Türgi president Recep Tayip Erdoğan on viimasel ajal korduvalt nimetanud terroristideks hoopis Iisraeli võime ja sõjaväge. EL-i liikmesriigid ja USA toetavad aga teatavasti kindlalt Iisraeli. Mida kostab nüüd NATO, küsib Tõnu Kalvet repliigis.
Ootan põnevusega, mida teeb NATO juhtkond nüüd liikmesriik Türgiga. Kas käsib välja astuda või mitte? Kas järgib Euroopa Liidu (lüh. EL-i) eeskuju või mitte?
Põnevuse tekitas EL-i välispoliitikajuht Josep Borrell. Too ütles 24. novembril 2023 ajakirjandusele: „Keegi ei kohusta Ungarit olema EL-i liige."
Borrelli ajendas seda ütlema Ungari peaminister Viktor Orbáni päev varem öeldu. Nimelt ütles Orbán Ungari rahvuspühal Euroopa tänavuses kultuuripealinnas Veszprémis peetud kõnes, et EL-il on üsna palju ühist omaaegse Nõukogude Liiduga; lihtsalt võtted on mõnevõrra teised.
Borrellile selline võrdlus ei meeldinud, seepärast ütleski Ungarile (muidugi viisakasse sõnastusse rüütatuna) selgelt: kui ei meeldi, hakka astuma!
Põnevuse kruvis aga suureks Türgi president Recep Tayip Erdoğan. Borrelli ütlusele järgnenud päeval kohtus Erdoğan oma koduerakonna parlamendisaadikutega ja kuulutas seal ühemõtteliselt: „„Hamas" pole terrorirühmitus, vaid on vabadusvõitlejate rühmitus, kes kaitseb oma kodumaad."
Enamgi veel, Erdoğan on viimasel ajal korduvalt nimetanud terroristideks hoopis Iisraeli võime ja sõjaväge. EL-i liikmesriigid ja USA toetavad aga teatavasti kindlalt Iisraeli.
Mida kostab nüüd NATO? Nüüd oleks igati loomulik eeldada, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni peasekretär Jens Stoltenberg isiklikult võtab sõna samas toonis nagu võttis Ungari-küsimuses Borrell, ja soovitab Türgil NATO-st astuma hakata. Siis oleks ju kenasti järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet, välditud eri mõõdupuude kasutamist.
Ainult et… seda on lihtsam öelda kui teha. On ju Türgi sõjavägi siiski NATO liikmesriikide sõjavägedest võimsuselt teine (pärast Ameerika Ühendriikide sõjaväge). NATO-sse kuuluvate lääneriikide jaoks on Türgi ikkagi oluline sillapea Aasias. Kui see kaoks, siis oleks lääneriikidel Lähis-Idas toimuvat mõjutada varasemast märksa raskem. Nii sõjanduslikult, majanduslikult kui ka poliitiliselt.
Kumma tee valib NATO juhtkond, peaks selguma juba lähiajal.
Eraldi küsimus on muidugi, milliseks kujuneb Euroopa riikide (s.h. ka Eesti) peavooluajakirjanduse suhtumine.
Täiesti mõeldav on aga seegi, et juhtunu taga oli „Orbáni karvane käsi". Ungari valitsusjuht ja Türgi riigipea saavad ju teadupärast läbi hästi. Võis ju vabalt juhtuda, et esimene helistas teisele ja palus: „Ole hea mees, juhi tuli mu pealt ära! Anna neile lääne pehmodele järada uus kont! Selline, mis näitaks selgelt nende kahepalgelisust! Küll saame kokkuleppele, kuidas Ungari selle pärastpoole Türgile hüvitab."
Praegu on pall niisiis NATO käes.
Ah jaa, NATO liikmesriikide hulka kuulub ju ka Ungari…