Cambridge'i Royal Papworth Hospitali Covid-19 haigete intensiivraviosakond. Foto: Scanpix

Meditsiiniteadlased Martin Kulldorff ja Jay Bhattacharya kirjutavad portaalis The Federalist, et tänases Covid-19 epideemia kajastuses ja seotud poliitilistes otsustes on kaduma läinud õiglane ja asjakohane teaduslik arutelu ning see on põhjustanud ühiskonnale määratuid kahjusid.

Covid-19 pandeemial ja seotud lukustamistel pole olnud hävitav mõju ainult sootsiumile, vaid märkimisväärselt on kannatanud ka teadlaskond. Selleks, et teadus saaks õilmitseda, tuleb arutleda vastuoluliste ideede üle, neid tuleb vastavalt nende teaduslikule väärtusele kas toetada või tõrjuda.   

Selle asemel on paljud poliitikud, ajakirjanikud ja (paraku ka) teadlased asunud õelalt laimama eriarvamusel olevaid teadlasi, levitades sealjuures kahjulikke konspiratsiooniteooriaid ja kutsudes debati asemel üles eriarvamusi tsenseerima. Paljudel juhtudel on teadlased tõhusalt vaikima sunnitud, tihti selleks alatuid võtteid kasutades. Inimesi, kes on ühiskonna sulgemiste vastu, on süüdistatud nagu nende kätel oleks koroonasurnute veri, neid on ähvardatud teadusülikoolide ametikohtadelt vallandamisega ja nii on paljud meie kolleegid valinud märatsevale jõugule vastu astumise asemel vaikimise.  

Me räägime viie tunnustatud teadlase loo, kes on sattunud silmitsi tänapäevase inkvisitsiooniga.

Dr Scott Atlas

Dr Scott Atlas oli 2020. aasta juulist kuni novembrini ametis Ameerika Ühendriikide presidendi Covidi poliitikate erinõunikuna. See oleks raske töö isegi normaalses olukorras, kui asjasse puutuv teadus on palju terviklikum.

Atlas, kelle taust hõlmab rahvatervise poliitikate kujundamist, soovitas tasakaalustada viiruse leviku riske arvestades lukustamistega kaasnevaid rahvatervise kahjusid, kuna nii viirusega seotud teadus kui poliitikate keskkond oli väga kiires muutumises. [Viiruse leviku tõkestamisega seotud kahjud võisid Atlase hinnangul osutuda suuremaks kui sellest saadud kasu.] Teadlastel, kes ei olnud temaga nõus, olid kõik võimalused teaduslike faktide ja näidete abil tema arusaamised ümber lükata ning temaga aru pidada. 

Selle asemel üllitas Ameerika Ühendriikide üks olulisemiad meditsiiniajakirju Journal of the American Medical Association (Ameerika Meditsiiniühingu Ajakiri) arvamusloo, milles teda ilma tema teaduslikele teooriatele tähelepanu pööramata lihtsalt laimati. Kui Atlase toetajad soovisid vastulause avaldada, keeldusid ajakirja toimetajad seda tegemast.

Vastupidiselt tema kriitikutele oli Atlase teadus õige. Kõige suurem Covid-19 surmade risk ähvardab vanadekodude asukaid. Atlas pingutas selle nimel, et föderaalvalitsus toetaks hooldekodude personali, asukate ja külaliste sagedast ja kiiret testimist. Ilmselt küll mitte kõikjal, kuid selline algatus oleks päästnud loendamatul hulgal elusid. 

Atlas nägi ränka vaeva, et hooldekodudes oleks piisavalt maske. Tal oli õigus, kui ta astus vastu endisele Haiguste Kontrolli Keskuse (CDC) juhi Dr Robert Redfieldi valele kinnitusele, et maskid on koroonaviirusesse haigestumise ärahoidmisel palju tõhusamad kui vaktsiinid. Atlas oli üks neist, kes oli vastu koolide sulgemisele, millist seisukohta toetavad täna isegi sulgemistemeelsed epidemioloogid.

Dr John Ioannidis

Dr John Ioannidis on maailmakuulus teadlane, kes alates epideemia algusest kutsus üles koguma Covidi poliitikate kujundamiseks paremaid teaduslikke andmeid. Tema artikkel Maailma Terviseorganisatsiooni Bülletäänis (Bulletin of the World Health Organization) on aidanud määrata, kui surmav koroonaviirus on tegelikult, mis on suurusjärgu võrra väiksem arv kui tavanarratiiv selle kohta väidab. Ioannidise teadustööd asus ründama meediaportaal BuzzFeed News, mis süüdistas teda alusetult poliitilises kallutatuses ja rahalises huvide konfliktis.

Teadusajakirjas Scientific American avaldatud kahes artiklis lükkasid kaks tunnustatud meditsiiniteadlast tõendite varal Ioannidise vastu esitatud süüdistused ümber ja osutasid, kuidas teadusliku debati asemel tegeletakse eriarvamusel olevate teadlaste avaliku laimamisega. Rünnaku alla sattusid ka ajakirjanikud, kes viidatud artiklid kirjutasid. Ajakirja kirjastaja andis survele alla ja üllitas ajakirjanike lugudele kaks faktitühist “parandust”, mis kumbki ei lükanud ajakirjanike väiteid ümber.

Üheks ajakirjanike süüdistuseks oli väidetav huvide konflikt, kuna ajakirjanikud viitasid ühe teadlase, kellega nad varem olid koostööd teinud, teadustööle ilma koostööle osutamata. Scientific Americani omanik on suur teaduskirjastaja Springer Nature. Kui see on huvide konflikt, millele peab iga kord osutama, siis Springer peaks üllitama “parandused” ka kõigile teistele miljonitele teadusartiklitele, mida see on kirjastanud. 

Dr Sunetra Gupta

Oxfordi Ülikooli professor Sunetra Gupta, kes on üks maailma juhtivaid haiguste epidemiolooge, on sattunud poliitikute ja meediategelaste, kelle teadmised küündivad ainult kübekeseni Gupta omadest, õelate rünnakute alla. Gupta on kogu epideemia ajal väitnud, et kaitsta tuleb kõige nõrgemaid, lubades samal ajal ülejäänud ühiskonnal haigusega toimetada üksikute piirangute ja minimaalsete kaasnevate kahjude abil.

Tema seisukohtade aluseks on epideemiate, viiruste leviku ja haigestumise riskide teaduse põhjalik mõistmine. Tema poolt välja pakutud arukad lahendused on lukustamiste poliitikatega nii vastuolulised, et teda on Parlamendis rünnanud isegi Ühendkuningriigi tervishoiuminister Matt Hancock. Parlamendi liige Neil O’Brien on teda süüdistanud “väljamõeldiste” tõe pähe levitamises. Peavooluajakirjanduse ajakirjanikud on tema eksperthinnanguid nimetanud “võltsideks” ja süüdistanud teda konspiratsiooniteooriate sarnastes “eksiarvamuste levitamises”.

Gupta ründajad unustavad endale sobivalt ära, et ta on korduvalt kutsunud üles paremini kaitsma vanureid ja teinud sealjuures hulgaliselt ettepanekuid, mis oleksid ilmselt päästnud hulgaliselt elusid. Oktoobri alguses avaldasime me koos Guptaga Great Barringtoni Deklaratsiooni, millega üritasime ära hoida möödunud kevadel ühiskonna sulgemistega kaasnenud häda ja viletsust. Enamus valitsusi on teda ja teisi deklaratsioonile allakirjutanuid eiranud ning meil ei ole olnud jätkuvalt võimalik kaitsta kõige haavatavamaid.

Dr Carl Heneghan

Epidemioloog professor Carl Heneghan juhib Oxfordi Ülikoolis Tõenduspõhise Meditsiini Keskust (Centre for Evidence-Based Medicine) ja tema on saanud samuti sarnase väärkohtlemise osaks. Kuigi ta on kogu oma teadlasekarjääri pühendanud teadlaste ja avalikkuse tarbeks teadusliku materjali tõepärasuse hindamisele ning tõlgendamisele, on liiginnukad kriitikud nimetanud tema kirjutisi “teaduse vastasteks”, kuna neis on osutatud, et ainukeses juhuslikustatud andmete kogumisega maskide tõhususe teadusuuringus seatakse küsimuse alla maskide otstarbekus Covid-19 nakkuse tõkestamisel. 

Samuti on Heneghani rünnanud Ühendkuningriigi valitsusametnikud, kuna ta avastas, et Ühendkuningriigi ametlikus Covidi statistikas on tõsised vead. Tema leitud vigade seas on näiteks Covidi surmade hulka loetud bussi alla jäänud inimesed ja elust lahkunud inimesed, kes on surnud mitmeid kuid peale Covidist paranemist. Heneghani vastane valitsuse teadlaste raev on kahtlemata põhjustatud tema soovist rääkida ka ametlike Covidi “tõdede” vastastest faktidest. 

Dr Jonas Ludvigsson

Tunnustatud Rootsi Karolinska Instituudi epidemioloogiaprofessor Dr Jonas Ludvigsson üllitas New England Journal of Medicine (New Englandi Meditsiiniajakirjas) tähelepanuväärse teadusuuringu, milles tõestas, et koolide avatuna hoidmine epideemia ajal on turvaline nii õpilaste kui õpetajate jaoks. tema teadustöö põhjal on kujundatud poliitikaid üle maailma ja Ameerika Ühendriikide osariikides nagu Florida, mis on taganud lastele turvalise kooliskäimise vaatamata kogukondade suurele nakatumiste arvule.

Viidatud teadustöö eest ahistasid Dr Ludvigssoni nii Rootsi kui teiste riikide teadlased ja ajakirjankud ning seda määral, et ta enam Covid-19 teemadega ei tegele. 

Me teame, et ühiskonna lukkupanekud ei aita, kuid sellest hoolimata nendega jätkatakse

Kõiki neid teadlasi ühendab asjaolu, et fakte vaadates on neil õigus. Kuna Covid-19 kätte on surnud nii palju inimesi, siis peaks kõigile olema selge, et sulgemisstrateegiad on vanurite kaitsmises läbi kukkunud.

Kui nakatuda võib igaüks, siis riskide vahe noorte ja vanade jaoks on rohkem kui tuhandekordne. Kuna seda fakti viiruse kohta pole asjakohaselt arvesse võetud, on see viinud suure hulga ebavajalike surmadeni ja suurima rahvatervishoiu fiaskoni uuemas ajaloos.

Lukustamised on põhjustanud tohutu kaasneva kahju kõigi vanusegruppide ulatuses. Jättes lapsed ilma näost-näkku kooliharidusest pole kahjustanud üksnes nende haridust, vaid ka nende füüsilist ning vaimset tervist. Teiste rahvatervise kahjude hulka võib arvata ära jäänud vähiuuringud ning -ravi, raskemad südame veresoonkonna haiguste nähud ja inimeste hääbuv vaimne tervis, kui nimetada ainult mõnda. Suur osa kahjudest ilmnevad alles pikema aja jooksul ja me peame nendega tulevaste aastate jooksul koos elama ning surema.

Vaesed pannakse kannatama nende egode pärast

Sulgemised on elanikkonna jaoks tervikuna olnud hävitavad, kuid need on tõhusalt kaitsnud noori, madala riskitasemega, hästi hakkama saavaid kodus töötavaid spetsialiste, nagu näiteks poliitikud, ajakirjanikud ja teadlased. Nende tõvekoormus on üle kantud vanematele, kõrge riskitasemega töölisklassi liikmetele, kes hoiavad ühiskonna toimimas.

Kõik teadlased, kes kasutavad Twitterit, Facebooki või mõnda muud sotsiaalmeedia kanalit, on pidanud tegelema mõne ebameeldiva anonüümse trolliga, kuid see käib ametiga kaasas ja ei kujuta endast suuremat probleemi. Need on poliitikute, ajakirjanike ja kaasteadlaste rünnakud, mis saadavad ülejäänud teadlastele ja ajakirjanikele sõnumi, et tuleb jälgida, mida räägitakse ning ennast tsenseerida.

Selline olukord omakorda hävitab avalikkuse usaldust teaduse ja rahvatervise ekspertide vastu. Kogu Covidi “põld” on jäetud teadlastele, kes nõustuvad meedia poolt kujundatud karjamõtlemisega. Poliitikate arutelust on puudu teadlased, kes saavad aru, et rahvatervisesse puutub rohkem kui ainult nakatumiste kontrolli alla saamine ja lukustamistel võivad rahvatervise jaoks olla hullemad tagajärjed kui neist on abi.

Mida me täna saame teha?

Kuidas me saame sellisest toksilise ja hävitava teaduse keskkonnast välja rabeleda? Kuidas me saame tagada, et teadus areneb tänu avatud aruteludele erinevate ideede ja vaatenurkade üle? Kuidas me saame tagasi akadeemilise kliima, mis julgustab teaduslikku diskursust ja akadeemilist vabadust? Nähes, millist kahju on tehtud valeandmete põhjal tehtud poliitiliste otsustega, siis kuidas me suudame taastada avalikkuse usalduse rahvatervise ekspertide vastu?

Vastutus kõige selle eest lasub akadeemilise kogukonna õlul, kuid eriti teadusüldsuse juhtidel nagu ülikoolide rektorid, provostid, dekaanid, teadusajakirjade kirjastajad, teadust rahastavate agentuuride ja rahvatervisetööstuse ametite juhid. Need juhid peavad kaitsma ja julgustama avatud arutelu, millesse on kaasatud suur hulk seisukohti.

Teadusvallas peab toimuma jõuline ning “kõvadele” teaduslikele faktidele toetuv debatt, kuid laimu, tagarääkimise, politiseerimise ja vandenõuteooriatega, millega sisendatakse süütunnet, tuleb võidelda ja nendega eales mitte nõustuda. Sellisest käitumisest sõltub teaduse ja ühiskonna tulevik. Kui me läbi kukume, siis 300-aastane Valgustusaeg saab otsa.

Martin Kulldorff on Harvardi Ülikooli meditsiiniprofessor. Jay Bhattacharya on meditsiiniprofessor Stanfordi Ülikoolis.

Tõlkis Karol Kallas