Hoolimata sellest, kas Donald Trumpil õnnestub 3. novembril Ameerika Ühendriikide presidendi ametisse edasi jääda, võib ühiskonna pahem äär – progressistid ja sotsiaaldemokraadid – edaspidigi ennast kindlalt tunda, kuna nende mõju Ameerika Ühendriikide institutsioonidele ja ideoloogilisele maailmapildile on viimastel aastatel ainult suurenenud, kirjutab majandusteadlane, politoloog ja Misese instituudi vanemtoimetaja Ryan McMaken.
Loomulikult üritavad pahempoolsed endast jätta muljet kui ohvritest, nad on kuulutanud ennast "vastupanuliikumiseks" ja manavad kohutavat häda ning viletsust puhuks, kui pahempoolsete vastased peaksid võimule saama. Kui progressistide vaenlased võimule saavad, siis tähendab see pahempoolsete arust automaatselt, et ühiskond langeb libertaar-konservatiivsesse sotsiaaldarvinismi ja teokraatiasse.
Peale nelja aastat Trumpi valitsust pole mingeid märke, et Ameerika Ühendriikides midagi niisugust juhtumas oleks. Kuhugi ei kao valitsuse kontroll tervishoiusüsteemi üle. Relvade omamist piiravad seadused muutuvad üha karmimaks. Mitte ükski poliitik ei räägi sellest, et äkki peaks riigi kulutusi koomale tõmbama. Üha moekamaks muutub kristlaste sõimamine määral, et kristlastest, kes tõsimeeli praktiseerivad oma usku, on peavooluajakirjanduse sõnul saanud fanaatikud. Seda näitab hiljuti Ameerika Ühendriikide vastse ülemkohtuniku Amy Coney Barretti ametisse nimetamise ümber toimunu. Isegi väike kõrvalekalle progressistlikest dogmadest toob inimestele viha kaela, nagu juhtus näitleja Chris Pattiga, kes ei suutnud üles näidata piisavat vaimustust Joe Bideni võimaliku presidendiameti osas.
Selline ideoloogiline sund on viimastel aastatel ainult süvenenud. Pahempoolsed on koondanud ja kasvatanud kontrolli kõrghariduse, meedia, sotsiaalmeediaettevõtete, Hollywoodi, muusikatööstuse ja korporatiivse Ameerika üle. Teiste sõnadega: kui arvata välja mõned seadusandlikud institutsioonid ja kohtud ning kahaneva mõjuga usuorganisatsioonid, kontrollivad pahempoolsed turvaliselt riigi haridussüsteemi, kultuuri- ja kunstivaldkonda ning meediaettevõtteid.
Trumpi valimisedu on selliseid arenguid ainult pisut aeglustanud, kuid ei ole ühiskonna vasaku ääre poole tormamist mitte kuidagi peatanud või ümber pööranud.
Miks on pahempoolsed kõiges mainitus nii edukad?
Põhjuseid sellistele pahem-arengutele on palju, kuid välja võib neist tuua kolm:
- Pahempoolsed saavad aru hariduse rollist ameeriklaste ideoloogia kujundamisel.
- Pahempoolsetel on ühiskonnale pikk vaade.
- Pahempoolsed on rahul osaliste võitudega.
Üks: pahempoolsed saavad aru ideede ja ideoloogiate tähtsusest
Pahempoolsed on juba ammu teinud omale selgeks intellektuaalse aktivismi kunsti. Mis asi on intellektuaalne aktivism? Õigusteadlane David Yamada selgitab: "Intellektuaalne aktivism on algupäraste teadustööde läbiviimine ja tulemuste analüüsimine ning avalikustamine. Seejärel üritatakse saadud järelduste põhjal muuta seadusandlust ja reformida õigussüsteeme ning sellega seotud ameteid."
Yamada räägib seadustega seotud intellektuaalsest aktivismist. Kuid loomulikult puudutab see kõiki valdkondi. Majanduse valdkonnas korraldavad intellektuaalsed aktivistid uuringuid, analüüsivad tulemusi ja seejärel üritavad reformida poliitilisi- ja majandusinstitutsioone. Sama teevad intellektuaalsed aktivistid ajaloo valdkonnas.
Viimastel kümnenditel on pahempoolsete intellektuaalne aktivism vallutanud pea kõik valdkonnad. Pahempoolsed antikapitalistlikud ajaloolased, sotsioloogid, antropoloogid, õigus- ja majandusteadlased üllitavad massiliselt teadustöid, mis kinnitavad nende vaateid. Kuid pahemaktivism ei piirdu ainult teadusega. Neid uuringuid hakkavad tsiteerima ajakirjanikud, arvamusliidrid ja kultuuritegelased. Selliseid teadustöid täiendatakse, populariseeritakse ja pakitakse avalikuks tarbimiseks sobivasse vormi.
Seejärel antakse sellised vaated edasi järgmise põlvkonna õpetlastele, nendega immutatakse läbi õpetajaharidus ja neid korrutavad papagoide kombel esindusorganitesse valitud poliitikud. Sedasi võetakse need vaated omaks hääletava avalikkuse, koduse televiisorivaataja ja koolilaste poolt.
Kindlasti on olemas ka intellektuaalseid aktiviste, kellel on teistsuguseid vaateid. Jätkuvalt leidub veel teadlasi, kes julgevad astuda vastu teadustegevuses võimutsevatele vasakpoolsetele tegelastele ja ei ole nõus valitseva zeitgeistiga.
Kui selliseid vastalisi teadlaseid ei oleks, oleks pahempoolsete edu veelgi täielikum. Peavoolust erinevad vaated oleksid veelgi rohkem marginaliseeritud ja vähemuses. Lew Rockwell on märkinud:
Vastne BBC küsitlus [novembrist 2009] leidis, et ainult 11 protsenti inimestest üle maailma – ja küsitleti 29 000 inimest – leidis, et vabaturumajandus on hea. Ülejäänud uskusid suuremasse riigi kontrolli…
Neile, keda sellised küsitluse tulemused meeleheitele ajavad, võib öelda, et asjad oleksid veelgi hullemad, kui ei oleks olnud pisikest hulka intellektuaale, kes pühendusid rohkem kui sajandi jooksul sotsialistliku teooria vastu võitlemisele. Kui neid poleks olnud, oleks ilmselt 99 protsenti inimestest toetanud sotsialistlikku türanniat. Seega ei saa öelda, et selliste parema maailmavaatega intellektuaalide vaev oleks olnud asjata.
Paraku on ka parempoolsete seas küllalt neid, kes on valmis teaduspõllu jätma pahempoolsete meelevalda. Need, kes meie seast on kaasatud intellektuaalsesse aktivismi, on pidanud korduvalt kuulma argumente stiilis: "Meil pole aega lugeda raamatuid või levitada ideid. Meil on vaja kohe võita valimised. Kogu see oma ideede levitamise ja ideoloogia muutmise värk ei hakka kunagi tööle."
Sellised inimesed võiksid sama hästi öelda: "Ärge kasutage meetodeid, mida pahempoolsed on oma kasuks rakendanud kümneid aastaid. Kindlasti on peale 12-aastast üldharidust, nelja aastat ülikooli ja eluaegset teleuudiste ning Hollywoodi filmide vaatamist suurem osa inimestest pahemideoloogiast üdini läbi imbunud. Kuid minul on nüüd uus väga äge plaan, mis maagiliselt kustutab kõik selle aastatepikkuse ideoloogilise ajupesu ja me võidame järgmised valimised."
Pole vaja vist öelda, et sedasi kuigi kaugele ei jõua.
Pahempoolsed võidavad, kuna nad saavad aru, et kui eesmärgiks on valimisi võita, tuleb esmalt näha vaeva inimeste oma ideoloogilise agenda jaoks ette valmistamisega. Mõnikord võtab selline ettevalmistus aega aastakümneid. Kui sellist vajalikku ja aeganõudvat tegevust eiratakse, toob see kaasa läbikukkumise.
See on põhjus, miks pahempoolsed on nii kaua aega näinud vaeva raamatute kirjutamise, laste õpetamise, ülikoolihariduse anastamise ja ajakirjanduse hõlvamisega. Nad teavad, et ideed on tähtsad ja iga ideoloogilise liikumise pikemaajalised eesmärgid sõltuvad oma ideede levitamisest läbi teaduse, meedia ning loometegevuse.
Teiste sõnadega on pahempoolsed pikka aega mõistnud, et poliitika saab alguse kultuurist. Kui me tahame muuta poliitilisi institutsioone, peame me esmalt muutma kultuuri-, haridus- ja intellektuaalseid institutsioone. Kui õnnestub muuta avalikkuse ideedemaailma, järgneb sellele ka poliitiline muutus.
Kaks: pahempoolsed on valmis ootama
Paljud konservatiivid ja libertaarid on valmis leppima kaotusega niipea kui see kuskilt paistma hakkab. Sellist kaotusvalmidust iseloomustab suhtumine, et "ohh, neid vabadusi ei saa me enam mitte kunagi tagasi" ja "valitsus ei loobu mitte kunagi nendest regulatsioonidest".
Kuid "mitte kunagi" on väga pikk aeg. Vaatame kahte järgnevat väidet:
- Nõukogude Liit ei loobu kunagi võimust Venemaa ja teiste NSVL-i liiduvabariikide üle.
- Rooma impeerium ei luba kunagi kristlastel pidada jumalateenistusi seaduslikult ja rahus.
On tõsi, et nõukogude võimu murdmiseks kulus seitsekümmend aastat. Kristlastel läks aega kolm sajandit, enne kui imperaator nende usuvabadust tunnistas. Kuid hea on see, et NSVL-i vabadusvõitlejate ja Rooma impeeriumi kristlaste kõrval ei olnud tänitavaid "konservatiive", kes neile oleks seletanud kui mõttetu ja ebapraktiline on soovida suuremaid vabadusi.
Paljudel juhtudel võib tõesti olla nii, et inimesed, kes arvavad, et head asjad ei saa juhtuda, saavad aru, et pikas perspektiivis mõned asjad muutuvadki jäädavalt. Kuid kui selline on usk, miks siis seda mitte tunnistada? Pahempoolsed seevastu on alati valmis kinnitama, et pikemas perspektiivis on võit nende päralt. Nende suust kõlavad fraasid nagu: "Meie võit on ainult aja küsimus! Me oleme ajaloo õigel poolel! Kui me võimu enda kätte saame, saadame me Looja karja kõik, kes meile ei meeldi!"
Samal ajal arutavad konservatiivid ja libertaarid, kas peaks kuhugi punkrisse elama kolima kohe nüüd või oodata järgmiste valimisteni.
Kolm: pahempoolsed on rahul osalise võiduga
Kuidas pahempoolsed oma pika aja strateegiat ellu viivad? Nad on rahul osaliste võitudega.
Pahemalt poolelt ei kuule me kunagi: hea küll, meil õnnestus läbi suruda seadusandlus, mida me tahtsime. Oleme selle võiduga rahul ja jääme loorberitele puhkama.
Reaalsus on selline, et pahempoolsed üritasid ja üritasid iga hinnaga suruda läbi sotsialistlikku Obamacare'i nimelist tervishoiu rahastamise programmi. Kui see neil lõpuks õnnestus, ei läinud viit minutitki kui hakati peale pressima veelgi hullemat Medicare for All (tervisekindlustus kõigile) kava.
Või kujutage ette kui pahempoolsetel oleks õnnestunud läbi suruda üleriigiline 15-dollariline miinimumpalk. Kas keegi tõsimeeli usub, et nende nõudmised oleks sellega piirdunud? Peale seda oleks hakatud kohe nõudma 17-dollarilist miinimumpalka. Seejärel 20 dollarit tunnis.
Teiste sõnadega on pahempoolsed rahul osaliste võitudega, seades eesmärgiks ühe sammu korraga. Pahempoolsed ei räägi kunagi, et "kui me nõuame 15-dollarilist miinmumpalka, tähendab see, et me ei pea 20-dollarilist tunnipalka vajalikuks."
Kuid märkimisväärselt suur hulk konservatiive ja libertaare arutleb: "Kui ma toetan hilise raseduse aja abordi keeldu, tähendab see, et minu arust on abort lubatud!" Või: "Kui ma toetan tulumaksu vähendamist, tähendab see, et tulumaksud on head!"
Järgnevalt üks näide päris maailmast: 2015. aastal olid Colorado osariigi relvaaktivistide käes pea kõik võimalused, et suurendada padrunisalvedes lubatud padrunite arvu kolmekümneni, mis oleks tühistanud 2013. aasta Demokraatide poolt läbi surutud seaduse, millega lubati ainult 15 padruniga salvi. Tegemist oleks olnud relvavabaduste pooldajate märkimisväärse võiduga. Kuid seejärel astus mängu Kaljumägede relvaomanike ühing (Rocky Mountain Gun Owners) ja lasid seadusealgatuse põhja ähvardades poliitikuid, et seaduse vastuvõtmise korral nad nende poolt enam ei hääleta. "Kui sa lubad padrunite arvu salves suurendada kolmekümneni, tähendab see, et peatselt võivad salved mahutada ei tea kui palju padruneid," jaurasid toona nõndanimetatud "relvapooldajad". Nii see seadus ilmavalgust ei näinud. Colorados on tänaseni suurim salvedes lubatud padrunite arv viisteist.
Sellise lühinägeliku strateegia vastandiks võib tuua orjuse kaotamise pooldajate strateegia – strateegia, mida pooldas ka libertaarist majandusteadlane Murray N. Rothbard.
Rothbard mõistis, et lõppsiht, milleks on riigi võimu kaotamine, peab olema alati silme ees. Kuid nagu tegid orjuse kaotamise eest võitlejad, tuleb aeg-ajalt rahul olla ka osaliste võitudega. Seda loomulikult juhul, kui osalised võidud viivad lõppeesmärgile lähemale.
Pahempoolsed saavad sellest aru. Paraku suur hulk konservatiive ja libertaare mitte.
Toimetas Karol Kallas