Sada aastat vabadussõjast: edukate pealetungide aeg

1. ratsapolgu 4. eskadron lahkub Laura alevist Alūksne suunas. – EFA.114.3.1098

1919. aasta maikuus suurte pealetungide ajal saavutatud edusammudega nihutati sõjategevus Eesti rahvuspiiridest kaugele eemale, kirjutab vabadussõja 100. aastapäeva teemalise artikliteseeria neljandas osas ajaloolane Ago Pajur.

Eesti kõrgemas sõjalises ja poliitilises juhtkonnas küpses juba 1919. aasta jaanuaris–veebruaris aktiivse kaitsesõja kontseptsioon, mille kohaselt ei tohtinud rahvavägi Eesti etnilistele piiridele jõudes passiivselt ootama jääda, mida vaenlane ette võtab, vaid pidi jätkama pealetungi, et viia võitluste raskuskese Venemaa, sh Ingerimaa, ja Läti pinnale.

Seejuures ei olnud eesmärgiks ei võõraste maade ega saagi ahnitsemine, vaid soov vältida edasisi sõjapurustusi ja materiaalseid kaotusi, mis olnuks lahingute jätkumisel Eesti pinnal paratamatud. Teiseks andnuks pealetungi jätkamine sõjalise initsiatiivi rahvaväe kätte ja sundinuks punaarmee juhtkonda keskenduma kaitsele. Kolmandaks võimaldanuks sissetung naabrite aladele tõmmata rahvaväe üksused järk-järgult rindelt tagasi, jättes moodustuvate puhveralade kaitsmise vene, ingeri ja läti väeosade kanda. Lisaks avanenuks neil rahvastel omaenda territooriumil palju soodsamad võimalused edasiseks organiseerumiseks.

Pole üheselt selge, kui sügavale naaberaladele tulnuks rahvaväel siseneda. Veebruari alguses ajakirjanik Johan Juhtundiga peetud vestluses mainis sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner vajadust nihutada rinne Luuga jõele ning okupeerida ajutiselt Pihkva linn ja osaliselt Volmari (Valmiera) maakond. Kuid nii kõrgemate sõjaväelaste kui ka tipp-poliitikute mõttelend küündis ka Peterburi hõivamiseni, seda küll üksnes koos Soome armeega. Muidugi ei tulenenud seegi plaan vallutussoovist, vaid üksnes püüdlusest aidata kaasa enamluse kukutamisele ja Venemaa naasmisele demokraatliku arengu radadele. Oma nägemust Peterburi hõivamise vajalikkusest üritasid eestlastele „maha müüa“ ka Vene valged ja nende mõjul Entente’i riikide esindajad, samuti Suur-Soome aktivistid ja Ingeri ajutine valitsuskomitee. Kuna aga Soome valitsusringkonnad distantseerusid Peterburi ründamise ideest, kadus see Eestiski päevakorrast.

Vahekorrad lätlastega olid selgemad. 18. veebruaril 1919 sõlmis Eesti ajutine valitsus Kārlis Ulmanise kabineti esindajatega sõjalise koostöö kokkuleppe. Vastavalt lepingule tuli Eestil aidata kaasa Põhja-Läti vabastamisele enamlastest ning moodustada nii Eestis kui ka vabastatud Läti pinnal läti väeosi. Sel moel formeerus (Põhja-)Läti brigaad (polkovnik Jorģis Zemitāns), mis allutati rahvaväe II diviisi juhatusele.

Võõrale pinnale jõudsid rahvaväe üksused esmakordselt juba veebruaris. Venemaal hõivati Irboska ümbrus ning Lätis Marienburgi (Alūksne) ja Ruhja (Rūjiena) piirkond. Kuid seejärel põrkuti punaarmee vastupealetungiga ning oldi sunnitud taanduma. Ägedad kaitselahingud lõunarindel ei võimaldanud varasemaid plaane teostada. Kuid mais punaarmee jõud rauges ning nii leidsid pea üheaegselt aset kolm suurt pealetungioperatsiooni – Peterburi, Pihkva ja Läti suunal.

Peterburi suunal kujunes peamiseks löögijõuks Vene valgekaartlik väekoondis – põhjaarmee üksik vabatahtlik korpus (põhjakorpus, hiljem loodearmee). Selle koondise loomine oli alanud 1918. aasta suvel Pihkva mail koostöös Saksa okupatsioonivõimudega. Pärast Pihkva langemist punaväe kätte taandusid valged osalt Eesti ja osalt Läti pinnale ning korpuse juhtkond sõlmis Eesti valitsusega lepingu sõjaliseks koostööks. Esialgu koondati korpus Kohila–Rapla ruumi, kuid kevad-talviste kaitselahingute ajal lõunarindel asusid selle üksused järk-järgult Narva alla. Põhjakorpus sai juurde mehi, relvastust ja varustust, täiendas oma väljaõpet ja omandas lahingukogemusi ning muutus arvestatavaks sõjaliseks jõuks. Tegutsedes kõrvuti rahvaväe üksustega allus korpus kindral Laidonerile kui sõjategevuse üldjuhile.

13. mail alustas põhjakorpus (polkovnik Anton Dzerožinski) pealetungi. Esialgu seati üpris tagasihoidlik eesmärk – nihutada rindejoon Narva alt Luuga ja Pljussa jõele ning hõivata Jamburg (Kingisepp) Luuga jõel ja Oudova (Gdov) Peipsi idarannikul, purustades sildu ja raudteed, et raskendada punaarmee võimalikke vasturünnakuid. Edasitungi Peterburi suunas peeti mõeldavaks alles pärast pikemat pausi, mille vältel kavatseti mobiliseerida kohalikke elanikke ja täiendada korpust uute väeosadega.

Kuna valgete jõud olid peamistes löögisuundades ülekaalus, saavutati kiirelt edu: Pljussa jõeni jõuti esimese pealetungipäeva õhtuks ja Jamburgini kolmandal päeval. Edule aitas kaasa enamlik poliitika, mis oli häälestanud kohaliku elanikkonna valgete suhtes soodsalt. Samasugune meeleolu valitses osalt punaarmeeski – mitmed väeosad loobusid vastupanust ja valgusid laiali või läksid koguni põhjakorpuse poolele üle. Hinnates olukorda enda jaoks soodsaks jätkas korpus pärast Jamburgi hõivamist edenemist Peterburi sihis, vallutades Veimarni, Vruda ja Volossovo jaamad Narva–Peterburi raudteel. Põhjakorpuse üks väegrupp liikus aga pärast Oudova hõivamist lõunasse Pihkva suunas.

Eestlased osalesid põhjakorpuse pealetungis vähesel määral, piirdudes põhiliselt abistava rolliga. Nii võtsid I diviisi (kindralmajor Aleksander Tõnisson) üksused enda kontrolli alla Luuga jõe alamjooksu Soome lahest Narva–Peterburi raudteeni. Lisaks maandati kapten Johan Pitka juhtimisel meredessandid Luuga (15. mail) ja Koporje (16. mail) lahes ning Eesti meredessantpataljon ja Ingeri pataljon arendasid pealetungi Peterburi suunas piki mererannikut. Merelt toetasid edasitungi Briti eskaadri (kontradmiral Walter Cowan) sõjalaevad.

22. mail teatas kindral Laidoner põhjakorpuse juhatusele, et loeb pealetungioperatsiooni lõppenuks, avaldas kiitust selle eduka teostamise eest ja käskis asuda positsioonide kindlustamisele.

Pihkva suunal tegutsenud rahvaväe II diviis (polkovnik Viktor Puskar) sai juba 9. mail kindral Laidonerilt korralduse valmistuda „demonstratiivse löögi“ andmiseks Pihkva sihis ja 16. mail järgnes käsk „julgesti peale tungida“. Kuna aga II diviisi üksused olid äsjastest kaitselahingutest kurnatud, kavatses diviisi juhatus piirduda vaid kohaliku tähtsusega rünnakuga, et võtta oma kontrolli alla Irboska raudteejaam ja alev. Rünnaku alguspäevaks määrati 20. mai.

19. mai õhtul saadi rindejoone tagant kiri. Eesti kommunistliku kütidiviisi ülem Leonhard Ritt teatas, et eesti punakütid soovivad lõpetada vennatapusõja ja on valmis tulema üle rahvaväe poolele, avades rinde ja jättes Pihkva kaitseta. Kirjast teavitati ülemjuhatajat, kes saatis Petserisse oma staabiülema kindralmajor Jaan Sootsi. Eikellegimaal peetud kõnelustel jõudsid Soots ja Ritt kokkuleppele ning kohaliku tähtsusega rünnak hakkas muutuma millekski enamaks. Pealetungi tähtaeg lükati edasi, osalt küll ka seetõttu, et soomusrongid olid takerdunud purustatud silla taha Optjoki jõel, ning Petseri alla toodi lisavägesid.

Võib-olla just viivitamine ei lubanud plaanidel täies mahus teostuda, sest enamlased hakkasid Ritti kahtlustama ja sekkusid tema korraldustesse. Siiski tulid ööl vastu 24. maid Mitkovitsi küla (Petseri–Irboska maanteel) juures Eesti poolele üle diviisiülem Ritt ja brigaadiülem August Aints koos eesliinil olnud 1. eesti kütipolgu ühe roodu ja ratsakomandoga. Seeläbi avanes tee sissetungiks punaväe tagalasse. Piki raudteed arendasid rünnakut neli soomusrongi, piki Petseri–Irboska maanteed Kuperjanovi partisanid kahe soomusauto toetusel, neist lõunas 7. jalaväepolgu üksused ning Riia–Pihkva kivitee rajoonis Scoutspataljon ja Sakala partisanid. Ootamatu rünnaku alla sattunud ja diviisi juhtkonna ülemineku tõttu juhtimiseta jäänud punased ei suutnud tõhusat vastupanu korraldada, vaid pöördusid põgenema või andsid end vangi. Ainuüksi 1. eesti kütipolk kaotas üle 600 mehe; kokku langes aga sõjavangi üle 2000 punaväelase ning ainsal Pihkva all tegutsenud punaste soomusrongil õnnestus vaid hädavaevu sama saatust vältida.

24. mail hõivasid soomusrongide dessandid Irboska raudteejaama, kuperjanovlased Irboska alevi ja Sakala partisanid Pankjavitsa (Panikovitši) küla. Edasi liikusid teisedki operatsiooni kaasatud üksused (soovida jättis vaid soomusrongide edenemine, mis takerdus lõhutud raudtee taha). 25. juunil pealetung jätkus. Soomusrongid sundisid ägedas tulevahetuses taanduma Moglino jaama kaitsnud punaste soomusrongi, pärast mida hõivasid dessantüksused ja kuperjanovlased nii Moglino raudteejaama kui ka mõisa. Õhtul jõudsid kuperjanovlased koos soomusautodega Pihkva lääneossa ning öösel paatidega Velikaja jõe ületanud luurajad tegid kindlaks, et vastane on ka linna idaosa maha jätnud. 26. mail jõudsid Pihkvasse soomusrongid ja Peipsi laevastiku suurtükipaadid. Pihkvast põhja pool saavutas Velikaja jõe joone 5. jalaväepolk ning lõunas Scoutspataljon.

24. mail pidas soomusrongide divisjon Pihkvas võiduparaadi ja 31. mail saabus linna kindral Laidoner, kes andis Pihkva ja selle ümbruse haldamise üle vene valgetele – alampolkovnik Stanislav-Marian Bulak-Balahhovitši väikesele väesalgale. Valgete toetuseks jäeti Pihkvasse ka mõned eesti väeosad, kuid enamik eesti üksustest tõmmati tagasi tulevasele riigipiirile, kus alustati Petseri–Irboska kaitsepositsioonide rajamist.

Vapustatud punaarmee jätkas pärast Pihkva langemist kiiret taganemist ning tagantjärele on arvatud, et tol hetkel olnuks võimalik vallutada ka Ostrov ja Porhov. Seda siiski ei üritatud, muuhulgas seetõttu, et enamlased olid jõudnud purustada Pihkva sillad. Pihkva operatsiooni tulemusena jäi punaarmee ilma olulisest teedesõlmest ning lakkas olemast suur osa eesti kommunistlikust kütidiviisist.

Läti aladele edasitungi nõudis kindral Laidoner 16. mail. Korraldus oli suunatud nii II diviisile, mis pidi aktiviseeruma Alūksne suunal, kui ka III diviisile, millel tuli tegutseda Volmari sihis. Esimesena reageeris käsule III diviis (kindralmajor Ernst Põdder), mille väeosad läksid juba järgmisel päeval pealetungile, kuid esialgu edutult. Olukord muutus soodsamaks pärast seda, kui Kuramaalt pealetungi alustanud Saksa väed (Balti Landeswehr ja Rauddiviis) vallutasid 22. mail Riia ning punavägede juhatus otsustas tõmbuda Koiva jõe vasakkaldale. Seda kasutades üritas III diviis 24. mail uuesti ja sedapuhku löödi punaarmee taganema. 26. mail langes eestlaste kätte Volmari, 29. mail jõuti Lemsalu (Limbaži) – Smiltene joonele. Smiltenes kohtuti Riia poolt pealetungi arendavate üksustega (Balti Landeswehri koosseisu kuulunud Läti brigaadi üksikeskadron). III diviisi koosseisu kuulunud läti 2. Võnnu polk marssis 30. mail sisse Võnnu (Cēsis) linna ja 31. mail Rauna (Ronneburg) alevisse.

II diviisi juhatuse põhitähelepanu oli küll koondunud Pihkva operatsioonile, ent unarusse ei jäetud ka Alūksne suunda. Seejuures kavatseti jätta Alūksne pärast vallutamist lätlaste eneste kaitsta ja tõmmata rahvaväe üksused tagasi Eesti piirile. Alūksne hõivamine tehti ülesandeks 1. ratsapolgule, mille ülemale kapten Gustav Jonsonile allutati ka samas piirkonnas tegutsenud jalaväeüksused, sh läti 1. Volmari polk ja taani vabatahtlike kompanii. Operatsiooni üldjuhiks oli II diviisi staabiülem alampolkovnik Viktor Mutt.

Pealetung käivitus 27. mail, mil olukord selleks oli eriti soodne – Narva rindelõigus oli punaarmee seotud põhjakorpuse pealetungi tõrjumisega, ränk lüüasaamine Pihkva all ning Riia kaotamine Saksa vägedele mõjusid halvavalt enamlaste võitlustahtele. Haaravate manöövritega Pankjavitsa ja Mõniste all murti enamlaste rinne läbi ning Alūksne langes eestlaste kätte juba järgmisel õhtul. 29. mail sai kapten Jonson alampolkovnik Mutilt üsna üldsõnalise direktiivi, milles soovitati tal tegutseda omal äranägemisel ja võimaluse korral üritada hõivata Gulbene (Schwaneburg) raudteesõlm. Olles pidanud nõu alluvate väeosade ülematega, andis Jonson käsu edasitungiks. 31. mail jõuti Gulbenesse, kus saadi rikkalik sõjasaak raudteeveeremi näol. Kuid pealetung ei lõppenud veelgi, vaid jätkus Gulbenest lõunasse Krustpilsi (Kreuzburg) sihis. Kuna punaste vastupanu oli tagasihoidlik, siis jõudsid ratsaväelased 5. juunil Väina jõeni ning hõivasid lahinguta nii jõe paremkaldal asuva Krustpilsi kui ka teisel pool jõge paikneva Jēkabpilsi (Jakobstadt). Kümne päevaga oli Eesti ratsavägi teostanud 250 km pikkuse reidi, hõivates ulatusliku territooriumi ja sünnitades vastase ridades paanikat.

Paar päeva hiljem kohtuti Jēkabpilsi lähistel kas Poola või Leedu ratsaväesalgaga ning see iseenesest vähetähtis episood sümboliseeris Läti Nõukogude Vabariigi lõppu. Põhja-Lätist oli saanud hiiglaslik kott, millesse takerdus pea kogu Nõukogude Läti armee. Vapustatuna nii Riia langemisest kui vastase ootamatust ilmumisest Jēkabpilsi alla püüdsid läti punased kütid päästa end kiire põgenemisega või deserteerisid punaarmeest. Nõukogude Läti armee kaotas Lätist lahkumisel ligi 40% oma isikkoosseisust ning enamiku sellest väejooksu läbi.

Mis aga kõige olulisem, rahvavägi oli maikuiste pealetungidega viinud ellu ülemjuhatuse plaanid ning nihutanud sõjategevuse Eesti rahvuspiiridest kaugele eemale.

Kasutatud kirjandus:

  • Eesti Vabadussõda 1918–1920. II kd. 3. tr. Tallinn: Mats, 1996.
  • Viktor Mutt. Võru alt Jakobstadti. Tartu, 1927.
  • Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, 2008.
  • Reigo Rosenthal. Loodearmee. Tallinn: Argo, 2006.
  • Soomusrongide diviis Vabadussõjas. Tallinn: Grenader, 2009.
Rühm põhjakorpuse ohvitsere, keskel maikuise pealetungi üldjuht kindralmajor Aleksandr Rodzjanko. – EFA.114.3.1227
Peipsi laevastiku suurtükipaadid Pihkvas. – EFA.51.A.266.4
Pihkva raudteejaamas 31. mail 1919. Vasakult: soomusrongide divisjoni ülem kapten Karl Parts, sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner, II diviisi ülem polkovnik Viktor Puskar. – EFA.57.A.269.110
Pihkva raudteejaamas 31. mail 1919. Alampolkovnik Stanislav-Marian Bulak-Balahhovitš ja kindralmajor Johan Laidoner. – EFA.114.A.253.565
1. ratsapolgu 4. eskadron lahkub Laura alevist Alūksne suunas. – EFA.114.3.1098
Vaade Volmari (Valmiera) linnale. – EFA.51.A.265.151

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Ago Pajur
Ago Pajur on Eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud, alates 1999. aastast ajaloodoktor. Pajur tegeleb põhiliselt kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi ajaloo uurimisega. Ta on ka mitme kooliõpiku ja ajalooülevaate kaasautor.