Meie omariikluse küsimuse otsustab globaalse konflikti võitja

USA ja tema liitlaste suhtes kriitiline illustratsioon

Poliitikategelane ja ajakirjanik Rolandas Paulauskas, kes Leedu ülemnõukogu saadikuna kirjutas 11. märtsil 1990 alla taasiseseisvumisdeklaratsioonile, pidas aatekaaslastele kõne, väljendades seisukohta, et Leedu käitub rumalalt, kui jookseb ühe superjõu sabas globaalsesse konflikti.

Ma ei hakka teesklema, et olen suur arabist. Olen vaid tähelepanelikult mitme aasta jooksul jälginud olukorda. Alustame sellest, et praegune Süüria on osa Osmanite impeeriumist, mis Esimese maailmasõja tulemusena lagunes. Ja Süüria piirid panid paika inglased koos prantslastega, kes tõmbasid jooned sinna, kuhu iganes ise tahtsid, vaatamata sellele, kes seal piirkonnas elasid, olid need siis sunniidid, šiiidid või alaviidid. Põhimõtteliselt programmeerisid nad sellise tegevusega konfliktid enamikku Lähis-Ida riikidesse.

Muuseas, Süüria oli pikka aega Prantsusmaa protektoraat ja alustas alles 1946. aastal iseseisva riigi elu. Ja väga huvitav on ka fakt, et ajavahemikus 1958–1961 olid Süüria ja Egiptus üks riik! See näitab, milline keeruline seal olukord on. Juured puuduvad. Pärast 400 aastat Osmanite impeeriumi ei ole olemas sellist nähtust kui süüria rahvas. Ent see oli ju kunagi kristlik maa, Süüria on kristluse häll! Ent nüüd peavad 90 protsenti inimestest end seal moslemiteks…

Seepärast võib kaasaegne Süüria pidada oma sünniajaks 1970. aastaid, kui võimule tuli praeguse presidendi isa. Ta oli muidugi autoritaarne, ent ta pidas seda rahvaste segu ohjes. Ja tema poeg sai vaid juhuslikult oma praegusesse ametisse. Troonipärija sai autoõnnetuses surma. Praegune president Bashar al-Assad, kes on erialalt silmaarst, elas oma sunniidist abikaasaga rahulikult Londonis.

Fotomontaaž Rolandas Paulauskasest koos islamivõitlejatega
Fotomontaaž Rolandas Paulauskasest koos islamivõitlejatega

Mis toimub täna Süürias? Alustame sellest, et perioodil 2007–2010 oli Süürias suur põud ning talupojad siirdusid linnadesse elatist otsima. Enne seda oli aga Süürias plahvatuslik rahvastiku juurdekasv. Viimase 40 aastaga kasvas see kolmekordseks – seitsmelt miljonilt 22-le. Kasvas ka töötus, ja siis veel põud… Selge see, et sotsiaalseks rahulolematuseks oli põhjust küllaga.

Ja siis algavad ühes provintsilinnas 2011. aastal rahutused, mida hakkasid toetama ei tea kustkohast kohale tulnud jõud. Ülestõusnutele saabus relvastus, snaiprid kõmmutasid igas suunas ja külvasid veel rohkem vihast segadust…

Assadil oli Liibüa saatus silme ees. Gaddafi ei reageerinud sarnasele olukorrale ja Liibüat enam ei ole. Gaddafit ennast ka ei ole. Aga Assadilt – arstilt – ei oodanud keegi sellist karmi vastust. Ta on ju üldiselt pehme loomuga.

Aga mida ta siis tegi? Ta piiras selle linna sisse koos relvastunud ülestõusnutega, kellest osa oli saabunud välismaalt, ja hakkas seda pommitama. Muuhulgas tsiviilelanikke, kes ei jõudnud linnast lahkuda. Ja kui Lääs teda selles täna süüdistab, siis on Läänel õigus. Ent ma sooviksin küsida kriitikutelt – mida ta oleks pidanud tegema? Kui ta oleks alla andnud, siis ei eksisteeriks täna enam Süüriat kui riiki, nagu ei ole Iraaki ega Liibüat. Assad valis võitluse.

Siis hakkasid hambuni relvastatud “mõõdukad opositsionäärid” saama veel suuremat abi välismaalt. Ent selgus, et Assad peab vastu. Pool tema sõjaväest jooksis laiali, ent temale ustav pool peab vastu juba neli aastat.

Siis on veel Süürias elavad kurdid, kes unistavad oma riigist. Nad on unustanud oma tülid Assadiga ja on enamuses konfliktis “ülestõusnutega” ning Türgiga, kes pelgavad konflikti levimist oma aladele. Et sellest kõigest väheks ei jääks, tekib Iraagis Islamiriik, kes võtab enda valdusse ka osa Süüriast.

Siin me näeme nelja põhitegijat: Assadi riiklikud relvajõud, “relvastatud opositsioon”, kurdid ja ISIS. Nende taga seisavad avalikkusele nähtamatult Saudi Araabia ja Katar. Türgi mängib samuti oma mängu.

Ja siis ronib kogu selle pudru sisse Venemaa. Kõige huvitavam on see, et venelased on ainsad, kes selles piirkonnas viivad läbi sõjategevust. Kõik teised lendlevad seal ringi ja loobivad pomme ebaseaduslikult. Nad ei pööra tähelepanu Süüria suveräniteedile ja teevad, mis tahavad. Kokkuvõttes on selle õnnetu Süüria pinnal karvupidi kokku läinud kaks superjõudu. Ühel pool on eelkõige USA ja tema 60 koalitsioonipartnerit, türklased ja nii edasi. Aga teisel pool venelased, Iraan ja võimalik, et ka Hiina…

Ma ei väsi imestamast – kui kaua on Venemaa selles konfliktis aktiivselt osaline? Mõned nädalad? Ja kõik räägivad: venelased seda, venelased toda… USA aga on selles piirkonnas juba mitu aastakümmet. Ja ma proovin vastata sellele küsimusele, mida ameeriklased Süüriast tahavad. Miks neile Assad ei meeldi?

Räägitakse, et Katar soovis viia Vahemere äärde gaasijuhtme läbi Süüria. Vaadake kaarti – kõige kergem oleks seda teha läbi Saudi Araabia. Süüria kaudu tuleks kõige pikem tee.

Teised ütlevad, et seal on sunniitide ja alaviitide konflikt. Ent presidendiproua on sunniit. Suurem osa Assadi poolel võitlevatest kindralitest on sunniidid. Assadi valitsuse ministrid on sunniidid. Mulle tundub, et ka Assadist endast on saanud sunniit.

Mul ei lähe meelest, kuskohast ameeriklased selles piirkonnas peale hakkasid. Iraagist. Seejärel oli Liibüa, Somaalia, Sudaan, Afganistan, Egiptus. Ja kui ei oleks olnud kindral Abdel-Fattah al-Sisi otsusekindlust, oleks ka Egiptuses praegu samasugune kaos nagu Liibüas.

Kõige selle taga seisavad Ameerika Ühendriigid. Kuulen tihti, et USA-l ei õnnestu alati kõik ettevõtmised. Sekkudes Iraaki jätsid endast maha kaose. Sekkusid Liibüasse ja jätsid endast maha kaose. Kas ei ole siis nii, et Ühendriigid eksivad kõiges? Küsin endalt: võib olla ma eksin, kui mulle tundub, et selline maa, sellise vägeva eriteenistusega eksib pidevalt? Aga võib olla on Ühendriikide tegevuses täheldatav mingisugune loogika, konkreetne süsteem? Proovime aru saada.

Jälle räägivad kõik venelastest. Ent meenutage, et venelased ohverdasid isegi Liibüa alles hiljuti. Ja nüüd saetakse Medvedevi kallal halastamatult. Venelased lasksid ameeriklastel teha kõike. Tahate Iraagi laiali peksta? Palun! Tahate Liibüat? Palun! Vaid Süüria puhul see ei jäänud nii. Nii ma siis esitan küsimuse: kas USA on lihtsalt valel teel, destabiliseerides seda piirkonda? Kas on see juhusliku tegevuse tulemus?

Toon nüüd kaks fakti. Elab selline inimene maailmas nagu Wesley Clark. Ta juhtis omal ajal pommirünnakuid Jugoslaavias, Youtube’is võib vaadata tema intervjuud:

“Pärast 2001. aasta 11. septembri terroriakti läksin ma Pentagoni. Üks kindralitest palus mul enda juurde sisse astuda. “Astuge sisse, härra,” ütleb ta, “meil on vaja rääkida. Me oleme otsustanud rünnata Iraaki!” Ma küsisin üle: “Rünnata Iraaki? Aga miks?” Tema mulle: “Ma ei tea. Ma loodan, et nad teavad, mida nad teevad.” Tundsin huvi: “Võib olla nad leidsid ühenduse Saddam Husseini ja al-Qaeda vahel?” – “Ei, ei,” ütleb ta, “mitte midagi ei ole leitud. Lihtsalt otsustati Iraagiga sõdida. Asjalood on nii, et me ei tea, mida terroristidega ette võtta. Aga meil on hea sõjavägi ja me võime kukutada valitsuse.”

Mõne nädala pärast läksin ma uuesti sinna. Siis me juba pommitasime Afganistani. Ma küsisin: “Kas me ikka veel kavatseme rünnata Iraaki?” – “Ei, palju hullem.” Ta võttis laualt paberi ja ütles: “Täna saadeti kaitseministeeriumist memorandum, milles öeldakse: viie aasta jooksul peame ründama seitset riiki. Alustame Iraagist, seejärel tulevad Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan, Iraan.””

Ja teine fakt. Condoleeza Rice peab Bush-noorema valitsemise ajal kõne. Ka selle võib leida internetis. Ta räägib, et kuuskümmend aastat on Ühendriigid praktiseerinud Lähis-Idas ja Aafrikas poliitikat, mille võib kokku võtta selliselt, et kui mõni diktaator on olnud “meie”, oleme teda toetanud. Diktatuuride kaudu me kontrollisime kaost. Kuid nüüd muudame me radikaalselt oma strateegiat ja need, kes olid varem meie sõbrad, ei ole enam meie sõbrad. Me võtame kasutusele kontrollitud kaose idee. Ja võtsidki kasutusele…

Miks siis venelased sekkusid sellesse alles viimasel ajal?

Islamiriiki ja “ülemaailmset kalifaati” mõistetakse meil nagu mingisuguseid koletisi, millega hirmutada, ja ei enamat. Ent see on suur möödalaskmine. Araabia maailmas, kus on üle miljardi elaniku, on nende organisatsioonide religioonil ja sotsiaalsel õiglusel põhinevatel ideedel palju toetajaid. See kalifaat pakub uut utoopiat. Midagi sarnast, nagu sai teoks 1917. aastal Vene impeeriumiga, kui enamlased tõid ette uue ideoloogia, mis meeldis paljudele. Kõik see uppus ja upub verre, ent inimesed hoiavad nendest ideoloogiatest kinni. Sellel “ülemaailmsel kalifaadil” on tohutu potentsiaal. Kuna ta ei ole seotud teatud kindla territooriumiga, on sellega võitlemine praktiliselt lootusetu. Ideega sõdida on võimatu.

Vaadakem nüüd, mis toimub. Kõik nagu sõdiks selle ühe poole, kalifaadi vastu. Ent teisest küljest on üks selle põhisissetulekuist nafta, mida ISIS müüb läbi Türgi. Kas ei ole nii? Türgi on aga NATO liige, USA liitlane, ja millegipärast võimaldatakse Islamiriigil tänu sellele naftale omada arveldusarveid.

ISIS saab raha Saudi Araabiast, Katarist, Türgist. Härrased! Euroopa Liidu ja USA juhid! Te ju blokeerisite venelaste arved? Miks te siis ei blokeeri valitsevate saudide, katarlaste ja türklaste arveid? Ammu oleks olnud aeg seda teha.

Edasi. Süüria ning Iraagi muuseumitest pärit kunstiaarded tulevad nüüd läbi Türgi Euroopasse. See tähendab varastatuga kauplemist. Ent kaubeldakse ka inimestega! Seda kõike teevad NATO liikmesriigid. Ja Euroopa Liit on sellest väga hästi teadlik. Kas teile ei tundu imelik, et soovi korral võib sellele kõigele finantseerimiskraane kinni keerates lõpu teha, ent seda ei tehta?

Ja vaadake nüüd. Mida see kalifaat kinnitab? Süüria linnades kirjutavad nad seintele: “Täna Süüria, homme Venemaa, ülehomme Hiina.” Kirjutavad seda erinevates keeltes. Nad isegi ei varja, kuhu nad on suundumas. Kesk-Aasiast ma ei räägigi! Kalifaat pretendeerib ka Iraanile ja Indiale. Ja läbi põgenike ka Euroopale.

Mille peale ta ei pretendeeri? Ta ei pretendeeri üldsegi USA-le, sest see on kaugel, laevadestki poleks kasu.

Isegi kui jätta kõrvale versioon, et seda kalifaati mahitasid ja aretasid Ühendriigid, on ISIS USA-le ikkagi lausa Jumala kingituseks! Mida ütles hiljuti Obama? Kes on Ameerika suurimad vaenlased? Venemaa ja Hiina. Kelle vastu on kalifaat suunatud? Venemaa ja Hiina vastu! Kas teie hakkaksite sõdima sellise moodustisega, millest teile kasu on?

Tuletame meelde veel ühe fakti. George Friedman on erakätes oleva luureettevõtte Stratfor president. Seda ettevõtet nimetatakse “vari-Luure Keskagentuuriks”. Friedman ütles oma kuulsas kõnes: “Meie eesmärgiks on takistada lähemate aastakümnete jooksul Saksamaa ja Venemaa üksteisele lähenemist. Islamism on Ühendriikidele probleem, ent mitte ähvardav hädaoht. USA jaoks on olulisimaks välispoliitiliseks huviks on olnud nii maailmasõdade kui Külma sõja ajal Vene-Saksa suhted. Sest ühinenuina moodustaksid nad ainsa jõu, kes võiks ähvardada Ameerika huvisid. Meie põhiliseks ülesandeks oli takistada sellise liidu tekkimist.”

Kas siis kalifaat ei ole seda eesmärki pagulaste kaudu teeninud? Kuidas on võimalik seda mitte näha? Mina USA asemel lausa poputaksin seda kalifaati ja suunaksin seda jõudu nagu hitlerlikku Saksamaad mulle vajalikus suunas.

Ja nüüd Leedust.

Kõik need protsessid, millest me praegu räägime, on oma olemuselt suure globaalse konflikti raames lendavad laastud. Kõige hullem on see, et Leedu, kes on kõigest “ettur” peaks kõigest sellest hoopiski eemale hoidma. Selle asemel oleme me sekkunud ühe poole sabas sellesse segadusse. Kui on konflikt, on ka võitja. Ning see, kes võidab, otsustab ka meie omariikluse küsimuse. Me oleme teinud kõik selleks, et anda end võitja armulikkuse hoolde. See on meie rumaluse tulemus.

Tõlkinud Roland Tõnisson

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!