Reedel, 27. jaanuaril avaldatud Twitteri paljastustega said järjekordse hoobi progressistide "Venemaa mõjutustegevuse" jutupunktid. Valede levitamisega on seotud Toomas Hendrik Ilves.
Ajakirjanik Matt Taibbi poolt kirja pandud paljastuste järjekordses osas avalikustatakse, kuidas Venemaa "mõjutustegevuse" paljastamiseks loodud tööriist Hamilton 68 oli ehitatud suvalise ja kokku luuletatud andmestiku otsa.
Projekti Hamilton 68 loomise taga oli poliitiliselt mõjukaid isikuid koondav, sihtasutuse Saksamaa Marshalli Fond Ameerika Ühendriikides (German Marshall Fund of the United States) poolt loodud atlandiülene mõttekoda Demokraatia Kaitsmise Allianss (Alliance for Securing Democracy; ASD).
Hamilton 68 ja ASD andmeid on tõenäoliselt oma tegevuses kasutanud Eesti korporatiivne ajakirjandus ning strateegilise kommunikatsiooni üksus Propastop. ASDle viitab mitmes "Venemaa väärteavet paljastavas" artiklis allikana Postimees. ASD nõukogu liikmete hulka kuulub Toomas Hendrik Ilves.
Twitteri enda juhid arvasid Hamilton 68 kohta:
"Ma arvan, et me peaksime seda nimetama õige nimega: see on pullikaka."
"Seal süüdistatakse valetades hulka igati ausaid paremat maailmavaadet toetavaid kontosid, et need on Venemaa robotid."
"Sisuliselt iga järeldus, mis seal tehakse, viib teema Twitteri konservatiivsete ringkondade juurde ja süüdistab neid Venemaa toetamises."
Hamilton 68 koostatud materjalid olid aluseks president Donald Trumpi ametiajal avaldatud tuhandetele korporatiivse meedia artiklitele ja uudistesaadete lugudele.
Tööriista haldamist juhtis endine FBI vastuluure ametnik Clint Watts ja seda rahastas progressistlik mõttekoda ASD.
ASD nõukokku kuulusid lisaks Ilvesele veel uuskonservatiivne poliitikaanalüütik Bill Kristol, endine USA saadik Venemaal Michael McFaul, Hillary Clintoni presidendikampaania juht John Podesta ja mitmed endised CIA, NSA ja sisejulgeolekuministeeriumi kõrged ametnikud.
Wattsist ja Hamilton 68st said aastateks allikad, millele toetudes korporatiivne meedia väitis, kuidas Venemaa mõjutustegevus "muutub järjest jõulisemaks" ja kuidas sellega toetatakse konservatiivseid ajakirjanikke, nagu Laura Ingraham ja poliitikuid, nagu Bernie Sanders ja Donald Trump.
Hamilton 68 analüüside aluseks oli salajane nimekiri kuuesaja Twitteri kontoga, mis väidetavalt levitasid Venemaa väärteavet. Mõttekoda ise seda nimekirja kunagi ei avalikustanud, kuna nii tehes oleks "venelased need kontod kinni pannud". Mis tähendab, et inimesed, kes rääkisid Hamilton 68le toetudes Venemaa robotitest ja varikontodest, ei teadnud, millega on tegu.
Twitteri juhid otsustasid Hamilton 68 kaalukust arvestades selle nimekirja sotsiaalvõrgu andmetele tuginedes iseseisvalt välja selgitada. Tulemused olid nende jaoks jahmatavad.
"Need kontod ei ole eriti venemeelsed, ega eriti robotid," oli nende järeldus.
"Mitte miski ei tõesta, et tööriist [Hamilton 68] oleks sõrm Venemaa väärteabe teabeoperatsioonide pulsil."
"Mitte midagi ei näita, et tegemist oleks laiaulatusliku mõjutustegevusega".
Kui välja arvata mõned Venemaa uudisteagnetuuri Russia Today kontod, siis Hamilton 68 nimekirjas venelasi ei olnud. Kontod kuulusid tavalistele ameeriklastele, kanadalastele ja brittidele.
Tegemist oli pettusega. Twitter sai aru, et nende jaoks on tegemist tõsise eetilise probleemiga, millise tegevuse lubamise eest võib neid kohtu ette viia.
Mõned Twitteri juhid tahtsid Hamilton 68st lahti saada, kuna see tegutses inimesi pettes. Lõpuks jäi Twitteris siiski peale seisukoht, et poliitiliselt nii mõjukate isikute kallale ei saa minna ja "tuleb mängida pikemat mängu".
Hamilton 68 tegevusele on pandud nimeks "digitaalne McCarthyism".
Hamilton 68 näol oli tegemist lisaks teadusvaldkonna skandaaliga, kuna nii Harvardi, Princetoni, Temple'i, New Yorki ja paljude teiste ülikoolide haritlased kasutasid seda oma uuringute allikana.
Demokraadid kutsusid korduvalt Hamiltoni "eksperte" USA Kongressi ja Senati ette tunnistusi andma.
Pikemalt saab Hamilton 68 pettuse kohta lugeda Taibbi Substacki kanalist.
Toimetas Karol Kallas