Maailmakuulus majandusteadlane ja filosoof Thomas Sowell leiab, et Barack Obama tüüpi vasakpoolsusel pole suurt vahet fašismiga. Joe Bideni valitsust peetakse üldiselt "Obama kolmandaks ametiajaks".
Mind häirib pisut kui konservatiivid nimetavad Obamat "sotsialistiks". Kindlasti on ta vabaturu vaenlane ja soovib, et majandusvalla põhiküsimuste teemal langetaksid otsuseid ainult poliitikud ning bürokraadid. Kuid see ei tähenda, et tema nägemuses peaks valitsus omama tootmisvahendeid. Valitsusele kuuluvad tootmisvahendid on pikka aega olnud üks sotsialismi standardselgitustest.
Mida president Obama taotleb ja mille suunas ta liigub, on palju kurikavalam: valitsus kontrollib majandust, samas omand jääb erakätesse. Sedasi saavad poliitikud otsustada kõige üle ja kui nende suurepärased ideed toovad kaasa katastroofi, võivad nad alati süüdistada erasektori ettevõtete omanikke.
Poliitiliselt tähendab see, et kui asjad lähevad hästi, on see poliitikute teene ja kui valesti, siis erasektori süü. Selline olukord on Obama vaatenurgast palju parem, sest see tagab talle oma läbikukkunud poliitikate tarbeks president George Bushi kõrval hulgaliselt teisi süüdlasi.
Valitsuse poolne tootmisvahendite omamine tähendaks, et poliitikud omavad samuti oma poliitikate tagajärgi ja peavad vastutama, kui need osutuvad katastroofilisteks. Vastutus on midagi, millest Obama hoidub kui katkust.
Nii saab Obama valitsus meelevaldselt sundida kindlustusettevõtteid kindlustama nende klientide lapsi kuni nende 26-aastaseks saamiseni. See tekitab Obamale soodsat meediakajastust ja kui sellised ja mõned teised valitsuse käsud sunnivad kindlustusettevõtteid oma tasusid suurendama, siis saab selles süüdistada kindlustusettevõtete "ahnust".
Sama põhimõte, õigemini põhimõtete puudus, kehtib ka paljude teiste eraomanduses ärivaldkondade kohta. Tegemist on väga eduka poliitilise nükkega, mida saab rakendada paljudes erinevates olukordades.
Üks põhjus, miks Obama pooldajatest ja Obama vastastest vaatlejad ei ole valmis teda fašistina käsitlema, peitub selles, et fašismi peetakse üldiselt poliitika paremasse äärde kuuluvaks, samas kui Obama on selgelt poliitiliselt vasakpoolne.
Kui vaadata tagasi 1920ndatesse aastatesse, mis on aeg kui fašism oli uus poliitiline areng, käsitleti nimetatud liikumist üldiselt – ja õigesti – poliitiliselt pahempoolsena. Jonah Goldbergi suurepärane raamat "Liberaalne fašism" (Liberal Fascism) osutab massiivsele tõendite hulgale, kuidas fašistid üritasid järjekindlalt saavutada pahempoolsete eesmärke ja 1920ndatel käsitlesid vasakpoolseid neid kui kedagi enda seast.
Mussolinit, kes on fašismi algataja, ülistati 1920ndatel vasakpoolsete poolt nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides. Isegi Hitlerit, kes võttis 1920ndatel omaks fašismi ideed, nähti mõne inimese, nagu näiteks W.E.B. Du Boisi, poolt vasakpoolsete mehena.
Alles 1930ndatel, millal nii Mussolini kui Hitleri koledad teod õõvastasid maailma, distantseerisid vasakpoolsed ennast fašismist ja selle natsionaalsotsialistlikest võrsetest. Sellega kaasnes nende totalitaarsete diktatuuride verbaalne üleviimine poliitiliste parempoolsete sekka, mis pani nende vastased nimetatud paariatega ühte patta.
Mis sotsialismi, fašismi ja teise vasakideoloogiate puhul on ühine, on eeldus, et mõned väga targad inimesed – nagu nad ise – peavad võtma väiksemate inimeste käest, nagu kõik ülejäänud meist, otsustusõiguse ära ja sundima kõiki järgima valitsuse fiatiga langetatud otsuseid.
Vasakpoolsete nägemus ei puuduta ainult maailma, vaid ka neid endid. Vasakpoolsed näevad endid kui üliolevusi, kes ajavad taga ülimaid eesmärke. Ameerika Ühendriikides käib selline nägemus siiski põhiseaduse vastu, mis algab sõnadega "Meie, rahvas…" (We the People…).
See on põhjus, miks vasakpoolsed on üritanud üle sajandi lõdvendada või vältida põhiseaduse poolt valitsusele seatud piiranguid, kasutades selleks kohtunike "uusi tõlgendusi", mis põhinevad "elava põhiseaduse" (a living Constitution) arusaamisel, mille eesmärgiks on võtta "meie, rahva" käest ära otsustusõigus ja anda see meist paremate kätesse.
Vasakpoolsete nägemusega kaasas käiv enese ülendamine annab tõsiusklike egole antud nägemuses tohutu osa, mis tähendab, et ainult faktidest nende ümber veenmiseks ei piisa. Seda isegi hoolimata sellest kui palju tõendeid kuhjub vasakpoolsete nägemuse vastu ja hoolimata vasakpoolsuse katastroofilistest tagajärgedest.
Ainult meie endi teadlikkus vasakpoolsusega kaasnevatest kohutavatest tagajärgedest aitab meil pääseda ennast meist paremateks pidavate hullumeelsetest mahhinatsioonidest, kutsutagu neid "paremaid" siis sotsialistideks või fašistideks. Kui me usume vasakpoolsete suurejoonelist retoorikat, müüme me maha oma vabaduse.
Tõlkis Karol Kallas