Nord Stream 1 avamine 8. novembril 2011. Pildil (esireas) endine Saksamaa kantslermGerhard Schroeder, Prantsusmaa peaminister François Fillon, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Hollandi peaminister Mark Rutte, Venemaa president Dmitri Medvedev, Euroopa Komisjoni energiakomissar Guenther Oettinger ja Mecklenburg- Vorpommerni liidumaa peaminister Erwin Sellering. Foto: Scanpix

Itaalia majandusajakirjanik ja kirjanik Thomas Fazi kirjeldab portaalis UnHerd, kuidas EL lõunapoolsete riikide inimesed näevad Venemaaga puhkenud energiasõda ning miks EL riigijuhtide infantiilsuse tõttu on see sõda Venemaale juba kaotatud.

Peale kümmet aastat finantskasinust tuleb küsida, kas Euroopat ootab ees energiakasinus? Hannoveri linn saksamaal kehtestas hiljuti karmid energia säästmise reeglid, mille hulgast leiab avalikes hoonetes, ujulates ja spordisaalides sooja vee kinni keeramise, teisaldatavate konditsioneeride, soojapuhurite ja elektriradiaatorite kasutamise keelu, purskkaevude töö ning avalike hoonete öösel valgustamise lõpetamise.

Paljud Euroopa riigid kavatsevad vähendada tänavavalgustuse intensiivsust või selle üldse välja lülitada ja välja on pakutud ka "energia komandaditunni" mõtteid, millega käib kaasas ettevõtete ja avalike teenistuste varasemal kellaajal sulgemine. Samuti kaalutakse karme lahendusi, nagu gaasi tarbimise piiramine energiamahukates ettevõtetes, näiteks terasetööstuses ja põllumajanduses.

Kõik mainitud meetmed on osa Euroopa Liidu gaasinõudluse vähendamise kavast, millele on pandud hirmutavalt kõlav pealkiri "Säästke gaasi turvalise talve heaks". Mainitud meetmetega soovitakse kuni 2023. aasta kevadeni vähendada Euroopa Liidu majanduste gaasitarbimist 15 protsenti. Turvalise gaasitalve kavast leiab lisaks näiteks ettepaneku, et Brüssel võib sõnakuulmatuid liikmesriike trahvida juhul, kui keegi peaks seal arvama, et energiakriisi eskaleerumise peale võib oma gaasivarud endale hoida. 

Euroopa gaasihinnad on pea kümme korda kõrgemad kui need olid kaks aastat tagasi

Kõike seda saadab kasvav hirm, et Venemaa vähendab gaasitarneid veelgi, mis põhjustab eeloleval talvel Euroopas energiakriisi. Venemaa gaasitarnete maht on tänavu, võrreldes eelmise aasta sama ajaga, umbes kolmandik ja need on alates sissetungist Ukrainasse püsivalt langenud.

Kui mitmed Euroopa riigid on ise vähendanud Venemaa gaasiimporti, on teiselt poolt tarneid vähendanud ka Nord Stream 1, mis on kontinendi suurim torujuhe, kaudu Euroopasse minevaid gaasitarneid ka Venemaa, tuues põhjuseks enamasti tehnilised probleemid. Alles hiljuti teatas Venemaa, et torujuhtme seadmeid on vaja parandada ning täna tegutseb Nord Stream 1 ainult 20 protsendise võimekusega. See on põhjustanud maagaasi hetkehindade (spot prices) tõusu maani, mida pole nähtud märtsist saadik ja need on pea kümme korda kõrgemad kui need olid kaks aastat tagasi.

Suuremas osas riikides on samal määral tõusnud ka elektrihinnad. Vohavad energiahinnad toidavad rekordilist inflatsiooni, mis Euroopa Liidus on keskmiselt üheksa protsendi ümber ja kasvab jätkuvalt, mis omakorda kägistab inimeste ostuvõimekust, tõukab tuhandeid inimesi vaesusesse ja seab tööstusele tohutu koorma.     

Kõik see on eriti tõsi Saksamaa puhul, mis on pea täielikult sõltuv Venemaa gaasiimpordist. Üle kolme järjestikuse kuu on riigi tööstustoodang langenud. Kuusteist protsenti Saksamaa tööstusettevõtetest on kasvavate energiahindade tõttu oma toodangut vähendanud või ajutiselt tegevuse seiskanud. Viidatud tõsiasi aitab selgitada, miks Saksamaast sai juunis esimene riik, mis tõstis gaasivarustuse väljavaated häireolukorra tasemele. 

Kuusteist protsenti Saksamaa tööstusettevõtetest on kasvavate energiahindade tõttu oma toodangut vähendanud või ajutiselt tegevuse seiskanud.    

Kasvavad hinnad, vähenev nõudlus (Hiina Rahvavabariik on ennast Covid-19 tõttu taas sulgemas), vähenev tootmine ja kahanevad investeeringud on tänaseks kontinendil kaasa toonud majanduskasvu peatumise. Kui Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) sarnased institutsioonid ennustavad, et ELi reaalne majanduskasv on käesoleval aastal 2,5 protsendi ümber, siis paljude analüütikute sõnul on sellised ennustused üliroosiliselt optimistlikud. ING Panga juhtiv eurotsooni majandusanalüütik Carsten Brzeski sõnul saabub aasta lõpus kõrgete hindade tõttu väheneva ostujõu tulemusel majanduslangus.  

Asjad teeb veelgi hullemaks Euroopa Keskpanga (ECB) hiljutine intresside tõstmine, millest pole inflatsiooni vähendamiseks kas eriti või üldse mitte mingit kasu, kuna seda põhjustavad tarnijatepoolsed tegurid, kuid teiselt poolt survestab see kindlasti majandustegevust, mis omakorda teeb riikide jaoks raskemaks vahendite koondamise, millega energiakriisi mõjusid pehmendada.

Kuigi ECB käivitas hiljuti ülekande kaitsemehhanismi (Transmission Protection Instrument; TPI), mis peaks aitama rahanduslikes raskustes riike, saavad seda kasutada ometigi ainult riigid, mida peetakse "rahanduslikult jätkusuutlikeks" (mis on iseenesest küsitav kontseptsioon) ja seda isegi juhul kui tänane mitmikkriis seab Euroopa riikide avalikele finantsidele ränga koorma.  

Veelgi enam, kuigi EL on mõistlikult – vähemalt seekord – teinud ettepaneku, et selle finantsreeglite järgimist ei nõuta liikmesriikidelt veel üks aasta, on paljud riigid, mille eesotsas on Saksamaa teatanud, et nad kavatsevad asuda taas kasinuse teele. "Saksamaa jaoks on asi selge, me ei kavatse ära kasutada üldist vabastusklauslit (general escape clause)," kinnitas riigi rahandusminister Christian Lindner väites, et täna peab olema esikohal võitlus inflatsiooniga. "Me pöördume tagasi võlapiduri juurde. Me peame peatama järjest suureneva sõltuvuse võlast." Selleks tuleb tema sõnul "loobuda ekspansiivsest eelarvepoliitikast ja saada lahti võlgadest, et anda keskpangale ruumi võidelda inflatsiooniga".    

Saksamaa soovib taaskord paisata terve kontinendi ennast-hävitava kasinuse kaudu veelgi sügavamasse majanduslangusesse.

Teiste sõnadega soovib Saksamaa taaskord paisata terve kontinendi ennast-hävitava kasinuse kaudu veelgi sügavamasse majanduslangusesse, nagu see tegi finantskriisi järel. Euroopa on juba täna liikumas stagflatsiooni kursil – mis on olukord, kus inflatsiooni saadab madal või negatiivne majanduskasv. Kasinus teeb niigi halva olukorra veelgi hullemaks.

Kui täna on asjad hullud, siis veelgi hullem olukord võib ees oodata talvel, kui Venemaa gaasivood, mis täna moodustavad jätkuvalt 40 protsenti ELi gaasiimpordist, võivad väheneda. Kui Venemaa peatab gaasiimpordi täielikult, tähendab see EL riikide jaoks katastroofi ja eriti siis kui see peaks juhtuma talvel kui nõudlus gaasi järele on aasta suurim. Energia on sõna otseses mõttes majanduse vereringe veri. See hoiab majad soojad ja valged (või jahedad), ning autod, töösused, toidupoed ja elektroonika töötamas. Kui pole energiat, jääb tsivilisatsioon sõna otseses mõttes seisma. 

Kui Euroopa ei suuda tagada energiavarustust, siis selle tagajärjed on pea kujuteldamatud: vabrikud pannakse kinni, töölised vallandatakse, kodumajapidamised saavad elektrit ja sooja ainult loetud tundidel päevas. Tegemist oleks täieliku ühiskonna kokkukukkumisega. Saksamaa välisminister Annalena Baerbock tõdes hiljuti, et gaasipuudus võib eeloleval talvel "sütitada rahvarahutused". Mõelge märatsemistele, rüüstamistele, sõjaseisukorrale ja ilmselt isegi valitsuste kukutamistele. 

Sellise maailmalõpu stsenaariumi vältimiseks on Euroopa Liit kehtestanud määruse, et liikmesriikide territooriumil asuvad maa-alused gaasihoidlad tuleb oktoobri lõpuks täita vähemalt 80-protsendi mahus (hetkel on nende täituvus 67 protsendi ümber). Selleks, et selleni jõuda, peavad lähikuude gaasivood olema stabiilsed. Isegi kui 80 protsendi täituvuse määr saavutatakse, ei piisa sellest riikidele kogu talveks. Vaja on, et gaasi tuleks kogu aeg peale. Tänaste mahtude juures jätkub Euroopa Liidul gaasi ainult novembri lõpuni (kui eeldada, et talv hakkab 1. oktoobril). 

Lisaks varieeruvad nii gaasimahutite suurus kui nende täituvus üle Euroopa Liidu. Riikides, nagu Hispaania, Portugal, Bulgaaria ja Horvaatia piisab gaasist isegi ääreni täis gaasimahutite puhul ainult detsembrini. Saksamaad ähvardab gaasipuudus jätkuvalt kõige enam. Vaatamata asjaolule, et seal on Euroopa suurimad gaasihoidlad, on selle gaasinõudlus samuti väga suur ja selle gaasimahutite varudest piisab ainult 108 päevaks. Kui mahutid pumbata täis, siis saaksid need tühjaks 16. veebruariks ja täna on need ainult 67 protsendi ulatuses täidetud. Kui Venemaa peataks homme gaasitarned, lõpeks gaas Saksamaal detsembriks.

Väljavaadet, et Euroopa suudab talve ilma Venemaa gaasita üle elada, peetakse üldiselt võimatuks. Kui mõnel riigil on õnnestunud Venemaa gaasiimport asendada osaliselt teiste tarnijatega, näiteks kallima vedeldatud maagaasiga (LNG), Sõltuvad paljud riigid jätkuvalt Venemaa gaasist.

Euroopal ei jää talve üleelamiseks muud üle kui loota Vladimir Putini heale tahtele.

Seega kokkuvõttes ei jää Euroopal talve üleelamiseks muud üle kui loota Vladimir Putini heale tahtele. Kuid Venemaa juht ei ole ainus, keda Euroopa tänastes hädades süüdistada. Eesootava majanduskatastroofi ja tänaste raskuste eest vastutavad siiski ainult Euroopa riigijuhid. Kui ühelt poolt võib pidada arutuks "totaalse majandus- ja rahandussõja" pidamist tuumariigiga, millel on Euroopa Liiduga üle 2000 kilomeetri pikkune ühine piir, oli ka algusest peale selgelt ette näha, et see põhjustab Euroopale selle gaasisõltuvuse tõttu rohkem valu kui Venemaale. Euroopa juhid tunnistasid seda kui jätsid Venemaa nafta- ja gaasiimpordi sanktsioonidest välja. Euroopa riigijuhtide käitumises on midagi patoloogiliselt infantiilset: nad eputavad mööda maailma ringi ja peavad upsakaid kõnesid, kuidas "demokraatia seisab vastu autokraatiale", kuid selle juures ei paista mõistvat, millised on nende sõnade tagajärjed päris elus.

Enne Ukraina sõja algust tarnis EL Venemaalt 40 protsenti oma gaasist. Sõja alguspäevil teatas see, et kavatseb käesoleva aasta lõpuks vähendada Venemaa gaasiimporti kahe kolmandiku võrra ja loobuda Venemaa gaasist täielikult 2027. aastaks. Euroopa riigijuhid on uhkustanud, kuidas nad "löövad Putinit sinna, kus see kõige rohkem haiget teeb". Kuid täna kurdavad nad kasvavate hindade ja inflatsiooni üle – mida nad ootasid, et juhtuma hakkab? Veelgi kummalisemad on paanika ja moraalsed vihapursked, mis saatsid Gazpromi otsust vähendada gaasitarneid Euroopasse.   

Kas Venemaa kasutab gaasi relvana Euroopa Liidu vastu? Loomulikult. Kuid eurooplased ise alustasid. Või arvasid nad, et suudavad pidada ühepooolset energiasõda Venemaaga nende enda valitud kiirusel ja tingimustel (mis on põhjus, miks gaasi- ja naftaimport jäeti sanktsioonide alt välja), ilma et teine pool vastu hakkaks. Mis teeb asja veelgi jaburamaks, siis see "gaasisõda" ei ole Venemaad nõrgestanud, vaid pigem isegi andnud sellele jõudu juurde, kui kasvavate energiahindade najal on selle sissetulekud kasvanud. 

Kogu Putini sõja barbaarsuse kõrval tuleb tähele panna ka seda, et Euroopa riigijuhtide kohutava saamatuse altarile on ohvriks toodud miljonite eurooplaste majanduslik hakkamasaamine ja olukord ähvardab minna ainult hullemaks. Neil on siiski õigus ühes asjas: Euroopa tulevik sõltub demokraatia ja autokraatia vahelise võitluse tulemustest, mis leiab aset meie, kodanike, ja nende, Euroopa nomenklatuuri autokraatide vahel. 

Toimetas Karol Kallas