Kui inimese avalik kuvand kisendab: "Teiste inimeste elu – see tähendab: nende hoiakud ja arvamused, mõtted ja tunded – peavad muutuma selle pärast, milline ma olen!", siis ei ole vastupidine sõnum, olgu esitatud kasvõi meetritekõrgusel tänavaplakatil, lihtsalt veenev, kirjutab Illimar Toomet kommentaariks sotsiaalministeeriumi uuele homopropagandistlikule tänavakampaaniale.
Sotsiaalministeerium on alustanud kampaaniat "erinevuste" sallimiseks. Millegipärast kuulub tumeda nahavärvi, nägemispuude ja muu taolisega ühte komplekti ka homoseksuaalne käitumine.
Möönan, et taolise eluviisiga inimesed võivad saada ebaõiglase ja ebainimliku kohtlemise osaliseks pelgalt oma kalduvuse pärast. Mõistan selle üheselt hukka.
Teisalt vaatab mulle ühelt kampaania plakatilt vastu homoaktivist, kelle rinnal olev väide "Teiste elu ei muutu sellest, milline ma olen" kehtib üksnes juhul, kui ütlejal puudub igasugune kontakt teiste inimestega. Nii võib elada üksikul saarel.
Kui ma olen agressiivne, ülbe, teiste arvamuste ja tunnetega mitte arvestav, nõuan endale teiste inimeste arvel eriõigusi, siis muutub nende elu minu võrra halvemaks. Ning vastupidi.
Kui inimese avalik kuvand kisendab: "Teiste inimeste elu – see tähendab: nende hoiakud ja arvamused, mõtted ja tunded – peavad muutuma selle pärast, milline ma olen!", siis ei ole vastupidine sõnum, olgu esitatud kasvõi meetritekõrgusel tänavaplakatil, lihtsalt veenev.
Kampaaniavideo põhjal võib arvata, et nimetatud plakat võitleb koolikiusamisega. Kurb, et teema "kaanepoisiks" on valitud ühiskonnaaktivist, kelle avalik tegevus meenutab just koolikiusajat. Väljapressimise maiguline kohtuga raha nõudmine kodulinnalt ning oma oponentidele nilbete jõulukaartide saatmine osutab võimetusele mõista teistsuguseid inimesi, nende poliitilisi ja usulisi vaateid ning austada nende perekonnaelu.
Sotsiaalministeeriumi kampaania alles alustas. Püss on seinale riputatud, saame näha, millist pauku see veel teeb.