Sada aastat Vabadussõjast: võitlused Orava pärast (13.–30. märts 1919)

Orava lahingus haavata saanud rahvaväelased sanitaarrongis. – EFA.257.A.286.143

Orava all peetud ohvriterohketes lahingutes õnnestus Eesti rahvaväel peatada punaarmeelaste edasitung ning vältida nende jätkuvaid rünnakuid, mis võinuks tuua kaasa ohtliku sissemurde süvatagalasse. Seejärel aga haarati initsiatiiv ning tõrjuti vastane Pihkva järveni, lühendades sel moel oluliselt Petseri rindelõiku ning kergendades rahvaväe üldist olukorda, meenutab ajaloolane Ago Pajur Vabadussõja 100. aastapäeva teemalise artikliteseeria teises osas.

Sada aastat tagasi, märtsis 1919, pidasid Eesti rahvavägi ja Vene punaarmee rohkem kui kahe nädala kestel ägedaid lahinguid Orava mõisa ümbruses. Punaarmee lootis sellest piirkonnast võtta ette suurema pealetungi Võru ja Tartu suunas. Rahvavägi seevastu püüdis suruda vastase Pihkva järveni, lühendades seeläbi liialt pikaks veninud rindejoont.

Tänaseks on Orava all peetud võitlused jäänud Vabadussõja kuulsamate lahingute varju. Osalt ehk seetõttu, et läbi aastakümnete kestnud (tal)linnastumine ja ääremaastumine on väikese Orava küla tähtsust järjepidevalt kahandanud. Seega tasub alustuseks meenutada, et Orava asub ajaloolise Võrumaa idarajal vastu Setumaad. Tänapäeval läbib küla Vastseliina–Värska maantee ning vaid mõne kilomeetri kaugusele jäävad kaks raudteeliini: lõunas Valga–Pihkva raudtee (lähim jaam Piusa) ning kirdes Tartu–Petseri raudtee (viimast Vabadussõja ajal veel polnud). Külast läänes paikneb Orava järvestik: Orava (mõisa)järv, Solda järv, Mustjärv. Küla ise asub ümbrust valitseval kõrgendikul, olles Haanja kõrgustiku ja Peipsi äärse madaliku vaheliseks siirdealaks.

Esmakordselt sattus Orava Vabadussõjas lahingute tulle 1919. aasta jaanuari lõpus. 29. jaanuaril vabastas 2. jalaväepolk (polkovnik Johan Unt) Räpina ja Võõpsu ning sai ülemjuhatajalt käsu hõivata Petseri raudteejaam, et katkestada punavägede Valga grupi raudteeühendus Venemaaga. Et kiiresti taandunud punastel kannul püsida, käsutati ümbruskonna küladest kokku küüdimehed ja kihutasti nende regedel edasi. Arvates (luureandmete põhjal), et Orava mõisas punaseid pole, püüdsid 2. polgu 1. roodu ja luurekomando mehed koos Avinurme kaitseliitlaste salgaga 31. jaanuari hommikul uljalt mõisa treppi sõita. Kuid mõni tund varem oli jõudnud Oravale Pihkva revolutsioonilise kaitsepolgu üksus, mis võttis mõisale läheneva “killavoori” vastu tulega. Tekkis segadus, küüdimehed pöörasid peruks läinud hobused ringi ja kihutasid minema ning palju ei puudunud, et regedelt maha hüpanud sõduridki oleksid neile järgnenud. Siiski suutsid ohvitserid (alamkapten Leo Mäggi, leitnant Ernst Teetsov, lipnik Johannes Sööt) korra taastada. Mehed jäid paigale, korraldasid end ahelikuks, avasid vastutule ja läksid mõisa peale. Samaaegne tiibhaarang sundis enamlasi taganema ning Orava mõis ja küla langesid eestlaste kätte. Avinurmelased lõid pärast lühikest ägedat kokkupõrget punased välja ka naabruses asuvast Vivva külast.

Samal päeval jõudsid 2. polgu allüksused Valga–Pihkva raudteeni, purustades raudtee Tuderna silla juures ning hõivates Petseri raudteejaama. Kuna aga kiirel taandumisel omadest maha jäänud punaväelased ohustasid polgu tagalat, tõmbuti vastu õhtut tagasi. Seetõttu said Petseri vabastajate au endale 4. veebruaril linna jõudnud soomusronglased, kes võtsid 14. veebruaril ära ka Irboska. Nüüd oli kogu Kagu-Eesti vaenlastest puhastatud.

Punaväele osaks saanud ebaedu sundis vastaspoolt pöörama Eestile suuremat tähelepanu. Järgnevalt koondati Eesti vastu kolm armeed: Narva lõiku 7. armee, Pihkva–Marienburgi (Alūksne) suunale loomise algusjärgus olev Eestimaa punaarmee ja Marienburg–Heinaste joonele Läti punaarmee. Seeläbi kujunes Lõuna-Eesti piiridel ohtlik jõudude vahekord – 26 000 punaväelase vastas seisis 12 000 eesti sõdurit, kusjuures enamlased võisid koondada oma jõud rünnakusuundadesse, samas kui rahvaväel tuli kaitsta enam kui 300 kilomeetri pikkust rinnet.

Punaarmee teine suurpealetung Eesti vallutamiseks algas 1919. aasta veebruaris ja vältas maini ning just sel ajavahemikul lõunarindel peetud ränkrasked võitlused otsustasid Eesti saatuse. Lahingute põhiraskus koondus tähtsamate teedesõlmede (Petseri, Võru, Valga, Ruhja) ümber. Esialgu saavutas punaarmee edu: 19. veebruaril langes Irboska ja 28. veebruaril Marienburg, 5. märtsil aga ületasid enamlased Lämmijärve ning hõivasid Mehikoorma–Räpina piirkonna. Rahvaväe üksused osutasid küll visa vastupanu, kuid olid sunnitud järk-järgult taanduma. Väeosade võitlusvõime sulas kokku – meeskonna arvukus kahanes mitte üksnes lahingukaotuste läbi, vaid ka külmakahjustuste, haiguste ja kurnatuse tõttu. Reservide puudumine ei võimaldanud pidevalt rindel viibivaid mehi välja vahetada ega puhkusele lubada. 11. märtsil loovutati punastele Petseri ning 12. märtsi õhtuks taanduti Vastseliina–Piusa–Orava Võõpsu joonele. Kuid juba 13. märtsil kaotati ka Vastseliina ja Orava.

2. diviisi ülem polkovnik Viktor Puskar käskis Petseri ja Irboska uuesti vallutada. Muuhulgas tuli selleks tõrjuda tagasi raudteest põhja pool Piusa–Võõpsu lõigus tegutsenud vastane. Selleks toodi soomusrongidele abiks Kuperjanovi partisanide pataljoni 3. rood (alamkapten Rudolf Kuslap). 14. märtsil püüdsid soomusrongi nr 2 dessant ja kuperjanovlased Oravat tagasi võtta, kuid ebaõnnestusid – kaotanud viis meest langenute ja neli haavatutena, pöörduti tagasi Piusa jaama. Katset korrati 15. ja 16. märtsil, ent samuti edutult. Ebaedu põhjendasid soomusronglased ja kuperjanovlased naaberväeosa – 7. jalaväepolgu – vähese suutlikkusega. 7. polgu seisukord oli tõepoolest vilets ja polguülema kohusetäitja leitnant Konstantin Kanep andis 16. märtsil teada: Polk on täiesti tegevusvõimetu, roodud on kokku kuivanud 25 meheni ja needki veel haiged. Vanemad ohvitserid on evakueeritud.

2. märtsi hilisõhtul jõudis Piusa jaama äsja Tallinna sadamatehastes valminud soomusrong nr 5. Koos soomusrongiga saabusid Soome lahe jäätumise tõttu tegevusetuks jäänud meremehed: 105-meheline meredessantpataljon (leitnant Peeter Kask), 190 meest erinevatelt sõjalaevadelt (Vambola, Lennuk, Lembit, Olev, Kalev) ning platvormvagun suurtükilaeva Lembit 120-mm suurtükiga, mida teenindas 6-liikmeline mereväelastest meekond (leitnant Aleksander Kuhlberg). Meremeestega oli kaasas merejõudude juhataja Johan Pitka.

Pärast põgusat ettevalmistust alustasid meremehed koos soomusrongide nr 1 ja 2 dessantide ning 7. jalaväepolgu allüksustega 19. märtsi varahommikul edasitungi Orava sihis. Et vastast üllatada, otsustati rünnata ilma ettevalmistava suurtükituleta. Kuid plaan kiskus algusest peale kiiva. Öö oli külm ja vaikne, mistõttu vaenlane kuulis läbi sügava lume sumpavaid ründajaid ammu enne, kui need rünnaku lähtealusele jõudsid, ning võttis nad vastu ägeda püssi- ja kuulipildujatulega, millele peagi lisandus suurtükitulelöök. Ränka lahingut pidades liikusid dessandid ja meremehed samm-sammult edasi, puhastasid vastasest mitmed külad raudteest põhja pool (Madi, Kliima, Korgõ jt) ning hõivasid õhtu eel Orava mõisa. Mõisa kaitse usaldati 7. polgu meestele ja dessandid liikusid edasi Orava küla suunas, mida aga vallutada ei suudetud. Videviku saabudes jättis 7. polk maha ka mõisa, kuhu punased taas sisse tulid. 20. märtsil puhastasid meremehed ja soomusronglased uuesti nii mõisa kui ka Orava küla.

Ründajate kaotused olid suured. 19. märtsil sai lahingus surma 11 meremeest ja vähemalt 6 soomusronglast, haavatuid oli üle 30 ja külmunuid veelgi rohkem. Eriti halvas seisus olid meremehed, kelle kerge vormiriietus ja jalavarjud ei sobinud 20–25-kraadisesse pakasesse. Pärast seda, kui meremehed püüdsid 21. märtsil edutult arendada pealetungi piki raudteed Petseri suunas, viidi nad tagalasse. Kolme päevaga kaotas 300-meheline üksus langenutena 13, haavatutena 22 ja haigestunutena 117 meest. Petseri alla jäid vaid mereväelastest suurtükimehed.

Orava mõis, mis 19.–20. märtsil suurte raskustega ära võeti, ei jäänud eestlaste kätte. 22. märtsil ründasid Oravat punaste värsked jõud ja 7. polgu üksused sattusid kohe tõsistesse raskustesse. Pisut kergendas olukorda Oravale jõudnud soomusauto Tasuja (ohvitseri asetäitja Voldemar Pavelson). Renault veoauto šassiile ehitatud Tasujat kaitsesid kõigist neljast küljest (pealt oli masin lahtine) 6-mm paksusest terasest kaevikukilbid, selle relvastuses olid 37-mm kahur ja kaks raskekuulipildujat, meeskonda kuulus 12 meest. Vaenlase hirmutamiseks oli mootorikattele maalitud irevil kihvadega lõvipea. Lahinguristsed sai Tasuja jaanuari teisel poolel Helme ja Tõrva all, nüüd tuli oma väärtust näidata Oraval. 22. märtsi rünnakute tõrjumisel oligi Tasujast kõvasti abi – see tugevdas kaitsjate tulejõudu ja moraali ning sundis vastaseid ettevaatusele. Kuid 23. märtsil juhtus saatuslik äpardus – Tasuja tagarattad vajusid läbi sillakatte ning liikumisvõimetuks muutunud masinat ei suudetud vaenlase tule all uuesti teele upitada. Kuna jalavägi hakkas punaste survel taanduma, pisteti Tasujale tuli otsa ja jäeti maha. Samuti jäeti järjekordselt maha Orava mõis.

Järgnenud päevadel käis võitlus raudtee vahetus läheduses. Punaväe eesmärgiks oli jõuda välja Tuderna sillani, et see purustada ja halvata seeläbi soomusrongide tegevus. See plaan õnnestus küll nurjata, ent otsustavat murrangut ei suutnud lõpututest lahingutest kurnatud rahvaväelased saavutada. Abijõud olid möödapääsmatult vajalikud. Olukorra tõsidusest annab tunnistust seegi, et 26. märtsil vaatas ülemjuhataja Johan Laidoner üle Valgas reservis olnud üksused ning otsustas täiendada soomusrongide divisjoni kolme võitlustahtelise löögipataljoniga: Eesti Scouts rügemendi I pataljon (alamkapten Friedrich Pinka), Kuperjanovi partisanide pataljon (leitnant Jaan Unt) ja Kalevlaste maleva (lipnik Leopold Tõnson). Põiganud vaid korraks Tallinna, sõitis Laidoner ööl vastu 28. märtsi taas rindele, kaasas pea- ja sõjaminister Konstantin Päts ning Soome diplomaatiline esindaja Eestis Alfred Oswald Kairamo. Sedapuhku ei piirdutud Valga väisamisega, vaid jõuti eesliinile – Piusa raudteejaama, kus peaminister pidas soomusronglastele innustava kõne ja sattus ka vastase suurtükitule alla.

Selleks ajaks naasis rindele vahepeal Tallinnas käinud Johan Pitka, kaasas rühm ohvitsere soomusrongide meeskonna täiendamiseks, meredessantpataljoni 4. rood (Soome vabatahtlikud) ning 130 mm kaugelaskesuurtükk Kalevipoeg. Viimane vahetas välja senise 120 mm relva, mille laskemoonavaru oli ammendumas. Samuti jõudis Piusale vabatahtlikest koosnenud Eesti Scouts rügement (tegelikult 4-kompaniiline üksikpataljon).

Otsustava pealetungi plaani seadis kokku soomusrongide divisjoni ülem kapten Anton Irv ning kui 7. polgu ülem kapten Johannes Anderson ja scoutide formeerija Harry Reissar söandasid operatsiooni kordaminekus kahelda, muutus Irv ägedaks ja teatas resoluutselt: “Siin ei ole enam pikemalt vaielda, vaid nõuan, et operatsiooni käsk, nii kui see kokku on seatud, täidetud saaks.” Lahinguplaani kohaselt pidid soomusrongid vallutama Petseri jaama ning scoudid koos 7. polgu allüksustega Orava mõisa. Pealetung algas ööl vastu 29. märtsi. Soomusronge saatiski edu – haaranud enda kätte Piusa jõe raudteesilla ja pidanud maha eduka lahingu vastase soomusrongidega, hõivasid nad samal päeval nii Petseri jaama kui ka linna.

Scoutide tegevus nii edukaks ei kujunenud. Üheks põhjuseks oli vastase tugevus. Umbes 320 scoudi vastu olid enamlased koondanud Liuska–Madi–Kliima–Korgõmõisa–Orava–Rõssa joonele kuni 3-kordse arvulise ülekaalu. Lisaks oli punaväelaste võitlusmoraal ja distsipliin tavapärasest kõrgem ning nad paiknesid ümbrust valitsevatel kõrgendikel, enamjaolt tugevates kivihoonetes, mille lähedusse olid rajatud kaevikud ja laskepesad. Eriti tugeva kantsi moodustasid Orava mõis, tuuleveski ja viinavabrik. Jalaväge toetasid kaks 3-tollist suurtükki Oraval ja raskepatarei Vivva külas. Teisalt jätsid soovida ka scoutide väljaõpe ja kogemused. Erinevalt A ja B kompaniist polnud D ja E kompaniid veel püssirohtu nuusutanud.

28. märtsil majutusid scoudid Ala-Haanikasõ külla, nende tegevust toetanud 2. suurtükiväepolgu 3. patarei (leitnant Georg Leets) asus aga tulepositsioonile selle naabruses, Mäe-Haanikasõ külas. Teostati ka luureretk, mis selgitas küll üksnes seda, et vastane on tugev ja kerget võitu pole loota. Kuna otserünnak Orava mõisale poleks ilmselt andnud tulemusi, otsustas pataljoniülem viia oma üksuse varjatult läbi metsa Mustjärve põhjatipuni, hargneda seal lahingukorda ning rünnata mõisa ja Orava küla loodesuunast, kust vastaseni jäi vähem maad (200–300 meetrit).

Scoudid läksid liikvele 29. märtsi esimesel tunnil, kuid üle põlve ulatunud sügav lumi ja tihe mets aeglustasid edasiliikumist. Koidikuks jõuti küll kallaletungi lähtealusele, ent mehed olid juba enne rünnakut väsinud. Viltu vedas ka rünnaku algussignaaliga – kokkuleppe kohaselt pidanuks selleks olema punane signaalrakett, kuid taevasse lendas miskipärast valge märgutuli. See sünnitas segadust – enamik mehi jäi üllatunult ringi vaatama, mõned aga avasid tule vastase suunas. Seeläbi alarmeeriti punaseid, kes asusid kaevikutesse ja võtsid metsaserva, kus scoudid asusid, ägeda tule alla. Segadusse sattus ka scoutide patarei, kes andis omaalgatuslikult lühikese tulelöögi rünnatavatele objektidele. Kartes tabada omi mehi, kanti tuli peagi üle vastase kaitse sügavusse ning nii jäi selle mõju pea olematuks.

Kõigele vaatamata läksid scoudid rünnakule, ent olid sunnitud lagedale väljale sattunult peatuma ja maha heitma, kuigi kohati lahutas neid vastase kaevikutest vaid 30 meetrit. Kõige edukamalt tegutses haaramismanöövrit teostav B kompanii, kes lõi enamlaste valvetõkke nende asukohast välja. Kuid nähes teiste kompaniide takerdumist ning tundes muret oma katmata vasaktiiva pärast, tõmbuti tagasi. Keskpäevaks oli selge, et ülesannet täita ei suudeta. Scoudid rebisid end vaenlasest lahti ja naasid pärastlõunal algpunkti. Ebaõnnestunud rünnakus kaotati üks mees langenuna, üks teadmata kadununa ning 35 haavatuna (kaks haavatut surid hiljem).

Scoutide abistamiseks kutsus kapten Irv rindele Valgas reservis seisnud soomusrongi nr 3 ning selle dessantrood (alamleitnant Johan Kase) hõivas 30. märtsi varahommikul terve rea külasid (Kolodavitsast kuni Nedsäjäni), mis paiknesid punaste kaitsejoonest idas, ähvardades seega Orava lahinggrupi tagalast ära lõigata. Dessant kaotas küll kolm meest langenutena ja 18 haavatutena, kuid täitis ülesande. Kui scoudid samal keskpäeval pärast ettevalmistavat suurtükituld uuesti rünnakule läksid, ei leidnud nad enam vaenlast eest – punased olid Orava lõplikult maha jätnud. Kuigi lahinguid tuli lüüa ka järgnenud päevadel, jõudsid scoudid taanduvate enamlaste kannul mõni päev hiljem Värska–Saatse jooneni. Sellega olid pikaks veninud võitlused Orava pärast lõpuks ometi möödas.

Orava all peetud ohvriterohketes lahingutes õnnestus Eesti rahvaväel peatada punaarmeelaste edasitung ning vältida nende jätkuvaid rünnakuid, mis võinuks tuua kaasa ohtliku sissemurde süvatagalasse. Seejärel aga haarati initsiatiiv ning tõrjuti vastane Pihkva järveni, lühendades sel moel oluliselt Petseri rindelõiku ning kergendades rahvaväe üldist olukorda.

Kasutatud kirjandus:

  • Eduard Grosschmidt. Pealuu märgi all: Mälestusi Kuperjanovi partisanide  sõjaretkilt. 2. tr. Tallinn: Mats, 1995.
  • Juhan Mõttus, Enn Kippel. 2. jalaväepolgu ajalugu. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007.
  • Arto Oll. Eesti Merevägi Vabadussõjas 1918–1920 [doktoritöö]. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2017.
  • Osvald Pirn. Ülevaade Kuperjanovi partisanide ajaloost [käsikiri]. Tartu, 1940. – RA, ERA.2124.3.1004.
  • Johan Pitka. Minu mälestused suure Ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni 1914–1920. 2. tr. Tallinn: Olion, 1993.
  • Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht: Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn: Argo, 2008.
  • Soomusrongide diviis Vabadussõjas. Tallinn: Grenader, 2009.
  • Aarne Võting. Scouts rügement Vabadussõjas. Tallinn: Selts „Scouts-rügement“, 1936.

Fotod:

Orava mõisa häärber pärast lahinguid. – EFA.69.A.275.8
– Orava tuuleveski vare. – EFA.69.A.260.16
Orava lahingus osalenud mereväelased soomusrongi nr 5 taustal. Paremalt teine merejõudude juhataja Johan Pitka – EFA.257.A.286.118
Soomusrongi nr 5 dessantmeeskond Orava lähistel. – EFA.257.A.286.147
Suurtükilaeva Lembit suurtükk Orava all. Kahuritorni lael merejõudude juhataja Johan Pitka ja leitnant Aleksander Kuhlberg. – EFA.257.A.286.152
130 mm mereväekahur Kalevipoeg Orava lahingus. – EFA.257.A.286.150
Orava lahingus haavata saanud rahvaväelased sanitaarrongis. – EFA.257.A.286.143
23. märtsil Orava lahingus hävinud soomusauto Tasuja. – EFA.257.A.286.142
Eesti Scouts rügemendi D kompanii Viljandis enne rindele sõitu. – EFA.215.5.1159

Sada aastat vabadussõjast: kangelaslik Paju lahing 31. jaanuaril 1919

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Ago Pajur
Ago Pajur on Eesti ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud, alates 1999. aastast ajaloodoktor. Pajur tegeleb põhiliselt kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi ajaloo uurimisega. Ta on ka mitme kooliõpiku ja ajalooülevaate kaasautor.