Kuidas mõista valitsuse püüdlusi kaitsta sündimata inimeste tervist olukorras, kus see sama valitsus rahastab igal aastal sadade tuhandete eurode ulatuses tuhandete sündimata laste abordi teel tapmist?
Nagu minu hiljutisest kogemusest nähtub, ei võimalda nn peavoolumeedia kaugeltki mitte kõigi seisukohtade kuuldavaks tegemist. Kas sellises olukorras on aus ühiskondlik arutelu võimalik?
Walter Joshua oli tõeline väike poisike, mitte mingi rakuklomp. Tema elu lõppes loomuliku surma läbi, ent kahjuks tapetakse meie ühiskonnas pidevalt tuhandeid tema vanuseid lapsi.
Reedel häälteas Iirimaa parlamendi alakoda häältega 127-31 seaduseelnõu poolt, millega seadustatakse abort kõigi 9 raseduskuu jooksul, kui eksisteerib oht ema elule (mis hõlmab ka ema poolt enesetapuga ähvardamise võimalust).
Eelmisel laupäeval leidis Dublinis aset Iirimaa ajaloo osalejaterohkeim meeleavaldus sündimata inimeste eluõiguse kaitseks, milles osales korraldajate kinnitusel ca 60 000 inimest.
Abordidiskussioon sureb soojussurma punktis, kus suurem osa häid inimesi arvab, et nende rolliks on küsida lõputult mõõdukaid küsimusi – kuni sool läheb läägeks.
Täna alustab Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üle-Euroopalise kodanikualgatuse ÜKS MEIE SEAST läbiviimist Eestis.
Alljärgnev on Eesti Kirikute Nõukogu avaldus seoses plaaniga keelustada laste ebaõiglane füüsiline karistamine.
Samal ajal, kui Prantsusmaa üritab riigieelarvet koomale tõmmata, kiitis riigi parlamendi alamkoda heaks eelnõu, mis näeb ette kõigi abortide kulude täielikku katmist ja alaealistele tasuta rasestumisvastaste vahendite jagamist.
Nagu tavaks saanud, räägitakse lastekaitsepäeval kõigest muust kui meie aja ülekaalukalt kõige sügavamast inimõiguste rikkumisest – sündimata laste massilisest riiklikult rahastatud tapmisest.
