepäevasele nädalale, lugedes päeva seitsmendat päeva – pühapäeva – vabaks päevaks."

Kümme aastat kestnud kalendriuuendamise käigus jõudsid inimesed aga kiirelt unustada endise nädalapäevade arvestuse.

Miks rääkida mingisugusest vanast jamast kalendriga ? Kas ei ole tegemist ajaloolise nonsensiga, mis võiks jäädagi ajaloohuviliste erahuviks? Kindlasti mitte. Tegemist on olnud ühe osaga sotsialistlikust revolutsioonist, mis jätkub siiani. Sellel on eesmärk – kaotada kodanike eneseteadlikkus, suruda alla igasugune initsiatiiv, hävitada iseseisev mõtlemine.

Millest saab alguse sotsialistlik „riigikord?" Sellest, et ta kaaperdab võimu. Nii tegi seda Lenin, nii tegi seda Venetsueela diktaator Maduro, nii tegi seda „päikesetõusuvalitsus" Eestis. Hääletamissüsteemist „Smartmatic" kõnelev Wikipedia artikkel on pühendanud lõigu ka Eesti tehtud tänuväärsele tööle. „Smartmatic" on saanud alguse Venetsueelas, kus nende tehnoloogiat on kasutatud valimistulemuste manipuleerimiseks. Sealt alates on tehnoloogiat kasutatud reas Aafrika riikides, Argentiinas,  Belgias, Brasiilias, Bulgaarias, Tšiilis, Ecuadoris, Itaalias, Mehhikos, Filipiinidel, Singapuris, Suurbritannias ja Ühendriikides. Tänu sellele ei ole meil tegemist enam rahva võimuga ja ausate valimistega, vaid moodusega võim kaaperdada, anastada, usurpeerida.

Võimu varastamisest räägitakse kui vältimatust sammust üldise õnne nimel. Lõpptulemuseks on aga purustatud riigid ja laibahunnikud.

Sotsialismi ja marksismi kõige „paremateks" näideteks on pragune Põhja-Korea ja Hiina Rahvavabariik. Totaalne kontroll on teinud kodanikest tootmisvahendid, tööriistad. Sotsiaalse lojaalsuse programm Hiinas on end kommunistlikule valitsusele hästi tõestanud. Euroopa Liidus nähakse selles „nägude kontrollis" ideaalset vahendit „äärmusluse" ehk iseseisvusaate vaigistamiseks ja seejärel hävitamiseks.

Kõige selle juures on lohutav asjaolu, et ükski idiootsus ei kesta igavesti. Nii nagu ei osutunud elujõuliseks nõukogude kalendrireformatsioon, Venetsueela sotsialistlikult viljastavates tingimustes riigi õhutõrjesüsteemid ja struktuur, nii kaob ükskord ajaloo prügikasti ka koloniaalisandaid kummardav Eesti Reformierakond.

Kodanik! Sinu vabadus on Sinu enda kätes. Kõige tugevamad on ahelad, mis inimene ise endale külge paneb. Kõige kindlam vangla on illusioon, et elatakse vabaduses.

Kodanik! Ära unusta, et orja ei hinda keegi.

Artikli kirjutamisel on kasutatud 2026.aastal ilmuva teose „Stalini päikese all" materjale