Ja siin nad on – stuudios seisavad kõrvuti võitlusasendis kõigi poolt armastatud Othello ja Desdemona, nende tagant kiikab aga prints Hamlet, tagapool harjutavad rollile sobivat pilku ja kordavad ette antud sõnu Kojanarr ja rahva tõelised esindajad Bianca ja Jaago. Presidendivalimisi nägi unes Tuuli Stewart.
Mäng, mäng, mäng,
on väikese inimese töö,
mäng on väikese inimese töö,
väga väga tõsine töö…
Mäng, mäng… laulab päriseestlane Ivo Linna. Aga see pole tõsine. Me oleme Euroopas. Euroopa kultuuri osa. Vaatame laiemalt, mis me niisama ümiseme. Paneme ennast õigele kaardile.
Suveöö unenägu. Kõik teavad selle Shakespeare'i komöödia olemasolu, vähesed oskavad öelda, mis seal siis tegelikult toimus või mis oli lõplik tõde. Selline segane möll, mis juba sajanded sobitub kenasti sooja suve sumedusse, laseb päevatöö kurnatuse unustada ja paneb muigama mööduvate aegade narruse üle. Just nii oligi see ju kirjutaja poolt plaanitud – unenägu. Kes nutta võtavad või liialt südant valutavad, neile tuletatakse meelde, et tegemist on ikkagi komöödiaga.
Muidugi räägib unenäo REM-tõmbluste (1) faas meie "presidendivalimistest". Lavastatud siin ja praegu kõigi näitemängu reeglite kohaselt, külakultuurimajale omaselt vastavalt võimalustele, kuid see-eest hingega. Siiski, ei saa öelda, et saamatult – tavaline triangel on ka siin viidud uuele tasemele. Põnevust ja pinget köetakse erinevate võtetega, päriselt suikuda ei lasta kellelgi. Seekord ei tea me isegi seda, mitu vaatust ees on ja kas vaheajal puhvetist küpsist ja konjakit saab.
Muus osas on kõik klassika. Inimkond, vähemalt selle progressiivne ja kultuurilembene osa on ikka olnud nõus näitemängude eest maksma. Mida verisem, mida rohkem eriefekte ja silmamoondust, seda toredam, seda eksklusiivsem, seda elitaarsem. Seekord maksame lihtsalt natuke rohkem, kui arvasime. Aga seegi ju loosse sobituv üllatus. Nii öelda ahaa moment. Sest ressurssi on, tunnistage. NO666 (2) on laienenud meie kõigi ellu. Me kõik saame osa. Kedagi ei jäeta maha ega mängust välja. Kaetud on kõik kanalid. See on päris mäng!
***
Selleks, et ka lihtrahva see osa, kes jälle leiba nõudma hakkas, ennast näitemängus osalisena tunneks, on pimenevas sügises õhetamas seriaali edastavad nutikad aparaadid. Õhtu. Ootusärevus on kliimaksis. G4,5..7 huugab, traadid on pingul. Sissejuhatus on antud ja ootus üles kruvitud juba eelnevate tundide jooksul edastatud kavalehtedega Delfis, repetiitorite suu läbi AKs, kumu on levinud. Sosistlev rahvas on kogunenud Foorumile.
Flirtivalt süttivad hämarusest esimesed tuled… Tuttav muusika juhatab sisse iganädalase ülipõneva poliitmeelelahutussaate, nagu meile on lubatud. Prožektor valgustab välja saatejuhi tema tuntud headuses. Ja siin nad on – stuudios seisavad kõrvuti võitlusasendis kõigi poolt armastatud Othello ja Desdemona, nende tagant kiikab aga prints Hamlet (mis tema siin teeb?), tagapool harjutavad rollile sobivat pilku ja kordavad ette antud sõnu Kojanarr ja rahva tõelised esindajad Bianca ja Jaago (no taga targemaks). Aga show algab! Kes segaduses on, neile lubatakse kohe selgitusi.
See, et mõnikord me ei aima, kes seekord millist osa mängib, ei kahanda vaatemängulisust. Vastupidi. Art nuvoo, piirid maha, kastist välja mõtlemine, avatud ruumi meetod. Põhitrupp on ju alati sama, nii et ka konservatiividele ja stabiilsuse ootajatele on raam olemas. Nii nagu Broadwayl, on ka siin heaks tooniks sama etenduse võimalikult paljukordne läbi mängimine. Kui saal on välja müüdud, siis laske aga edasi. Mõned kuluma hakanud laused on igas uues vaatuses vahetatud uute vastu (hõikame nüüd kõik koos kas "julgeolek", "majandushüpe", "vastik venelane", "2 miljonit eestlast", "usaldus", "rahva ühendaja" vms). Dirigente jätkub, eesti keel on rikas ja kõik laulavad heakskiitvalt kaasa.
See käima lükatud saade? Kiiresti selgitatakse ekraani ette kogunenutele, mis on täna mis ja kes on kes. Noh, et teaks just kehtestatud reegleid ja ei hakkaks mängu ajal küsima või uurima, et kuidas nii? Eieiei, armas rahvas ja pileti lunastajad, te ei saanud aru – just nii oli põhiseaduslikus käsikirjas kohe alguses ette nähtud. Me ei jõua ju teile kõike kogu aeg ära seletada. Ja kõik ei pidanudki selguma esimeses vaatuses. Makske aga juurde ja jääge meiega – meie näitame teile õigluse puhtust, karisma sära, ekspertide akrobaatikat, tõelist eestlast ja midagi suuremat kui see teie elu sealpool ekraani. Usaldage end meie kätte! Me ju pingutame niiväga, et teie meelt lahutada. Kas te arvate, et meil muid tegemisi pole? Kas teate, kui palju aega võtab kulutšekkide arvestus (kuradi väikselt kirjutavad ikka), uute kostüümide proovid (sest pekk ja tselluliit ründavad ka meid), õigete inimeste leidmine, ööistungid (sest kus päeval see aeg võetakse), kuskile pärapõrgusse sõitmine ja pärast tolmustest teedest ja maakatest puhastumine, lõunad ja õhtusöögid, lintide lõikamised ja kogu see kamm? Ja siis te veel nurisete nigu paha siga, kel kärss kärnas ja maa külmand – tahate maal koolis käia, hambaarsti ja posti, ei taha elu lõpuni tööd rabada. Tänamatud!
***
Foorum elavneb. Korraks tekib sagin, sest Desdemona ja Othello on juba enne õiget vaatust karvupidi kokku läinud. Vahele aga astuvad kogenud arbiitorid ekspertide lauast. Jaajaa, nii nii, daa-uz… nokutavad nad selgeltnägija uduse pilguga kaamerasse. Ce'st la vie, lepitakse lõpuks kokku ka saatejuhiga ja põrgatatakse saadet edasi.
Eelmistes vaatustes ootamatult ilmunud kangelased ja kangelannad on tänaseks kõik hukkunud või eksiili saadetud. Mõned olidki ise lavale trüginud. Hea, et lahti saime. Tundub, et seekord on siiski kõik vaatemängus lubatu läbi. Dekoratsioonid on ka pisut räbaldunud – oponeerivad suurparteid kärisevad, äärmusteski käärib, isamaalisi pole ammu enam olemas, punaroosad laulavad igaüks omal viisil. Kõigis parteides on 2–3 eeslauljat, ülejäänud raporteeritud tuhandetest ei kuule iial. Süsteem ei lase ei värsket õhku ega asjatundjaid peale – saali uksed on siseturvalise ja kindla valve all. Kõik toimib vastavalt käsikirjale. Broadway ketrab edasi. Kuigi pealavastajad on pensioniikka jõudnud ja esibroiler podiseb pisikesest saarest, kuhu tahaks, käib piletite müük rutiinis edasi. Kellele veel?
Aga vaata, viimasel hetkel, vaatajate tungival nõudmisel šõu jätkamiseks tõusebki tagarea kaugustes halli hiirekest mänginu, keda kõik pidasid vaid taustapapile joonistatud kujuks. Ta vahetab mänglevalt kostüümi ja grimmi ning astub pealtvaatajate ahhetuste saatel mängijate esimesse ritta. Edulugu peab tulema ka täna õhtul. Õnnitlused grimmitoas, preemiad ja aumärgid toetajatelt. Sooja liisuva vere hõng pole veel saalist lahkunud, kui püünele veetakse uusi värskeid puutumatu nahaga lambukesi. Kõik hea etenduse nimel. Te pole ju väsinud?! Korraks tundub, et neist vaakuvatest, nüüdseks vaid vastikust tekitavatest laipadest ei suuda uued tegelased üle ronida. Kuid vaatemäng võtab taas ootamatu pöörde ja isegi Desdemona, Othello ja Hamlet asuvad tõsiselt askeldama koristustöödel. Et ruumi teha. Et edasi minna. Neid aitab juba surnult lamanud õilis emand Gertrud, korraks vilksatab Laertese kahvatu pale – mis siis nüüd? Kas segadus käsikirjas? Ei, taas saame vaatemängu igale maitsele, see vaatus peab puudutama iga eestlase hingekeeli, kiskuma endale hoitud meeled lõppeva suve öödesse, näitama, et hoolime, et suudame, kuigi oleme väike, kuigi kultuurmaja võimalused pole Broadway. Isegi Metropolitan Opera küsib ju annetusi.
Ja vaatus algab. Tasa! Ärge sosistage saalis oma maakoolidest ja hambaarstist! Etendus on alanud. Vahele laulavad taevased koorid, kus alumist bassi jorisevad majandusteadlased, refrääni hoiavad üleval 20 augusti suveöölased, tiiskanti viskavad vahele ilonakaldred, igormmangid ja tõnissaartsid. Kohe, kui tundub tekkivat kakofoonia, põristatakse trummi ning viisijupp võetakse uuesti üles. Show must go on.
Suvi hakkab läbi saama. Väljas kisub viluks. Kooli algus paneb pliiatseid teritama ja hoolsalt joonitud vihkudele mõtlema. Tahaks midagi tarka. Midagi asjalikku teha või ütelda. Mis siis ikkagi juhtuks, kui me võtaks aja maha ja kuulutaksime, et uue kikilipsu või sukapaela valime jõuluks? Et ka siis ei muutuks mängu sisu ega põhitrupp? Aga kui vahetaks etendust? Las see praegune jääb kultuurimaja legendiks.
Komödiandid ei peatu. Siidilipsud ja rukkilillest rinnanõelad, elegantsed reväärid ja gutši kotid, puukellad ja kõpsuvad kontsad, õigesti kammitud tukad ja pleegitatud hambad – Shakespeare või Moulin Rouge? Keegi ei pea enam ette antud põhiseaduslikust käsikirjast, vihane koor, haukuvad karavanide saatjad, suhete korraldajad ja silmamoondajad – kõik karjuvad üksteisest üle. Põrgustseenide ajal laseb eksinud helitehnik paradiisi lubaduste marsse. Puhvet on suletud (seal ikka veel mõni teadja jõlkus), kohti saalis rabatakse vaatamata piletil märgitule, istutakse kasvõi sülle, aga mängust peab osa saama.
Pohmelus. Peavalu. Iiveldus.
Aga etendus jätkub… Jääge meiega.
Märkused:
(1) REM-uni – tuntud kui une faas, mis on täis tugevaid nägemusi, kehalisi tõmblusi kiire pulsi ja ebakorrapärase hingamisega.
(2) 666 – Ilmutusraamatust popkultuuri imbunud maagiline number, mis viitab saatana tegutsemisele.