Miks võitis 2016. aasta presidendivalimised Donald Trump? Roland Tõnisson kommenteerib Markku Ruotsala hiljuti avaldatud raamatut „Trumpi Ameerika", mis pakub sissevaateid ka järgmisele presidendiperioodile.
LCC International University professor, dotsent Markku Ruotsala on avaldanud 2024. aasta lõpus teose „Trumpin Amerikka." Selles käsitleb ta Ameerika Ühendriikide üheaegselt halvima ja parima (oleneb, kellelt küsida) Donald Trumpi esimest ametiaega – valimisi ja sellele järgnenut.
Oluline on ka eesti lugejal vaadata tagasi toonastele aegadele nüüd, mil Trump hakkab peagi taas ellu viima inimsusevastaseid kuritegusid – vähendab töötust, seab kaitsetollid kodumaisele tööstusele, hakkab lüpsma Gröönimaal jääkarusid, pügama villa pingviinidelt ja deporteerima illegaalseid immigrante.
Ilmselt ei ole USA ajaloos olnud presidenti, kelle ümber oleks toimunud sellist infosõda. Küllap meie lugejagi mäletab, millise multifoobina kujutas Trumpi Eesti meedia – netiavaruses võib leida hulga huvitavaid lugusid Donaldist – natsist, šovinistist, klounpoliitikust.
2016. aasta valimistele eelnenud päeval olid Ameerika suurimad päevalehed ennustanud Donald Trumpi võiduvõimalusi kahele protsendile. Arvati, et see groteskne inimene purustab nende valimiste tulemusena ka vabariiklaste partei, mis ei suuda enam taastuda aastakümneid. Ennustused lükkas ümber maapiirkondade inimeste ennenägematu valimisaktiivsus. Nad olid seda meelt, et nüüd on viimane võimalus päästa maa ja rahvas riigi käest, mis on kodanikelt röövinud nende varasema vabaduse.
Valimisvõit oli siiski šokiks. Selle saavutamist oli raske uskuda kõige selle aastatepikkuse halvustamise tõttu, mis oli „progressiivse inimkonna ja ajakirjanduse" poolt neile osaks langenud. Ja muidugi oli võit selle võrra magusam.
Ühendriikides elav klassiõde iseloomustas toonaseid aegu 2019.aastal „Objektiivile" antud intervjuus nõnda:
„Olin enne meie viimaseid presidendivalimisi suures mures. Endise „nõukogude lapsena" tunnen alati ära, kui mu sõnavabadust või usuvabadust piirama hakatakse. Ja see toimus Ameerikas juba mõni aasta enne viimaseid valimisi. Olen alati olnud sõnavabaduse, usuvabaduse ja kodanike relvakandmise pooldaja.
Tundsin valimiste järgselt suurt kergendust. Mäletan seda tunnet selgesti, kui sain teada valimiste tulemused.
Kui nüüd kuuleme ja näeme, milline on president Trumpi vastu suunatud võitlus, saab ilmsiks, milline on olnud Ühendriikidele antud poliitiline suund siiani. Usklik ja konservatiivne kodanikkond on pidanud end vaos hoidma, et mitte saada süüdistusi erinevat masti foobiates ja –ismides."
Ruotsala kirjutab MAGA – liikumisest järgnevat:
„2016. aasta valimistel juhtunut võib selgitada erinevate arengutega ja teguritega, ent ükski neist ei räägi tervet lugu, ei tungi tuumani, ega võimalda kahe erineva Ameerika kokkupõrke, mis määratles Trumpi aega, sügavamat arusaamist.
Üks seletus liitub tööstuse globaliseerimisega, tööstuslike töökohtade kadumisega ja 2008. aasta majanduskriisile järgnenud majandusliku surutisega, ent uuringute valguses selgitab see vaid osaliselt vaid ühe loo."
Ruotsala sõnul ühendas 2016. aasta valimiste eel soov säilitada või ennistada harjumuspärane, turvaline elukeskkond majanduskonservatiive ja väärtuskonservatiive, kes võitlesid partei-, meedia-, kõrgharidus- ja õigussüsteemi kaaperdanud võimueliidi vastu. Kohalikult keskklassilt oli varastatud „kristlik Ameerika." Erinevatelt militantsetelt ja patriootlikelt ühendustelt oli ära võetud „valge Ameerika."
Lõppkokkuvõttes sai ta 63 miljonit häält. Neist suurim grupp, umbes kolmandik tema poolt hääletanutest, olid kristlikud konservatiivid. Veerandi moodustasid libertaristid (vabaduste pooldajad), viiendiku need, keda on hakatud pidama paremäärmuslasteks.
„Valimised lõpuks otsustanud, Trumpile üheainsa protsendiga võidumarginaali tootnud häälte eest kolmes suures Kesk-Lääne Rustbelt – osariikides (Michigan, Wisconsin ja Pennsylvania), olid vastutavad tööliskassi hääletajad, kes protestisid oma töökohtade kadumise pärast. Ilma selleta ei oleks Trump võitnud. Globaliseerimine, automatiseerimine ja ebasoodsad kaubanduskokkulepped olid viinud nendest osariikidest ära suure hulga töökohti ja mitmed nendest paikkondadest oli kokku kuivanud. Enne õitsvad asulad olid muutunud kummituslinnadeks täis narkomaaniat, kuritegevust, haigusi ja perspektiivitust."
Ruotsala lahkab keskmise ameeriklase mõttemaailma, mida on viimastel aastakümnetel üritatud tugevasti muuta:
„Uuringute kohaselt uskus tüüpiline Trumpi valija ikka veel Ameerika-unistusse, mille kohaselt võib saavutada edu oma tubli tööga ja lastel tuleb parem põli. Nii Ameerika ka toimis, kui sellel lasti olla tema ise. Riigilt võib saada abi, ent seda ei tahetud võtta vastu muidu kui vaid äärmuslikus olukorras, sest iseseisev ja välise abita sõltumatut elu peeti ainsaks inimväärseks eluks. Riiki ei sallitud, kui see oli inimese sundinud abivajaja rolli. Riiki hakati põlgama veel enam (eriti Obama ajal) kui nähti, et abi ja privileege jagati „väljaspool järjekorda" inimestele, kes ei olnud teinud sedasamust rasket tööd ega elanud sellist moraalset elu, mis oleks õigustanud abi vastuvõtmise. See ei olnud ei aus, ega õiglane."
Ruotsala möönab, et olukord oli, tegelikkuses, veel halvem, sest ameeriklastelt oli võetud nende au ja väärikus. Meedia, haridusasutused ja ajakirjandus selgitasid neile iga päev, kui valesti on elanud valge ameeriklane, kui vildakad on tema arusaamad elust, tööst, perekonnast ja minevikust. Sellele vastu seismine tähendas ühiskondlikus mõttes suitsidaalset käitumist. Obama kaheksa aastat Valges Majas, mil jäid muuhulgas täitmata lubadused ohjeldada kuritegevust, illegaalset immigratsiooni ja luua uusi töökohti, süvendasid tugevalt proletariaadi, keskklassi ja kristlaste soovi avaldada oma arvamust toimuva osas hääletusurnide juures. Ja seda nad ka tegid.
Aastal 2008 oli Obama neid samu gruppe nimetanud kitsarinnalisteks:
„Ta oli rääkinud, kui õnnetud olendid on vabariiklaste valijad, kes kiirete muutuste hetkedel haaravad relvad või keskenduvad oma usule või kõige muu nendest erineva vihkamisele." Ülejäänud demokraadid, ajakirjanikud ja ülikoolide personal nimetas vabariiklasi lihtsalt „valgeks inimprügiks."
Trumpi ja tema pooldajaid nähti uue – „woke" („ärkleva") Ameerika vaenlastena, kellega võitlemiseks sobisid kõik vahendid – tänavavägivallast kuni ilukõnelise demagoogiani. Obama ja Bideni valitsemisaegu on ühendanud sõda keele ja mõtlemise surumiseks teatud raamidesse. Nendest väljapoole jääva sildistamine meelemürgiks on globalistide käes sujunud väga edukalt.
Selles asjas on oluline vaadelda statistikat, mille alusel võib hinnata kodanike jagunemise süvenemist. 1960-ndatel aastatel pidas vaid 4% ameeriklasi murettekitavaks, kui keegi nende pereliikmetest abiellus teistsuguste vaadetega inimesega. Näiteks vastasparteisse kuuluvaga. 2010-ndatel aastatel mõtlesid nii 30% demokraatidest ja 40% vabariiklastest. Trumpi esimese ametiaja alguseks sõlmiti vaid 4% abieludest erinevate parteide pooldajate vahel. Aastal 2020 ei soostunud 71% demokraatidest minema kohtama vabariiklasega ja 47% vabariiklastest „andnuks korvi" demokraadile. 70% nii vabariiklastest kui demokraatidest pidasid aastal 2020 vastaspartei esindajad oma maa esmasteks ja suurimateks vaenlasteks.
Globalism ei näe maailma muuna kui võitlusareenina, kus mitte ükski variant peale võidu kõne alla ei tule. Ja võidu saamiseks globalistid vahendeid ei vali. Samal ajal kui vabariiklased on suutnud elada isegi Bideni valimisvõiduga, mis saavutati ulatuslike võltsimiste tulemusena, siis aastal 2006, kui Trump saavutas valimisvõidu, algasid laiaulatuslikud märatsemised kahekümnes suures linnas. Portlandis hõivati nädalaks kogu kesklinn ja tekitati enam kui miljoni dollari suurune kahju juba esimesel „protestipäeval." Oaklandis heideti politseinike pihta süütepudeleid. Üle riigi levisid kallaletungid politseinike vastu, mis sageli lõppesid mõrvadega. „Resist and Obstruct" liikumine kutsus inimesi aktiivsesse võitlusse president Trumpi vastu. Ametisse astumise päeval märatseti pealinnas – rünnati taas politseinikke, lõhuti kaupluste aknaid, põletati autosid ja vägivallatseti nende kallal, keda peeti Trumpi pooldajateks.
Trumpi ametis oleku esimese saja päeva jooksul olid 80% presidenti puudutavatest uudistest negatiivse sõnumiga. CNN –i vastavatest uudistes olid negatiivsed 93%, New Yor Times' is 87% ja Washington Post' is 82%.
Eri masti ajakirjandustegelaste isiklikest annetustest presidendivalimisteks oli 97% tehtud Hillary Clintoni kampaania rahastamiseks. George Sorose ja miljardär Tom Steyeri pingutusi (eraldas Clintoni kampaaniale 100 miljonit dollarit) ei ole vaja eraldi mainidagi.
Hea lugeja – edasistes artiklites jagan hea meelega olulisi tähelepanekuid Markku Ruotsala raamatust, mis käsitleb Trumpi esimese ametiajaga seonduvaid ühiskondlikke väljakutseid, mis on kindlasti olnud ka oluliseks eelmänguks tema valimisvõidule aastal 2024.