Trump on nimetanud end „globalistiks ja natsionalistiks," sest kaasaegses maailmas ei ole võimalik isoleerida end „kurjast ilmast." See ei pea aga tähendama enda õigustest ja huvidest loobumist nahaalsemate ja lärmakamate kasuks. Nendega tuleb rääkida neile arusaadavas keeles. Roland Tõnisson jätkab Markku Ruotsala raamatu vahendamist.
Markku Ruotsala kirjutab president Donald Trumpi esimese ametiaja välispoliitikast järgmist: Trumpi välispoliitikat ei või eristada Trumpi sisepoliitikast. Seda ei või eristada kultuurist ja kultuurisõjast. Seda ei või mõista ka muud moodi kui aru saades, et sellel väljastpoolt Valge Maja traditsioonilist poliitikaelu ja diplomaatilist praktikat esile tõusnud mehel on üsnagi omapäraseid, kinnistunud arusaamu sellest, mis on läinud viltu tema maa välispoliitilise eliidi tegevuses külma sõja lõppemise järel. Kokkupõrge professionaalide ja neid kamandama tulnud Trumpi vahel oli siis möödapääsmatu. Nagu tõdes välispoliitilise realismi grand old man Henry Kissinger juba Trumpi ajastu algupoolel – Trump oli tegelikult „üks neist isikuist ajaloos, kes aeg ajalt tõusevad esile märkima ühe ajastu lõppu ja sunnivad selle loobuma vanadest kujutelmadest."
Uue maailma suuna pärast võistlesid ammu kinnistunud koolkonnad – oma võimust küünte ja hammastega kinni hoidev kosmopoliitilis-globalistlik liberaalne internatsionalism, ja sellele sama kaua väljakutseid heitnud välispoliitiline realism. Nende kõrvale oli tõusnud uus rahvus- ja paleokonservatiivne (protektsionilistlik, oma riigi huvide keskne käsitlus vabakaubandusest, immigratsioonipoliitikast jm, naasmine traditsionalismi) America First – natsionalism, unilateraalne tõusik.
Suurriikide omavaheline jõutasakaal ja võistluspositsioonid olid muutunud, kuna Ühendriikide hegemoonia vaidlustajaks oli Venemaa asemel tõusnud tugevam ja auahnem Hiina. Samuti oli muutunud Ühendriikide ja Euroopa suhe, kuna külma sõja kaitsepoliitilised vajadused olid jäänud (vähemalt ajutiselt) tahaplaanile ja nende asemele olid tõusnud majanduse globaliseerimise sisepoliitilised mõjud, röövriikide Iraani ja Põhja-Korea ja ISIS-terrorivõrgustiku ja muude mitteriiklike tegijate poolt tekitatud ohud, ning immigratsiooni, kliimamuutuse ja küberturvalisuse sarnased, äsja teemadena lauale tõstetud ilmingud.
Nii NATO kui ÜRO olid kasutud, bürokraatlikud, pidevalt kõnesid pidavad ja uusi deklaratsioone välja andvad, ent ennast vaevaliselt liigutavad organisatsioonid. Trump nimetas NATO-t kasutuks ja oma aja ära elanuks. Ühendriigid maksid 70% selle eelarvest. Kui USA kulutas kaitsele juba Trumpi ametiaja alguseks pea 4% SKP-st, siis teised liikmesriigid maksid keskmiselt 1,4%, kuigi iga liige oli juba aastal 2006 teinud otsuse eraldada vähemalt 2% SKP-st kaitsele. Ka Bush ja Obama olid nördinud rikaste liitlaste sellise käitumise üle ja Obama oli nimetanud Saksamaad „kerjuseks" ja „priiküüdi" nautijaks. Trumpi arvates oli veelgi arusaamatum tõsiasi, et Saksamaa ehitas samal ajal gaasijuhet Venemaale, kelle eest ta Ameerikalt kaitset palus.
Seepärast kuulutas Trump juba 2016. aasta valimiskampaania ajal, et „Saksamaa ei ole tegelikkuses meie sõber." Ja hiljem: „EL on vaenlane." Trump ütles vaid avalikult välja selle, mis oli ammu üldteada. Euroopa laskis Ühendriikidel ära teha musta töö, jäädes ise särama oma paradiisis, kaitstuna väliste ohtude eest ja oma ülimuslikkust reklaamides. Selline poliitika oli välja kujunenud aastakümneid kestnud olukorras külma sõja tingimustes.
Ähvardustega Euroopa „liitlaste" suunal sundis ta eurooplasi kasvatama oma kaitse-eelarveid 700 miljardi dollari võrra ja investeerima enim ohustatud Balti maade kaitsesse.
Trumpi pidasid demokraadid diktaatorite ihalejaks, kuna ta vahel oli nende kohta öelnud midagi positiivset. Just enne ametisse astumist tunnistas ainsas omavahelises kohtumises Obama Trumpile, et ta ei olnud kunagi mõelnud kontakteerumist Põhja-Korea liidri Kim Jon-uniga, kuna too oli diktaator ja sellisega ei olevat millestki rääkida. Trump algatas Põhja-Korea juhi suhtes karmi retoorika, jättes endast mulje kui ettearvamatust poliitikust, kelle käitumist on raske ennustada ja kes võib ka oma ähvardused teoks teha. Tema jaoks oli see Aasia diktaator „enesetapumissioonil pisike raketimees." Samamoodi oli Dwight Eisenhower käitunud Kim Jon-uni vanaisaga ja Richard Nixon Vietnami kommunistidega.
Nixoni kombel algatas Trump kontaktid vastase usaldusisikutega. Ja õnnestunult. Trump ja Kim Jon-un pidasid koguni isiklikku kirjavahetust. Lõppes see sellega, et Trump võis teatada plaanist kohtuda Singapuris selle diktaatoriga. Peavoolumeedia, mis enne nimetas Trumpi sõjaõhutajaks, reageeris uudisele presidendi nimetamisega Kim Jon-uni soosimises ja süüdistusega oma maa reetmises. Singapuri tippkohtumisest tuli tõeline läbimurre. Põhja-Korea liider soostus muutma Korea poolsaare tuumavabaks ja katkestama oma tuumakatsetused. Samal ajal toimus USA-s Trumpi ametist kõrvaldamise protsess ja ametiaja lõpuks oli presidendi positsioon niivõrd nõrgenenud, et diktaator Kimil ei olnud mõtet lubadusi pidada.
Samasuguseks kujunes ka Venemaa-poliitika lõpptulemus. Kõik, mida Trump oli Kremli suhtes saavutanud, nulliti ära pidevate süüdistustega „kremlimeelsuses" ja tema nimetamisega Putini käpiknukuks. Selleks andis ainest katse leida Venemaaga ühiseid huvisid, eelkõige terrorismivastases võitluses. Sellise salaliidu teooriaga ei sobinud kuidagi kokku Trumpi tegelik poliitika. Ta ei pakkunud Putinile mitte mingeid soodustusi, vaid kehtestas Venemaa suhtes palju tugevamad sanktsioonid ja kritiseeris gaasijuhtme Nordstream 2 ehitust, erinevalt Kremliga võitlejateks nimetatud eelkäijatest. Donald Trumpist sai ainus külma sõja järgse perioodi Ühendriikide president, kelle ametiajal Venemaa ei rünnanud ühtegi oma naabritest.
Samasugune realism ja tulemuslikkusele suunatus olid näha Trumpi valitsuse poliitikas ÜRO ja selle allorganisatsioonide suhtes. Needki olid loodud külma sõja ajal ja külma sõja vajadusi silmas pidades. Nende foorumitel vaid räägiti lõputult diplomaatilisi litaaniaid ja anti suuresõnalisi, ent mitte millekski kohustavaid deklaratsioone. Ent vaevalt kunagi tehti midagi õigeaegselt, sest immigratsioonipoliitika ohud kuhjusid kõikjal maailmas.
Pariisi kliimaleppest oli lihtne lahti öelda, sest USA sellega liitnud Obama ei olnud toonud seda Senatisse ratifitseerimiseks, vaid kasutanud ebamäärast presidendi volitust. Lepingut ei toodud Senatisse, sest kõik teadsid, et leping jääks Senatis ratifitseerimata. Kuna Pariisi lepinguga liitumine oli toimunud ühe presidendi määrusega, siis sai teise presidendi määrusega sellest ka lahkuda. Põhjendused lahkumiseks olid kaalukad ja ühegi riigi kriitika ei pannud presidenti muutma oma otsust: leppe puhul ei olnud tegemist „hea diiliga," vaid liiga kalli, majanduskasvu pärssiva, ameeriklaste töökohti ära viiva, energeetikaalast turvatunnet hävitava ja enesemääramisõiguse vastane, kõiges sotsialismil põhinev organisatsioon.
Võib lisada omalt poolt, et Bideni ametiaeg on olnud Trumpi esimese ametiaja tehtud otsuste peatamine. Veel enam – vaadates tagasi eelmise presidendi ametiajal vohama löönud ärklemisele, mis on mässinud enda ämblikuvõrku kõik elusfäärid, võib öelda, et kui praeguseid valimisi ei oleks võitnud Trump, oleksime näinud veel sügavamat degradatsiooni – USA kodanikuühiskonna lämmatamist sooideoloogiaga ja liberalistide jaoks kasuliku massiimmigratsiooniga. Jääb vaid küsida – kui globalism on hävitanud Lääne ja „valge mehe ülemvõimu," siis millele jääb toetuma maailm? Aga sellest mõnes järgmises loos.