Palja tagumikuga laval ringi tormata võib tunduda „kõva“ olemine praegusele teatripublikule, aga see räägib selle publiku degradatsioonist. Näitlejad võiksid katsuda laval viibida püksid jalas ning samal ajal mitte röökides. See oleks tõeline väljakutse ja nõuaks oma ande riismete rakendamist kogu ulatuses, kirjutab Jüri Kotšinev.
Tuntud poliitikakommentaatori Jacob Creechi hinnangul on Ameerika Ühendriikide toel toimuv viiruste võimendamine seotud nii 2014. aasta Ukraina putši, Covidi plandeemia kui Ukraina sõjaga.
Taani majandusteadlane Bjørn Lomborg kirjutab Wall Street Journalis, kuidas päris maailmast kogutud andmed tõestavad üheselt, et tuule- ja päikeseenergia odavuse väide on suur roheline vale.
Trump on nimetanud end „globalistiks ja natsionalistiks," sest kaasaegses maailmas ei ole võimalik isoleerida end „kurjast ilmast.
ERR-i seaduse ega ka meediateenuste seaduse rikkumist juhatus ei tunnistanud.
Võltsliberaalid tahavad maailma oma tahtmiste ja soovide järgi ümber teha – nemad on enda arvates inimkonna ajaloo esimesed targad. Selline suhtumine on muidugi rumaluse, ülbuse ja primitiivsuse kõige ilmsem tunnus, kirjutab Malle Pärn.
Õhus on muutuste hõngu. Kellele rõõmuks, kellele meelehärmiks. Lääne noorte seas on üleüldise egoismiparaadi kõrvale tekkinud traditsionalistid, kes hoolivad peresuhetest ja igavikulistest väärtustest. Ja ameeriklased saavad endale uue presidendi, kui „inimkonna õnne nimel“ järjekordset mõrvakatset toime ei panda.
Demokraatide ja vabariiklaste liikmeskond ja kodanike seisukohad riigi poliitika osas ei jagune enam rasside või uskkondade järgi. Pilt on mitmekesisem ja veelahe jookseb traditsionalistide ning woke-globalistide vahel. Küsimus on selles, kuidas suhtuda islamiterrorismi ja moslemite illegaalsesse immigratsiooni, mida näikse organiseeritult mahitatavat, kirjutab Ronald Tõnisson ülevaates Markku Ruotsila raamatust "Trumpi Ameerika“.
Meile ei jäeta viimaks ei pastlaid ega kannelt, meile ei jäeta üldse mingit kultuuri, ütleb Illimar Toomet.
Kõik need loomingulised ja riigi poolt koolitatud kultuuriheerosed oleks pidanud kaitsma oma maa ja rahva kultuuri, kuid asusid seda hoopis väga himukalt hävitama. Seda eelkõige sellepärast, et hävitada on alati kergem kui kaitsta või üles ehitada, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
