India muslimipruudid enne massilise abiellumistseremoonia algust selfiet tegemas. Foto: Amit Dave, Reuters/Scanpix

Islam ei ole pelgalt usund, vaid ka eluviis. Taani psühholoog Nicolai Sennels on uurinud meile vähetuntud ilmingut islamimaailmas – sugulusabielusid ja nende tagajärgi.

Oma uuringus esitab Sennels tähelepaneku lennundusettevõtte Lockheed töötajalt, kes on tegev ühes kolmest Lockheedi koolituskeskusest Saudi-Araabias: “Pilootide täiendõppe ajal panime tähele, et suuremal osal saudide pilootide koolitajatest oli halb hämaras nägemine ka kõige kirkama kuuvalguse ajal. Halvasti olid välja õpetatud ka hooldusmeeskonnad. Mõnedel oli nii halb mälu, et neile pidi pidevalt meelde tuletama eelmisel päeval õpetatut. Läänemaised koolitajad edenesid oma õpingutes tunduvalt paremini kui moslemid, kes vajasid mitme aasta pikkust õppetsüklit, enne kui nad võisid pimedas lennata, ja ka seejärel ei olnud neil soovi lahkuda linnatuledest. Vastava probleemiga on kokku puutunud paljud mereväe, õhujõudude ja maavägede koolitajad, kes on õpetanud iraaklasi ja afgaane.”

Selle probleemini on jõutud 1400 aasta vältel legaalseteks peetud sugulusabielude praktiseerimisega. See praktika on keelatud juutluses ja kristlikus traditsioonis alates Moosese aegadest. Muhamed aga andis selleks loa ning nüüdseks on see kestnud 50 inimpõlve. Sugulusabielud ei kao islamimaailmast kuhugi, sest Muhamed on sealses maailmas kõigile kõiges eeskujuks ja autoriteediks, ka abieluküsimustes.

Laialt levinud abielud lähisugulaste vahel on teinud moslemite geenivaramule äärmiselt suurt kahju – tervisele ja intellektile. Sennelsi andmetel on pea pooled kõigist moslemitest sündinud lähisugulaste vahel sõlmitud abieludest. Pakistanis moodustavad need umbes 70% kõigist abieludest ning Inglismaal elavatest pakistanlastest on enam kui pooled vastavas liidus. Taanis on sugulusabielus 40% moslemiimmigrantidest.

Teistes olulistes islamimaades on lähisugulastega abielus olevate inimeste määr järgnev: 67% Saudi-Araabias, 64% Jordaanias ja Kuveidis, 63% Sudaanis, 60% Iraagis ja 54% Araabia Emiraatides ning Qataris.

BBC-s avaldatu põhjal võib antud faktoriga seletada tõsiasja, et pakistanlaste lastel on sündides 13 korda suurem võimalus kanda varjatud geneetilisi haigusi. Kuigi pakistanlaste perekondades sündivad lapsed moodustavad 3% Suurbritannia sündidest, langevad 33% geneetiliste kõrvalekalde nähtudest just nende perede arvele. Varjatud geneetiliste haiguste riskid on keskmisest 18 korda suuremad ja võimalus nende tõttu surra 10 korda tõenäolisem. Nendes peredes sündinud lastel on kaks korda suurem võimalus sündida surnult või 50% keskmisest enam tõenäosus surra sünnituse ajal.

Teine oluline faktor on alanenud intellektuaalne võimekus. Sennelsi uuring näitab, et veresugulaste järeltulijate sotsiaalsed oskused arenevad tunduvalt aeglasemalt kui teistel. Risk saavutada IQ taseme testidel vaid 70 punkti on 400% võrra suurem. Kasutades ametlikku terminoloogiat, võib selliste laste kohta öelda “alaarenenud”.

Taanis on väljastpoolt lääneriike sisserännanute lastel kolm korda suurem risk kaitseväkke vastuvõtmise taibukustestist läbi kukkuda. Sennels ütleb, et islamimaailmas on inimeste võime nautida ja toota teavet ning abstraktset mõtlemist lihtsalt väiksem kui mujal. Ta juhib tähelepanu sellele, et araabiakeelses maailmas tõlgitakse vaid 330 raamatut aastas, mis moodustab umbes 20% sellest, mida tehakse sel alal ainuüksi Kreekas.

Viimase 1200 aasta jooksul, mil valitsenud on islamiusk, on araabia keelde tõlgitud vaid 100 000 raamatut. Sarnane hulk kirjandust tõlgitakse hispaaniakeelses maailmas aastaga. 70% türklastest ei ole kunagi lugenud ühtegi raamatut. Sennelsi sõnul loob see suuri raskusi neile, kes tahavad läänes läbi lüüa. Madalam IQ ühes kriitilist mõtlemist välistava usundiga teevad kindlasti paljudele moslemitele meie kõrgtehnoloogilises ühiskonnas hakkama saamise raskeks.

Vaid üheksa moslemit on võitnud Nobeli preemia ning viis nendest on olnud “rahupreemiad”. Kui mõõta teadusartiklite hulka miljoni elaniku kohta, siis islamiusulised rahvad ei ulatu üle 10% künnise statistilisest keskmisest.

Sennelsi kodumaal Taanis on moslemite peredes märgatavalt enam erivajadustega lapsi. Kolmandik Taani koolide eelarvest kulub eriõppele ning füüsiliste puuetega laste seas moodustavad Kopenhaageni koolides 51–70% moslemite lapsed.

Keeruliseks probleemiks on ka õpisuutlikkus. Uuringud näitavad, et araablastest vanemate lastest, kes on käinud koolis 10 aastat, on 64% siiski kirjaoskamatud. Kooli jätavad immigrantide lapsed pooleli kahekordselt suurema tõenäosusega kui taanlased.

Lähisugulaste vahel sõlmitud abielude üheks kaasnähtuseks on ka vaimuhaigused. Mida lähema sugulusastmega on lapse vanemad, seda suurem on risk haigestuda skisofreeniasse. See võib olla selgitav faktor, miks üle 40% Taani psühhiaatriahaiglates kinnipeetavatest kurjategijatest on immigrantliku taustaga. Selliste näitajate eest ei ole kaitstud ükski läänemaa. Sennels viitab Ühendriikides 300 000 inimesega läbi viidud uurimusele, mis näitab, et enamusel moslemitest on USA-s väiksem sissetulek, nad on kehvemalt haritud ja neil on halvemad töökohad kui enamusel elanikkonnast.

Sennels teeb kokkuvõtte: “Ei ole kahtlustki selles, et laialdaselt levinud traditsioon abielluda sugulaste ja ka lähisugulastega on kahjustanud moslemite geenivaramut. Kuna moslemite usuline veendumus keelab abielluda mittemoslemiga ja seega takistab värske geneetilise materjali lisandumist, siis jääb sealse elanikkonna geneetiline ohustatus jätkuvalt kõrgeks, kuna prohvet Muhamedi loal on selline praktika kestnud juba 1400 aastat. Sellel on otsesed ja kaudsed tagajärjed inimestele ja ühiskonnale.”

Kokkuvõte: islam ei vasta moraalilt ei judaismile ega kristlusele. Islami esimesed ja suurimad ohvrid on moslemid. Seda tuleb igal juhul arvesse võtta, kui Lääne poliitikud võimaldavad moslemite sisserändu ja lubavad oma riikides ehitada mošeesid.

Nicolai Sennelsi töödega on võimalik tutvuda siin, siin ja siin.

Meedias ilmunud materjalide põhjal koostanud Roland Tõnisson