Euroopas peavad sõda kaks üdini korrumpeerunud riiki. Sajad tuhanded elud lõpevad selleks, et keegi kusagil rikastuks. Mõlema rahva tulevik on kaalukausil, sest surevad kümned ja sajad tuhanded noored inimesed, kes võiksid nautida elu ja tunda rõõmu oma lastest, kes jäävad nüüd sündimata. Mida kiiremini see hullus lõpeb, seda parem, kirjutab Roland Tõnisson.
Kunagi ilmus Eestis populaarne huumoriajakiri „Pikker." Oli vahva lugemine! Minu põlvkond ja tiba vanemad lugejad mäletavad aastatel 1981–1984 ajakirja kaante vahel figureerinud tegelaskuju nimega kodanik Männike. Tema elas Serva tänaval ja võttis koos oma sõprade Liu, Otu ja Ilmariga ette erinevaid huvitavaid asju, mida kodanik Männikese isiklik abikaasa enamasti heaks ei kiitnud. Eriti siis kui sündmuste keskmeks oli Hiiu Õllepalee. Autor, följetonist Harri Lehiste, on juba 40 aastat tagasi maisest olemisest läinud, aga tema vaim, nagu näha, elab edasi uute autorite tindipottides. Ja mis eriti oluline – see on levinud laia maailma.
Oleme saanud aastate jooksul kuulda uskumatuid ja usutavaid följetonilaadseid lugusid sellest, kuidas maailma elanikkond sureb peagi välja ebola, AIDSi, seakatku, linnugripi, COVIDi ja varsti mõne uue ahvitaudi läbi. Planeeti ründavad asteroidid ja kohe lõpevad ära naftavarud. Õigemini pidid need otsas olema juba 1980-ndate lõpuks, mil maailma majandust pidi seeläbi täielik ja lõplik katastroof tabama. Rääkimata sellest, et planeet kord jahtub ja kohe saabub jääaeg või siis maakera kuumeneb ja kohe sulavad ära jäämäed. Pikapeale hakkab ju naljakas selliseid vesteid üha uuesti ja uuesti kuuldes. Näiteks mõeldes sellele, kuidas COVIDi batsillid otsustasid kollektiivselt tegevuse lõpetada samal päeval kui Vene sõjavanker üle Ukraina piiri veeres. Nalja ei ole selles loos muidugi kopika eestki.
Inimeste üle valitsemiseks tuleb nad hoida pidevas hämmingus ja ärevuses. Tuleb tekitada kriis, paanika ja siis ise välja pakkuda ainuvõimalik lahendus probleemile, saades nõnda maailma päästjaks. Meie elu on nagu kodanik Männikesel, kes hoolimata ettevõtmise iseloomust saab kogu aeg oma isiklikult abikaasalt nahutada ja tema sõbrad Liu, Otu ja Ilmar satuvad üha mustemasse nimekirja. Näib, et eesti rahval ei ole pääsu tema „isiklikust valitsusest," kes abikaasa kombel mõtleb välja uusi karistusi ja distsiplineerivaid võtteid, et hoida kodanik Männikest eemal tema sõpradest ja Hiiu Õllepaleest, ehk kohast, kus võis end tunda vaba ja õnnelikuna.
Ma muidugi ei taha propageerida alkoholitarbimist, aga sarnaselt Serva tänava kodule on Eestis selgeks tehtud, et on vaid üks korralik viis mõelda, öelda ja teha. Nimelt see, kuidas käsib „isiklik abikaasa." Kui Serva uulitsas on antud direktiiv, et Liu, Otu ja Ilmariga ei tohi suhelda, siis peaks asi selge olema! Kui ei ole, järgnevad sanktsioonid. Nüüd on antud suunis mitte mehkeldada ühe Ameerika onuga, kellel on halb reputatsioon. Teda pidi vihkama kogu Serva uulits ja vaevalt, et teda ka Hiiu Õllepalees teenindataks. Ta ei tohi seal end tankida, nagu tema allveelaevad ei saa minna Norra sadamatesse.
Ameerika onuga on kõik selge. Ta ei ole nii viisakas kui kõik teised uulitsas. Kui kõik kujutavad endast rikkaid, edukaid ja tugevaid, siis Ameerika onu ütleb välja, et Serva tänava elanike rikkus on pangalaenudest ja edukus on pelgalt kujutelm, mida etendatakse naabrite kadeduseks. See Ameerika onu üks tüütu rahurikkuja, sest kellelegi ei meeldi kuulda enda kohta tõtt. Enne kui tema tänavasse kolis, oli kõigil isekeskis tore olla.
Serva tänava ühes uhkes villas on aastaid elanud neiu nimega Europe. On elanud eneseimetluses, mis kestis nii kaua, kuni Europele öeldi, et tema „mina"-pilt on ülepaisutatud ja võlts. Ta on saanud pidada pitsiballi, sest keegi teine on kinni maksnud turvateenuse ja võimaldanud preilil turvaliselt uinuda ja ärgata. Keegi teine on maksnud uksehoidjatele, kes tema ees uksi on avanud ja aastate jooksul on kujunenud Europel endast arvamus kui šarmantsest daamist, kes rabab kõiki oma tarkuse ja iluga. Tegelikult naerdakse ikka sellise inimese naljade peale, kellele isa ja vanaisa on hea päranduse jätnud. Unelmate elu on aga nüüd korraga otsa saanud, sest see keegi, kes turvameestele ja uksehoidjatele maksis, on lepingu üles öelnud ja preili loss on kaitseta. Elu ja iseennast imetlenud preilist endast on saanud märkamatult lastetu vanatädi, keda veel vaid viisakusest teed jooma kutsutakse, kuniks tal jätkub raha. Kelle heietuste peale viisakalt muiatakse, sest tema naljad on olnud aastakümneid ühed ja samad ja arusaam maailmaelust lihtne ja primitiivne.
Nüüd tuleb vanadaamil saada hakkama oma naabriga, kes on alati põrnitsenud Europe villat kadedusega ja tahtnud seda endale kantida. Vanadaam on kutsunud appi oma tee- ja padjaklubikaaslased ja murrab pead, kas peaks maksma idapoolsele naabrile mingit meelehead või andma mõnele teisele naabrimehele raha, et see krundi idakülje kõrval elavale tegelasele koha kätte näitaks. Europe villas on paanika, sest turvatunne on kadunud.
Eelnev oli pisike veste ja variatsioon päevakajalistel teemadel, et natuke lahutada enda ja lugeja meelt, sest oleme suures hämmingus ja ärevuses. Meie fookus on maailmasündmustel meie ümber ja see jagab meid mitmesse leeri. Sugulased ja sõbrad on saanud üksteisele vaenlasteks, sest probleemid ja lahendused, mida meile ühest ja samast kontorist ette söödetakse, mõjuvad meile laastavalt ja see ongi selle uudistekontori ülesanne. Maailm meie ümber on nii ärev, et me ei oska enam midagi peale hakata meie sees toimuvaga.
Kõige halvem on enese toitmine soovunelmatega, sest see on petlik roog. Kole on, kui rahvas mässib ennast ise või mässitakse loosungite sisse, sest see on hõre kangas. Täiskasvanud inimene oskab talitseda oma emotsioone ega raiska oma elu illusioonide peale.
Tuttav, kes oli õppinud ajakirjandust, teadis rääkida, et üks esimesi tõdesid, mida žurnalistikatudengitele toona, 90-ndate alguse õpetati oli järgmine: „Kui maailmas midagi toimub, siis esmalt küsi endalt, kellele on see kasulik."
Kellele on kasulik ükskõik milline sõda, mis maailmas toimub? Neile, kes toodavad relvastust ja vajavad selle toodangu realiseerimist. Neile, kes varastavad vahendeid, mida saadetakse sõdivatesse riikidesse. Euroopas peavad sõda kaks üdini korrumpeerunud riiki. Sajad tuhanded elud lõpevad selleks, et keegi kusagil rikastuks. Mõlema rahva tulevik on kaalukausil, sest surevad kümned ja sajad tuhanded noored inimesed, kes võiksid nautida elu ja tunda rõõmu oma lastest, kes jäävad nüüd sündimata. Mida kiiremini see hullus lõpeb, seda parem.
Ameerika onu Donald saadi maailma üldsuse jaoks halba valgusesse Kapitooliumi sündmustega, enne kui võltsitud valimistulemustega varastati 2020.aasta presidendivalimised. Nüüd korraldati telekaamerate ees professionaalse näitlejaga peaosas uus perfomanss, milleks Donald ja J. D. Vance, teatrimaailmas amatöörid, ei olnud valmis. Kellele see oli kasulik, hea lugeja?