Fjodor Jemeljanenko. Foto: Scanpix

Kolumnist ja teoloog Roland Tõnisson vahendab seekord vabavõitleja Fjodor Jemeljanenko mõtteid julgusest, alalhoidlikkusest ja argusest.

Sotsiaalmeedia on huvitav asi – teame hästi, kuidas see toob maailma meile kätte reaalajas, muutes suure osa sellest infoväljaks, millele on pidev juurdepääs. Inimeste privaatsuselegi heidavad uued olud väljakutse ja samas uus, virtuaalne infotehnoloogia eraldab meid üksteisest, imedes endasse suure osa meie reaalsest ajast ja ruineerides tõelist hinge ja päris elu. Näib, et õigus on džunglihõimudel ja mõningatel kõrberahvastel, kes ei soovi lasta end jäädvustada fotodele. Nad väidavad, et hing jääb sinna vangi ja läheb ära teistesse reaalsustesse ning tagasi teda enam sealt ei saa. Nii see näiteks interneti puhul ju ongi.

Tänapäevane meedia on teinud maailmast mitmel erineval moel globaalse küla. Hiljuti veel usuti, et maailma ja kõige sellesse kuuluva lähemaletulek lõpetab konfliktid ja saabub lõpuks aeg, mille nimel on peetud asjatult kümneid "viimaseid sõdu, mis teevad lõpu kõigile konfliktidele". Saabub üleüldine õnn.

Näha on paraku hoopis seda, et internet aitab meil lähemale tuua üleüldist tsivilisatsiooni hukkasaamist. Paanikat on meie infoväljas palju. Ja paanikaks pean sellist infovahetust ja teabeedastamist, millega ei kaasne muud kui emotsioonide üleskütmine ilma lahendusteta või siis kas või põhjalikuma ülevaateta teemast. Küllap sellisele infolevikule peame olema tänulikud kodanike hulgas leviva initsiatiivituse ja passiivse pessimismi eest.

Liiga palju on inimeste hulgas levinud valearusaam, mille kohaselt "mis me ikka võime teha, kõik on niikuinii juba "seal" ära otsustatud." Parem ei ole ka seisukoht: "Niikuinii ei ole millelgi vahet ja mis tolku nendest valimistestki on…"

Oleme muutunud maailma suhtes suuresti passiivseteks. Tegelikult on Lääne kultuuriväljas elav inimene juba ammu enne interneti laialdast levikut hakanud suhtuma ühiskonda suhtuma kui põhjatusse "tumbotškasse", kust võib võtta nii palju kui vaja on. Mitte kõik ei tee seda, ent liigagi suur osa teeb.

Elu meie ümber võib ka tunduda karmi ja julmana, kus kuritegevus kasvab ja näib, et keegi ei tee sellest eriti välja. Ka mitte korrakaitse- ja justiitssüsteem. Lääne põliselanikkond ei tunne end just väga kaitstuna olukorras, kus mõrtsukad ja vägistajad jalutavad kohtusaalist minema, olles karistatud 150 tunni ühiskondlikult kasuliku tööga.

Elu meie ümber tundub ka mänguline, sest liiga suur osa noortest ja ka täiskasvanuikka jõudnutest jätkab üsna muretult teismeliseiga ja peab suureks tragöödiaks, kui neile peaks korraga langema vastutus teiste inimeste eest. Abikaasa, laste, vanemate eest. Oleme peagi jõudmas olukorda, mil meie vanurid ei kujuta endast elunäinud ja elutarku inimesi, vaid lihtsalt vanaks saanud teismelisi. Üksikuid ja kapriisseid, sest keegi ei ole neid õpetanud elama kellegi teise heaks või millegi suure nimel.

Kõige selle juurde kuulub ka Lääne inimese suhtumine tsivilisatsiooni. Vähe sellest, et teda on õpetatud mitu aastakümmet põlgama oma ema ja isa – see tähendab traditsioone ja kohustusi. Teda on õhutatud ka selle lammutamisele ja ta läheb selle hävitustööga meelsasti kaasa.

On muidugi veel ka inimesi, kes eelistavad end nimetada kristlasteks ja traditsionalistideks. Aga paraku – peale ägedate emotsioonide ja vihapursete sotsiaalmeedias ei näe me eriti nende tegusid. Pealegi – kui nendega rääkida Jumala Sõnast või sellest, mis teeb ühe tsivilisatsiooni tugevaks, siis leiame sageli nende südametest arusaama: "Jah! Olen kõige selle poolt, millest räägite. Aga kahjuks on igapäevane elu selline, et mul ei ole võimalik avalikult neist asjadest rääkida. Ma soovin säilitada oma töökoha ja minu kolleegid ei mõistaks mind. Saate ju aru…"

Kuna mustakuuemeeste jutt on inimestele igav ja ühiskonnakriitikute vingumine tüütav, siis toon siinkohal ära ühe tunnustatud spordimehe arvamuse nendest, kes enda arvates ei ole langenud usuhullusse või muudesse äärmustesse ning eelistavad oma seisukohti ja arvamusi varjata, et mitte teha oma elu inimeste keskel ebamugavaks. Fjodor Jemeljanenko (Фёдор Влади́мирович Емелья́ненко, sündinud 1976) on võitluskunstide asjatundja, kes tegeleb sportliku vabavõitlusega. Ehk siis on tegemist rusikakangelasega, kellelt tavaliselt peale vastase kloppimise muud ei oodata. Lubatagu aga siinkohal heita valgust selle inimese arusaamale julgusest, alalhoidlikkusest ja argusest. Ta räägib "tavalistest ristitutest, kes ei ole mingid usuhullud, vaid normaalsed inimesed. Elavad ise ja lasevad teistel ka elada." Olgu ära toodud ja veidi ka parafraseeritud vabavõitleja Fjodor Jemeljanenko avameelne arvamus oma vanast olemusest. Tegelikult – see puudutab meid kõiki, kes me väidame end olevat tsivilisatsiooni ja kristluse valvurid, ent tegelikult ei taha palju selle heaks teha, arvates, et see on teenus, mida saab tellida poliitikutelt, vaimulikelt ja teistelt ühiskondlikelt tegelastelt:

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sinu autos ja kodus on ikoonid, aga sa ropendad ja suitsetad selles autos ja kodus ja teotad sellega Jumalat."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa käid kirikus ainult jõulude või ülestõusmispühade ajal."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui kirikupühad on sinu jaoks vaid enda täisjoomine- ja õgimine, aga palve ei tule sulle aastate jooksul kordagi meeldegi."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa püherdad lihapattudes, magad kõigiga järjest ja räägid: Kes ei oleks meie ajal patune? Jumal – see on armastus. Ta andestab mulle… Olen ju tegelikult hea inimene."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa puterdad sõnu isegi Meie Isa palves ega tea Usutunnistust, kuigi oled ristimisel või salvimisel andnud lubaduse hoida oma usku ja kuulutada seda inimeste seas."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa arvad, et pihtida ei ole sul midagi, sest "ega sa mingi patune ole." See on see, kui sa arvad, et sul on täielik õigus kodus vägivallatseda, sest sa oled peremees ja nii on asjad juba ammu seatud."

"Lihtsalt ristitu – see on see kui sa häbened rääkida inimestele, et oled ristitud ja kardad vaielda vastu neile, kes irvitavad Kristuse ja Kolmainu üle."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa ise irvitad nende üle, kes ei pelga rääkida sulle oma usust ka väljaspool kirikut."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa nimetad usuhulludeks neid, kes käivad kirikus igal pühapäeval ja saavad osa pühast õhtusöömaajast."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa leiad, et usk on vananenud ja Jumal moest läinud ja üleüldse on see kõik rumal ja mõttetu ja sa käisid kirikus ristimisel ja laulatusel üksnes sellepärast, et see oli ilus või et keegi seda nõudis."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sina, ristitu, klatšid seljataga vaimulikke ja kirikuskäivaid inimesi, süüdistades neid silmakirjalikkuses ja inimestelt raha väljapressimises."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa kulutad tuhandeid enda uute rõivaste jaoks ja mõistad Kirikut hukka selle eest, et ta ehitab ja remondib pühakodasid, ning sa isegi ei vaevu küsima, millise summa on Kirik kulutanud hoolekandeasutustele, diakooniatööle, rehabilitatsioonikeskustele. See sind ka ei huvita, sest sa ise ei tegele teiste aitamisega. Lihtsam on kritiseerida, kui vaadata omaenda hinge sisse."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa taod endale vastu rinda ja nimetad end kristlaseks, aga vabandad oma kirikust eemalviibimist sellega, et kõige olulisem on uskuda oma hinges ja olla hea inimene. Ja pealegi on preestrid kõik lurjused."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa kinnitasid end uskuvat Kolmainu Jumalat, ent ei usu ei põrgusse ega paradiisi ega Kohtupäeva, ja tegelikult usud horoskoopidesse, käid ennustajate juures, kuulad suu ammuli ekstrasensse, tuubid endale pähe pseudoreligioosset pahna, usud ennetesse ja maagiasse ning amulettidesse, mis aitavad sul elus hakkama saada."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa tahad saada jumalaks selles elus, ega mõista, et Jumal sai inimeseks selleks, et päästa ka sind."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sinu usuvennad ja -õed on sulle otsekui võõrad inimesed."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui Piibel on sinu jaoks lihtsalt muinasjutt, aga Kiriku avalikku mustamist võtad kõhklemata tõe pähe."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kui sa narrid tüdrukuid vasakul ja paremal ja soovid endale puhast naist! Ja sa vabandad seda kõike oma nooruse ja elurõõmuga, mida Jumal on kohustatud mõistma."

"Lihtsalt ristitu – see olin mina veel hiljuti ja kelleks ma ei taha enam kunagi saada."

"Lihtsalt ristitu – see on see, kellele ütleb Kristus Jeesus Suurel Kohtupäeval: See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi." (Matteuse 15:8–9)

"Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast! Mitte igaüks, kes mulle ütleb: "Issand, Issand!", ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: "Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?" Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad! Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk." (Matteuse 7:17–27)

Päisefotol: Fjodor Jemeljanenko (Scanpix)