Inimesed, kes räägivad meile elektrimolekulide liikumisest ja muust sarnasest jamast, valitsevad meid uudiste ja poliitilise surve läbi. Nad ei vastuta ise millegi eest ei meil Eestis, ega mujal maailmas, kirjutab Roland Tõnisson.

IN MEMORIAM. Neli aastat tagasi, 02.03.2022, kadusid meie elust koroonamolekulid. Meedias ilmus nekroloog: „Eilsest lõpetas tegevuse Terviseameti kõnekeskus, mis nõustas koroonaviirusega nakatunud inimesi ja kaardistas nende nakatumise asjaolusid. Terviseamet inimeste jaoks ei kao ja küsimuste korral jääme endiselt kättesaadavaks." Koroonamolekulid hakkasid kiiresti hääbuma juba 24.02.2022 kui asemele tulid sõjamolekulid. Aga me ei mäletagi seda enam eriti. Ühiskonda ja elanikkonda ruineerinud epideemia ja valitsusepoolne sund on tänaseks juba jõudnud ununeda.

Me ei mäleta enam meditsiinisüsteemist ja kaitsestruktuuridest vallandatuid „kapriisitsejaid" ja „vandenõulasi." Me ei mäleta enam, kuidas tuntud arvamusliider, inimeste sõber ja edumeelne muusikagurmaan Olav avaldas lehel ELU24.EE arvamust vaktsineerimisest: „Hoo saab sisse siis, kui jobudel ja laiskadel teha elu ebamugavaks ja kalliks!"

Täna lugu lehest otsides saab vastuseks „Ups! Artikkel ei ole veel valmis või pole see enam kättesaadav." Aga me ju ei mäletagi seda enam, sest meil on uued uudised, mida järada, mille pärast võbiseda ja oodata mõnda lohutavat sõna nendelt, kelle võimuses on maailma parandada. Inimloomusele on omane uskuda seda, mida ta tahab uskuda ja unustada halb.

Nii me ei mäleta enam, kuidas Tallinna jõuluturule sai ainult vaktsiinipassiga ja „pahad" pidid nagu loomad pidu traataia tagant vaatama. Me ei mäleta enam, kuidas hävitati ettevõtjate elutööd, kuidas ruineeriti inimeste elud ja tervised. Kuidas õhutati koolilapsi sülitama oma vanematele ja hakkama „headeks lasteks," kes tahavad vaktsiinisüsti niikuinii ära teha. Ühiskonnas hakkasid enne seda, kui sõjamolekulid Ukrainas vahetasid koroonamolekulid välja, rääkima ka „antivaktserite isoleerimisest teatud aladele."

Me ei mäleta, sest meedia viskab meile kui sigadele ette uut rokka, mida järada. Uusi sündmusi, mida vaadata ja millest olla šokis. Inimesed, kes räägivad meile elektrimolekulide liikumisest ja muust sarnasest jamast, valitsevad meid uudiste ja poliitilise surve läbi. Nad ei vastuta ise millegi eest ei meil Eestis, ega mujal maailmas. „Eesti toetab" Kreekat majanduskriisis – seda peetakse investeeringuks tulevikku. Eesti Energia kaotab miljardeid eurosid halvaksläinud investeeringutega… Õnneks on olemas pööbel, kelle selga saab laduda uued maksud, kelle seljast lõigata uusi rihmu.

Ja see kõik peidetakse meediakära varju. Pervertidest tehakse inglid ja süütutest tehakse perverdid. Inimese saab tappa ajalehega. Ja ajaleht võib pesta inimese valgemaks kui lumi isegi kui tema südametunnistus on süsimust ja teod ei kannata päevavalgust. See on nii meil kui ka mujal.

19.2.2026 arreteeritakse Suurbritannia kuningakoja liige prints Andrew Epsteiniga seotuse pärast. Ta kaotab küll tiitleid, aga ta jalutab vaba mehena minema, ehk „walks free." Küllap oli kõige ohutum visata rahvale närimiseks see majesteetlik kont – rahvas järab ja on rahul. „Paha poiss" on saanud karistuse. „Õiglus võidutseb."

24.2.2026 vabandab Bill Gates Epsteiniga seotuse pärast.

26.2. annab Hillary Clinton tunnistust samas asjas.

Muide, kes on Hillary, kes Eestis viina joomas käis ja jättis endast väga laheda inimese mulje? Kathy Sheltoni tunnistusest (seekord mitte Epsteiniga seotult): „Kui ma olin kaksteist aastat vana, vägistas üks mees mind nii brutaalselt, et ma olin viis päeva koomas ja ta hävitas mu võimaluse saada lapsi. Tema advokaat süüdistas mind vanemate meeste jahtimises, irvitas minu üle kohtusaalis ja päästis minu vägistaja vanglast. Tema advokaadi nimi oli Hillary Clinton."

26.2.2026 astub ametist tagasi WEFi president Borge Brende seoses Epsteini failides avaldatuga.

27.2. annab tunnistusi Bill Clinton.

Selle nimetatud nädala sees ründab Pakistan Afganistani. Päev hiljem tapetakse ajatolla Homeini, kelle tütretütar elab rõõmsasti Kanadas, ei pea vajalikuks keha- ja näokatte kandmist ja osaleb koos kohalike kuulsustega basseinipidudel. Iraani opositsionääride nõudmisele isik riigist välja saata vastavad Kanada võimud, tuntud inimarmastajad, kõneka vaikusega, sest riiki voolab Iraani raha.

Samal päeval kui hakatakse ründama Iraani, saab Open AI miljardeid väärt lepingu lepingu Pentagoniga. Microsofti kaudu on Open AI omanik Bill Gates, kes ühel teisipäeval annab tunnistust seoses Epsteini avaldatud failidega, ent saab sama nädala reedel ajaloo suurima kaitsealase lepingu.

Kuni meie vaatame erinevaid uudiseid maailma eri paigust ja oleme õuduses, siis tegelikkuses on need ühe operatsiooni erinevad osad. „Selle maailma vägevatega" ei juhtu midagi. Kaose varjus kasvatavad nad oma rikkust ja mõjuvõimu.

Nende laualt püüab hoolega raasukesi leivaisade laua all sitsiv „meie poliitiline eliit," „esimene Eesti." Nad on oma leivaisade juures sellises hinnas, et neid isegi ei hoita kursis, millest laua ääres räägitakse. Koduareenil aga mängitakse tegijaid – käiakse ringi „oksad laiali" ja kujutatakse ette, et tehakse maailma üldsusega koostööd.

Tegelikkuses aga lükatakse üle laua neile ette vaid jäätmeid, ent nendegi eest võib ju rinda kummi ajada. Kuniks jätkub sellise ambitsiooniga inimesi, jätkub süsteemil ka "epsteine" nende püüdmiseks ja enda kasuks rakendamiseks. " … vanglamajutus tähendab erilist solidaarsust Rootsiga ja tõstab meie mainet. Arvan vastupidi, see on eneseupitamine ametiposti kasutades ja lõivu maksmine rahamaaniale," ütleb Airi Värnik, tuntud psühholoogiaprofessor. See on ainult üks näide sellest, milline on Eesti välispoliitika mängumaa. No ja siis ekstreemturism pommide alla ka.

Ülekohus läheb aina suuremaks. Poliitikasse pürgib üha rohkem psühhopaate, kes etendavad humaniste, ent keda huvitavad vaid valimistulemused ja võimalused isiklikuks karjääriks: „Kui ma olen tubli ja teen, mis kästakse, siis võin äkki isegi tõusta laua alt veidi püsti ja piiluda, mis laua peal leida on."

Mida teha olukorras kui ennast täis molekulid sebivad ringi ja kujutavad ette, et on planeedid? Istuda jõe ääres ja oodata kuni vaenlase kere pärivoolu alla ujub?

Mina lohutan end Athose mäe püha Paisiose mõttega: „Ma läheksin maailmas toimuvat vaadates hulluks kui ma ei teaks, et viimane sõna on Jumala käes."

„Kui väikesed inimesed hakkavad heitma pikki varje, siis tähendab see, et päike hakkab loojuma," on öelnud Lin Yutang, Hiina leiutaja, lingvist, kirjanik ja tõlkija.

Maailm ei ole kunagi olnud õiglane koht. „Maailmas on palju ebaõiglust, aga see ei tohi paljuneda minu läbi," on tõdenud kirjanik Solženitsõn.

Küllap tasub inimesel neid tarkusi tähele panna. Loodusseadus on seegi, et miski ei püsi igavesti. Ja varjud pikenevad, kuni kaovad. Ükskord saame tõsta toosti: „Molekulide mälestuseks!" Ja ärgu olgu me mälul lühikesed jalad!