See, mida totalitaristid vihkamiseks sildistavad, on tegelikult täiesti normaalne ja demokraatias lubatud ühiskondlik protsess, kus rahvas on jaotunud kahte vastandlikku gruppi maailmavaate ja sisemise inimliku kultuuri põhjal, kirjutab Malle Pärn.
Kumb seletus meile vähem meeldiks – kas süvastruktuuride poolt toime pandud valimispettus või poliittehnoloogide poolt valijate massiga kui lambakarjaga manipuleerimine, küsib kolumnist Veiko Vihuri ja kirjutab, et kui saatanal on Eestis oma mõttekoda, siis on selleks Sihtasutus Liberaalne Kodanik ehk SALK.
Paistab, et eestlane on loovutamas omal maal peremeheõigusi piiritaguste marodööride ja „piiride avardajate“ kubjastele. Suure kurbusega tuleb nentida, et põlisrahvas on astumas teed, mida omal ajal oli astunud rahvuseepose nimikangelane, kes sai hukka läbi omaenese mõõga, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Laske Kajal ennast ise oma sõgedas vihas täis teha ja üle poole töö on siis tema enda poolt tehtud.
„Rahu" on sisuliselt okupatsioon, mida teostav võim katab riiklikku iseseisvust esindava sümboolikaga.
Te valetate, sest teie tegelik eesmärk ongi vähemuse võim enamuse üle.
Vaba ühiskonna ja praeguse põhiseaduse aluspõhimõtete säilimise nimel tuleb Eesti „deliberaliseerida" ehk vabastada kodanike vabadustel tallavast võltsliberalismi ideoloogilisest diktaadist.
Tundub, et meie riigi ehitamist alustati sarikatest, all on ainult karkass.
Ossinovski mittevarjatud mõtteavaldus jõu kasutamisest oma poliitiliste vastaste suhtes teeb valvsaks.
Revolutsiooni vaim ei ole meie ühiskonda hüljanud.
