Ikka veel süütundega heitlev Saksamaa on muutunud ning surub oma uut mentaliteeti ja arusaamu ka teistele peale, kirjutab rahvusvaheliste suhete magister Roland Tõnisson, märkides: kui see on nii juba praegu, Euroopa Liidus, mis siis veel rääkida Euroopa Ühendriikidest.
Euroopa Liitu juhivad suured tegijad tänapäeval täpselt samamoodi, nagu nad tegid ka Rahvaste Liidu ajal. Väikestel kästakse mokk maas pidada, kui suured maad jagavad maailmaasju – nii kurtis oma kirjas kallile abikaasale ei keegi muu kui kindral Johan Laidoner. Eestis võis ta olla kibe käsi ja Rahvaste Liidu juures riigi esindamine tõstis ta maamehe silmis kindlasti kõrgele, ent maailmamastaabis oli Laidoneril hoopis tagasihoidlikum roll.
Pavlikud ja totalitarismi trubaduurid
See ei tohiks aga Eesti lugejat morjendada, sest aeg olevat edasi läinud ning väidetavalt on ka Eesti täiesti võrdväärne partner koos teiste liikmesriikidega. Omaette küsimuseks on meie partnerite mängureeglid, mida meile peale sunnitakse. Meieni jõuavad rahvaesindajate ja -teenrite ehk ministrite kaudu uudised ja otsused, millest võib järeldada, et koostöömeetodid ei ole muutunud sellest ajast, kui Laidoneril kästi lõuad pidada ning müts näpus ja selg küürus, kuulata, mida suuremad ja targemad oma suuremeelsuses lubavad tal teha, öelda, arvata või mõelda. Ei ole uudiseks ega saladuseks, et meile surutakse peale suuremate mentaliteeti ja maailmavaadet. Kui lihtsamateski koostöögruppides peab valitsema sarnane meelsus ja õhustik, mis siis veel rääkida riikide liidust või ühendriikidest.
Totalitarismi tingimustes on indiviidile kõige kasulikum näidata end süsteemi ees lojaalsena ning ennetada juba eos kõik võimalused olla teisiti mõistetud. Nii-öelda mõistlikud inimesed nii teevadki. Stalini repressioonide ajal kandsid inimesed omal initsiatiivil keelt lähisugulastegi peale, et totalitaarselt süsteemilt kiitust teenida. Pavlik Morozov, kelle nimi ei vaja vanemale lugejaskonnale lähemat selgitust, oli omal ajal noor usin pioneer, kes andis üles oma viljasaaki riigi eest varjava isa, sest tollel oli kuritegelik soov oma peret ülal pidada. Pavlik olevat isa poolt kättemaksuks maha löödud ja noormehest sai punamärter. Viimastel aegadel avastatud dokumendid annavad aga mõista, et tublil Pavlikul aitas maisest elust lahkuda hoopis NKVD, kui poiss olevat mõistnud oma teo koletuslikkust ja keeldunud koostööd lõpuni viimast.
Selliseid pavlikuid, kes elavad veel isa peale kaebamise faasis, on ka Eestis palju. Hetkepoliitilistest oludest ja isiklikust kasust lähtuvad "rahvaesindajad" teenivad väljakujunenud süsteemi ennastunustavalt (kui hästi järgi mõelda, siis tegelikult ikka väga hästi ennast mitte unustades), sest neil on näiteks vaja säilitada oma ametikoht. Nad sõltuvad sellest süsteemist, mille pilli järgi nad tantsivad. Pavlikutele on kasulikud ka totalitarismi trubaduurid, kes vaid neile teadaolevatel põhjustel on kaasa läinud riiklikul tasemel toimepandava kodanike ajupesuga. Nad aitavad kaasa inimesele loomuomase enesealalhoiuinstinkti degradeerimisele. Nõue selleks jõuab meieni riigiülestelt instantsidelt. Ja see kõik on looritatud petlike loosungitega, mille väitel edendatakse rahvaste sõprust ja sammutakse helgesse tulevikku.
Painav süütunne ja Willkommenskultur
Psühholoogidele on tuntud inimmeele pideva süütunde seisund. Esmapilgul on see lihtsalt madalast enesehinnangust tingitud ego probleem. See võib aga olla põhjustatud ka kasvatuslikest puudujääkidest (piiride ja normide puudumine või ebamäärasus). Tõenäoliselt kombineerub see ajutiste tugevate meeleolukõikumistega, s.o kord põeb inimene enesehaletsust, siis tunneb end jälle lõvina, tegelikult tahaks aga hoopis selle koleda maailma eest kellegi kaissu pugeda. On selge, et sellise inimese maailmapiltki on kõike muud kui terve.
Kirjeldatud seisundit võime aga aimata ka praeguse Saksamaa käitumises. Jõu ja hädaohu ees ta väriseb. Tundes end seeläbi halvasti, elab ta end välja endast väiksemate peal. Kõige selle juures teeb muret asjaolu, et Saksamaa seisukohti ja haiget enesehinnangut serveeritakse meile ainuõige käsitusena majandusest, poliitikast ja ligimesearmastusest.
Näiteks põhjanaabri Soome peavoolu meedia suurte väljaannete kultuurilehekülgedel tuuakse ära sakslaste arvamusi poliitikast ja eurooplusest. Lugejale antakse mõista, et kui tahad olla arvatud kultuursete ja parketikõlbulike inimeste seltskonda, siis sa ei põlga ära neid õpetussõnu, mida tuuakse sulle valgustatud inimeste poolt.
Soomes elavad juba pikemat aega kaks Saksamaalt pärit mainekujundajat, kelle sõnavõttudele on kultuurne reageerida vaid aplausiga. Soovitavalt püstiseistes. Ent ma sooviksin teada saada, millest on tingitud nende viha oma rahva ja sünnimaa vastu.
Ajakirjanik ja literaat Roman Schatz leiab, et praegune "Willkommenskultur" ("Tere tulemast-kultuur") on Saksamaale kui puhastav purgatoorium, mille läbi saab Saksamaa viimaks ometi endalt maha pesta hitlerluse süükoorma. Ta ei näe probleemi selles, et Saksamaa rikub ise Dublini kokkulepet, võttes vastu inimesi, kes on registreeritud juba teistes EL-i maades. Praegune pagulaspoliitika võimaldab Saksamaal pesta end puhtaks diskrimineerimisest, mida sel maal on pidevalt praktiseeritud. Autorit ei morjenda sugugi asjaolu, et sõjast, mida väidetavalt alustas Saksamaa, sai sel aastal mööda 70 aastat. Ehkki peaaegu kolm inimpõlve on peale kasvanud. Järelikult on ikkagi nii, et "isad sõid hapusid viinamarju ja lastegi hambad on sellest hellad." Ma ei teagi teist sellist rahvast Euroopas, kes oleksid nii ennastsalgavalt enesekriitilised kui sakslased. Kui moslemimigrandid kiidavad Angela Merkelit, kelle nimigi iseloomustab tema ingellikku olemust, on see kui sulnis muusika sakslase kõrvale ja ta tunneb end kas või hetkekski õnnelikuna: "Vähemalt selles asjas ei saa ma üle küüru! Nagu iga päev viimase 70 aasta vältel."
Sakslased kutsuvad enda juurde elama ja alles siis vaatavad, kelle nad uksest sisse lasksid. Ja see on õige ja hea, sest nad on olnud ju pahad poisid ning selle ära teeninud. Roman Schatzi arvates aitab selline praktika leevendada kollektiivset süüd, mis lasub sakslastel sellesama suure ja koleda sõja vallapäästmise pärast. Poliitkorrektselt ei maini ta sõda provotseerinud Nõukogude Liitu, Suurbritanniat ja Ühendriike. Sest siis oleks ta ise paha poiss. Aga seda ta ju ei taha. "Nüüd on sakslastel võimalus olla inimesed," deklareerib ta. Ja keegi ei vaidle vastu, sest ei ole kultuurne öelda, et ka sakslane on inimene juba oma sünni poolest. Tal on samasugused õigused olla armastatud, hoitud. Tal on samuti õigus oma keelele ja kultuurile, mis aitaks rahval püsima jääda ja areneda.
"Kõik tahavad Saksamaale!"
"Keegi ei tea, mida praegu toimuv rahvaränne kaasa toob. Saksa muutub, see on kindel, endisega võrreldes kirjumaks ja huvitavamaks. Me maksame nüüd arve selle eest, millega meie vanemad hakkama said. Toona tahtsid kõik Saksamaalt minema, nüüd tahavad kõik Saksamaale. Kahe sugupõlve pärast, kui uued tulijad on integreerunud ja ühiskond nendega kokku sulandunud, võivad nad olla uues maailmas konkurentsieeliseks." Seda räägib nende sõnade autor olukorras, kus Euroopa peab juba aastakümneid tänu võõrkultuurilise taustaga migratsioonile tegelema kontinendi elukeskkonna lõhestumisega etnilistel ja religioossetel põhjustel.
Stefan Moster, aastaid Soomes elanud kirjanik ja soomekeelse kirjanduse tõlkija, toob oma hiljuti ilmunud artiklis ära huvitaval kombel meil Eestiski tuttavaks tehtud mõtted. Tal on olnud häbi olla sakslane. Eriti siis, kui 1992. aasta augustis süütasid uusnatsid Rostockis immigrantide vastuvõtukeskuse. Siis, kui mitmed poliitikud suhtusid häbiväärsel moel negatiivselt pagulasküsimustesse ja osa rahvast kiitis keskuse mahapõletamise heaks.
Nüüd, üle 20 aasta hiljem, on ta äärmiselt rõõmus, et Saksamaal on toimunud suur pööre paremuse poole. Saksamaa vaimsus on uuenenud. Poliitikud ja rahvas võtavad pagulasi avasüli vastu ega taha samastuda netis roppusi avaldavate uusnatsidega. Sakslased ei taha olla lollid ja koledad uusnatsid, sest just sellised on need, kes esitavad näiteks liiga kahtlaseid küsimusi immigratsiooniga seonduvate probleemide osas.
Seepärast on väga tore, et Saksamaa jalgpallikoondises on hulganisti välismaalasi. Kristlikust demokraadist endine president Christian Wulff on öelnud välja riigi juhtkonna seisukoha, et islam kuulub Saksamaa kultuuriruumi. Sakslaste lahkusele leidub kirjanik Mosteri arvates lihtne põhjendus: rahvas üritab ehitada üles uut identiteeti, mis on tugevam kui maa pime pool, mis samuti selles olukorras esile tuleb. Aga õnneks on suur vahe võrreldes 1992. aasta sündmustega – rahvas enam ei aplodeeri uusnatsidele. Näib, et sakslastele on kohale jõudnud, millist kodumaad nad soovivad ja millist mitte. Pagulaste abil on Saksamaa leidmas uut identiteeti. Sellised on ühe tänapäevase liberaaltotalitarismi propagandisti mõtted.
Liberaaltotalitarism sunnib õnnele
Ligimesearmastus on Inimeseks olemise eeldus. Ligimesearmastus ei lase inimesel elada ainult endale, vaid eelkõige suunab ta Inimese tähelepanu teiste vajadusele ja Inimene annab neile oma tagavaradest, mis võimalik. Ligimest armastav Inimene ei kritiseeri teisi.
See on ideaalpilt Inimesest ja selle poole peab püüdlema. Liberaaltotalitarism sunnib aga inimesed õnnele oma sunnimeetoditega. Euroopa rahvaste kriitikameel summutatakse natsiks ja fašistiks sildistamisega. Vaikimine ja takka kiitmine ei tulene inimeste siirast soovist kedagi aidata, vaid reaalsuse tajumisest – ära hakka vastu, sest see võib lõppeda halvasti.
Mosterilt saab kiita rahandusminister Wolfgand Schäuble, kelle arvates saab Saksamaa keerulise olukorraga hakkama. Liidukantsler Merkel saab kiitust selle eest, et nimetab Saksamaad pagulastele lootuse ja võimaluste maaks. Praegune president Joachim Gauck on samuti hea mees, sest tema arvates võivad pagulased Saksamaale väga palju anda.
Seevastu Soome president Sauli Niinistö saab austatud kolumnistilt pahandada. Nimelt olevat Sauli avaldanud kartust, et turvaliste olude otsijate seas on ka neid, kelle „meelel mõlguvad kurjad mõtted." Selline arusaamatu väljend muudab Mosteri arvates keskustelu teema üle erapoolikuks ning avaldab kahjulikku mõju. Miks ei oleks võinud president Niinistö mainida, et kogu Süüria keskklass on saabunud Euroopasse?
Saksamaa on tõesti muutunud. Sellist muutust surutakse peale ka meile. Meie meedias räägitakse üsna alandlikul ja alandaval toonil sellest, kuidas mõni kindral või minister meid kiitis. Külaliste protokollilisi viisakusi esitatakse meile saavutuste ja nende eest premeerimise pähe. Et me veel usinamalt pingutaksime. Ehk saame nii veel pikema pai. Ja äkki isegi kommi. Ainult et kommionud, nagu me teame, ei tee miskit südame sunnil.