Vasakfilosoof Slavoj Zizek leiab, et arutu abitegevus pikendab ainult sotsiaalset agooniat ja tegeleda tuleb hädade põhjuste väljajuurimisega. Foto: Hippopx

Ilmselt Läänemaailma üks tunnustatumaid vasakfilosoofe Slavoj Zizek võrdleb portaalis RT Bill Gatesi ja George Sorose heategevust šokolaadist kõhulahtistiga ehk sama asjaga, mis esmalt on probleemid tekitanud, üritatakse probleeme ravida.

Nimetatud miljardäride tavakäitumine pole midagi muud kui vale: see on spekulatiivne kurnamine, millele järgneb arulage humanitaarmure katastroofiliste tagajärgede pärast, mille nende halastamatu kapitalism esmalt on põhjustanud.

Iga tõeline pahempoolne peaks oma voodi kohale seinale riputama avalõigu Oscar Wilde'i esseest "Inimese hing sotsialismi ajal" (The Soul of Man under Socialism), milles ta juhib tähelepanu: "Inimese emotsioonid köetakse üles palju kiiremini kui inimese intelligents. Nagu ma mõni aeg tagasi osutasin kriitika ülesande teemalises artiklis, on palju hõlpsam kaasa tunda kannatustele kui tunda kaasa ideedele."

Inimesed leiavad ennast õõvastava vaesuse, õõvastava koleduse, õõvastava nälja keskelt. See on paratamatu, et nad peaksid olema sellest kõigest tugevalt mõjutatud. Samuti, lähtudest imetlusväärsetest – kuid ekslikest – kavatsustest, asuvad nad väga tõsimeeli ja väga sentimentaalselt nähtud kurja leevendama. Kuid nende "abinõud" ei ravi haigust: need ainult pikendavad seda.

Tõepoolest, sellised abinõud on tõve osa. Õige eesmärk oleks üritada ühiskond ehitada ümber viisil, et vaesus oleks võimatu. Altruistlikud voorused on sellise eesmärgi saavutamist ainult takistanud. Eraomandi kasutamine kohutava kurja, mida on põhjustanud eraomand, leevendamiseks on ebamoraalne.

Viimane lause annab lühidalt vastuse, mis on valesti Bill ja Melinda Gatesi Sihtasutusega. Ei piisa ainult sellest kui osutada, et Gatesite heategevusorganisatsioon on rajatud julmadele äripraktikatele. Tuleb astuda samm edasi ja mõista hukka ka Gatesite heategevusorganisatsiooni ideoloogiline vundament, selle pan-humanitarismi tühisus.

Sama Naami esseedekogu pealkiri tabab naelapea pihta: "Austusest keeldumine: miks me ei peaks austama välismaiseid kultuure. Ja samuti mitte enda oma." (Refusal of respect: Why we should not respect foreign cultures. And our own also not.) See on aus seisukohavõtt, mis arvestab ka sama valemi kolme variatsiooniga. Gatesi heategevusorganisatsioon kasutab valemit: austa kõiki kultuure, nii enda oma kui teisi. Parempoolne rahvuslik valem on: austa oma kultuuri ja põlga teisi, mis on sellest alaväärsemad. Poliitiliselt korrektne valem kõlab: austa teisi kultuure, kuid põlga enda oma, kuna see on rassistlik ja kolonialistlik (mille tõttu poliitiliselt korrektne virgumise kultuur on alati eurokesksuse vastane).

Vasakpoolsete korrektne seisukoht on: too välja oma enda kultuuri peidetud vastuolud, seo need teiste kultuuride peidetud vastuoludega ja seejärel võta osa ühisest võitlusest koos nendega, kes võitlevad siin meie enda kultuuri rõhumise ning võimutsemisega ning nendega, kes teevad seda teistes kultuurides.

Mida see tähendab, võib kõlada šokeerivalt, kuid seda peab rõhutama: sa ei pea sisserändajaid austama ega armastama. Sa pead muutma olukorda, et nad ei peaks olema need, kes nad on. Arenenud riigi kodanik, kes soovib vähem sisserändajaid ja on valmis selle nimel tegutsema, et nad ei peaks tulema kohta, mis suuremas osas neile üldse ei meeldigi, on palju parem inimene kui inimestearmastaja, kes jutlustab avatust sisserändajate suhtes, samal ajal osaledes majanduslikus ning poliitilistes tegevustes, mis on laastanud need riigid, millest sisserändajad pärinevad.

Mõned aastad tagasi leidsin ma ühest Los Angelese poest šokolaadist kõhulahtisti, mis kujutas endast tükki šokolaadi, mille ümbrispaberil oli vastuoluline kiri: "Kas su kõht on kinni? Söö rohkem seda šokolaadi!". Ehk siis tarbi seda sama asja, mis põhjustab kõhukinnisust.

"Šokolaadist kõhulahtisti" sarnast struktuuri, toodet, mis sisaldab enda piiramise vahendit, võib eristada tervel tänasel ideoloogilisel maastikul. Liberaalse salliva suhtumise teiste suhtes määravad ära kaks teemat: austus teistsuguse (otherness) vastu, avatus selle suhtes JA sundmõtteline hirm ahistamise ees. Lühidalt, teine on OK nii kaua kui selle kohalolek ei ole sekkuv, nii kaua kui teine ei ole päriselt teine…   

Šokolaadist kõhulahtisti vastuolulise struktuuri ranges homoloogias käib selle sallimine koos vastupidisega: minu ülesanne olla salliv teise suhtes tähendab selgelt, et ma ei tohi saada temaga liiga lähedaseks, ma ei tohi sekkuda tema ruumi. Lühidalt, ma pean austama tema sallimatust minu liigse läheduse suhtes.

See on asjaolu, mis hiliskapitalistlikus ühiskonnas tuleb keskse teemana üha enam esile: õigus olla "ahistamata", jääda teistest turvalisele kaugusele. Sarnane struktuur iseloomustab sedagi, kuidas me suhtume kapitalistlikkusse kasumiahnusesse: siis on hästi kui sa võtad osa heategevusest – kui sa esiti ahmid kokku miljardeid ja seejärel annad osa sellest abivajajatele tagasi.

Sama kehtib ka sõja-, humanitaar- või rahusobitusliku militarismi kohta: sõda on nii kaua õigustatud kui see teenib rahu ja demokraatia saavutamise-, või humanitaarabi jagamiseks tingimuste loomise eesmärke. Ja kas see ei kehti üha enam ja enam isegi demokraatia ja inimõiguste kohta? Inimõigustega on hästi siis kui need mõtestatakse ümber viisil, et neisse on kaasatud piinamine ja püsiv eriolukord. Demokraatiaga on hästi siis kui see on puhastatud "populistlikest" liialdustest ja kui sellega tohivad tegeleda ainult need, kes on selleks piisavalt "küpsed"…

Sama "šokoloaadist kõhulahtisti" struktuur on see, mis teeb Bill Gatesist ja George Sorosest eetiliselt nii probleemsed kujud: kas nad mitte ei seisa kõige halastamatuma rahalise spekulatiivse kurnamise eest, mida kombineeritakse selle vastumürgi, humanitaarse murega piiranguteta turumajanduse katastroofiliste sotsiaalsete tagajärgede pärast? Sorose igapäevarutiin kujutab endast üdini puhast valet: pool tema tööajast on pühendatud finantsspekulatsioonidele ja teine pool "humanitaartegevustele" (rahastades postkommunistlike riikide kultuuri- ja demokraatiategevusi, kirjutades esseesid ning raamatuid), mis lõppkokkuvõttes võitlevad tema enda spekulatsioonide tagajärgedega.

Meie tänane kriis on liiga tõsine selleks, et sellest saaks jagu šokolaadist kõhulahtistiga. Meile on hoopis vaja kibedamaid kõhulahtisteid. Me ei ole (veel) sõjas, kuid me seisame silmitsi ilmselt millegi palju ohtlikumaga: me ei võitle vaenlasega, meie ainsaks vaenlaseks oleme me ise, meie kapitalistliku tootlikkuse hävitavad tagajärjed.  

Tuletage meelde, kuidas peale Nõukogude Liidu langemist kuulutas Kuuba välja "Rahuaja eriperioodi" (Special Period in Time of Peace / periodo especial en tiempos de paz), mis tähendas sõjaaja tingimusi rahuajal. Võib-olla peaksime me kasutama sama tähistust ka enda tänase olukorra kohta: meid on ootamas ees rahuaja väga eriline periood.

Slavoj Sizek on kultuuriflosoof. Ta on Ljubljana Ülikooli Sotsioloogia ja Filosoofiakateedri vanemteadlane, New Yorki Ülikooli professor ja Londoni Ülikooli Birkbecki Instituudi rahvusvaheline direktor.

Tõlkis Karol Kallas