Michelangelo "Aadama loomine". Fresko Sixtuse kabelis Vatikanis (fragment). Foto: Bigstockphoto.com

Sõda inimloomusega ei piirdu üksnes seksuaalsuse suundumuse ja soolise enesemääratlusega. Kui inimene saab ise defineerida juba oma seksuaalse suundumuse, miks siis mitte ka kõike muud? Viimaks peab siis saama lahti öelda kogu inimloomusest, kirjutab Soome Teoloogilise Instituudi peasekretär Santeri Marjokorpi.

Praegusel ajal on toimumas erakordne rünnak usutunnistuse esimese artikli vastu. Suured vaidlused käivad sageli just loomise küsimuses, puudutades otseselt ka kristlikku arusaama sellest, kes on inimene. Kristlased peaksid seetõttu varasemast paremini suutma vastata küsimusele, mida üldse inimeseks olemine tähendab. Millised on inimese võimalused ja piirid? Kas inimene saab olla see, kes ta tahab olla, ning teha end milleks iganes?

Sekulariseerumisega on lääne kultuuri arusaam inimesest lahknenud kristlikust inimkäsitusest. Seda arengut kirjeldab tabavalt Notre Dame’i ülikooli poliitikateooria professor Patrick J. Deneen oma raamatus Why Liberalism Failed. Deneeni hinnangul rajab läänemaailmas peavooluideoloogiana valitsev liberalism oma poliitika inimese piiramatule õigusele teha oma valikuid iseseisvalt. Inimese tahe on seega kõrgeim mõõdupuu, mis otsustab, kuidas asjad on.

Liberalismi inimkäsitus põhineb inimese pidamisel eriliseks, autonoomseks ja suheteta olendiks. Juba eelduslikult pole ta seotud millegi ega kellegagi. See on teatud antitees kristlikule arusaamale loomisest, mille kohaselt inimene luuakse suhtesse Jumala ja ligimesega ning kus olulisim on käsk armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Deneeni järgi püüab liberalism allutada kõik asjad inimese valikutele. Mitte miski ei ole kaitstud ümberdefineerimise eest, kui inimene seda vaid tahab. Inimene valib ise oma soo, seksuaalse suundumuse, koha maailmas, rahvuse, perekonna ja religiooni. Mitte miski pole ette määratud. Tähtis on üksnes see, kas need asjad on valitud ning kas see valik on ratsionaalne, teenides valija isiklikke huve.

Määravad on seega oma valik ja oma huvid ning nende kõrval kahvatuvad kõik arutlused nii nende valikute mõjust teistele inimestele või ühiskonnale kui ka küsimus kohustustest loomiskorra või Jumala ees. Sellepärast on näiteks abielust saanud leping, mida võib millal iganes defineerida teisiti. Samal ajal peetakse kõiki tavasid ja traditsioone kui mitte otse tühiseks, siis vähemalt inimliku valiku küsimusteks.

Taolises õhkkonnas osutuvad igasugused kategooriad rõhuvateks ning inimese piiramatut valikuvabadust ja enese ümberdefineerimist piiravateks. Näiteks ei tohi inimest enam defineerida mehelikkuse või naiselikkuse kaudu, sest taoline määratlus paistab vägivaldse ning inimlikku iseolemist piiravana. Just sellele osutab gender– ehk sooneutraalne ideoloogia, millega soovitakse vabaneda etteantud reaalsusest, mida käesoleval juhul esindab inimese bioloogiline sugu. Olulisena tõstetakse esile inimese tahe ning bioloogiline sugu allutatakse sellele. Sellega tehakse inimese tahe ja isiklik valik kõrgeimaks väärtuseks, mille kaudu defineeritakse kogu reaalsus.

Samas unustatakse see, et näiteks sooline reaalsus põhineb viimselt Jumala loomistööle. Me saame palju asju antusena ning me ei saa neid muuta. Vastuhaku asemel tuleks õppida nende asjadega elama ning Loojat nende eest isegi tänama. Peaksime püüdlema selleks saamise poole, milleks meid on loodud ning inimloomusega mitte sõdima. Inimese piiramatu valikuvabadust kummardades eitame fundamentaalselt Jumalat kui Loojat ning seame Tema kohale inimese.

Sõda inimloomusega ei piirdu üksnes seksuaalsuse suundumuse ja soolise enesemääratlusega. Kui inimene saab ise defineerida juba oma seksuaalse suundumuse, miks siis mitte ka kõike muud? Viimaks peab siis saama lahti öelda kogu inimloomusest. Viimasel ajal ongi üha mõjukamaks saanud transhumanism, ideoloogia või liikumine, mille kohaselt inimene saab ennast teadusliku ja tehnilise arengu kaudu arendada või parandada ning ületada inimese praegused piirid.

Heaks näiteks selle kohta on viimaste aastate üks enimloetud intellektuaal Yuval Noah Harari, kes esmalt tunnistab inimese vaba valikut seksuaalsuse ja soolise identiteedi valdkonnas, aga astub sealt edasi, transhumanismi. Oma raamatus «Homo Deus» kirjeldab Harari inimkonna tulevikku, milles tehnoloogilise arengu kaudu püütakse saavutada surematust, õnne ja jumalikkust. Harari arvates saab inimkonna 21. sajandi «suureks projektiks see, et ta hangib endale jumaliku loomis- ja hävitusjõu ning uuendab end Homo Sapiensist Homo Deuseks». Harari arusaama järgi on inimene viimselt vaid peotäis algoritme, mille väärtuse määrab tema panus andmete töötlemisel.

Teine kujundlik näide on Donna Haraway 1985. aastal kirjutatud radikaalfeministlik küborgmanifest, milles ta kirjeldab utopistlikku maailma, kus inimestel pole sugu. Selles maailmas on mehe ja naise, inimese ja looma ning inimese ja masina erinevus täielikult kadunud või vähemalt ähmastunud. Ka see on antitees Piibli loomisloole, kus Jumal eraldab valguse pimedusest, maa merest, mehe naisest jne.

Kahjuks on taolised utoopiad, milles inimloomuse mõistest püütakse radikaalselt loobuda, meie kultuuri peavool. Ometigi pole sõda inimloomuse vastu võimalik võita, sest viimaks toob see endaga vaid tohutuid kannatusi. Jumal on inimese Looja ning üksnes Tema ilmutuses ja osaduses Temaga võib inimene saavutada oma tõelise eesmärgi ja täiuse.

Artikkel ilmus algselt portaalis Meie Kirik ning selle tõlkis Illimar Toomet