Kolumn: karu, kotkas ja väike siil
Väikeriigina peame teadma, et moonakamentaliteet kaugele ei vii ja "iga okas tõesti loeb", sest asi see ei ole karul korraks siilile käpaga äsada või kotkal nokaga virutada.
Väikeriigina peame teadma, et moonakamentaliteet kaugele ei vii ja "iga okas tõesti loeb", sest asi see ei ole karul korraks siilile käpaga äsada või kotkal nokaga virutada.
Paljud paremkonservatiivsed mõtlejad on selgelt arusaamatuses, miks uhked rahvad nagu ungarlased, poolakad ja teised suudavad enda eest seista, Eesti aga pigem teeb püksid täis kui ütleb Junckerile "ei".
Eesti Päevaleht kirjutab, et on olemas seltskond, kes mõlgutab mõtteid Eesti parteimaastiku kohta ja on arutanud võimalusi, kuidas teha Eestit sallivamaks ja avatumaks.
Rahvastikukasvule ei aita kaasa ükski dokument ega arutelu, kuni inimeste hinges ei leia aset moraalne murrang, mis väärtustab truu ja elukestva abielu ideaali ning tõstab miks mitte ka põhiseadusliku institutsioonina riigi aukodanikuks oma perekonnale ja lastele pühendunud ema, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Värske riskianalüüsi kohaselt peab Eesti riik suure tõenäosusega maksma Rail Balticule raha juurde, sest Euroopa Liidu poolse rahastamise määr järgmisel finantseerimisperioodil ilmselt langeb.
Meie poliitiline ladvik koos süva- ja püsiriigiga ehk jõuametkondade ning ametnikkonnaga on sisuliselt otsustanud minna oma riigi äraandmise teed.
Portaalile Objektiiv andis eksklusiivse intervjuu tuntud migratsiooniekspert Karl Genrihhovitš, kes rõhutas, et neid väärtusi, mida tähendab eestlaseks olemine – internatsionalism, koostöö ja rahvaste sõprus –, immigratsioon ei õõnesta.
Keegi ei nuta tulevikus meie hääbumist taga.
Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits leiab, et Eestit valitsev kivistunud klass ei pea tõsist häirijat ega segilööjat kartma, sest hirm Venemaa ees ei lase suuremal osal rahvast toetada uusi jõude, kes võiksid meie poliitilist süsteemi kõigutada.
Millised on meie ühised, rahvuslikud unistused?