Eesti inimesed, kaasa arvatud poliitikud, kes praegu USA presidenti halvustavad, peavad endale aru andma, et nad kritiseerivad meest, kellest oleneb Eesti riigi kaitsmine kallaletungi korral. Väikeriigina ei saa me endale lubada psühholoogilist samastumist teiste riikidega ja võõra mure enda omaks tegemist oma rahvuslike huvide arvelt, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Meie kõik peame aru saama ühest asjast. Kuna meie poliitiline eliit on rahva enamuse heakskiidul asetanud juba aastakümneid tagasi kõik julgeolekuga seotud panused ühele kaardile – Ameerika Ühendriikidele –, siis praegu ei olegi meil muid tõsiseltvõetavaid garantiisid. Ainult USA poliitiline huvi ja tahe meid võimaliku rünnaku eest kaitsta tagab meie julgeoleku.
Ukraina riigipea Zelenski ja Ameerika Ühendriikide tippjuhtkonna kiiva kiskunud kohtumise ümber puhkenud meedia- ja sotsiaalmeediakäras on jäänud peaaegu märkamatuks, et USA president Donald Trump ütles selge sõnaga, et on pühendunud NATO-le ning Poolale ja Balti riikidele.
Seda silmas pidades on pehmelt öeldes tänamatu Donald Trumpi tembeldamine Putini käsilaseks ning kogu muu raevukisa ennast ukrainlasteks mõelnud eestlaste suust. Kui see peaks olema Eesti avalik arvamus, siis teadvustatakse seda ühel hetkel ka Ameerika Ühendriikide administratsioonis ja kerkib küsimus, miks peaksid USA sõdurid olema valmis seesuguse tänamatu, ent suure suuga miniriigi eest oma nahka turule viima. Inimesed, kes praegu Trumpi halvustavad, peavad endale aru andma, et nad kritiseerivad meest, kellest oleneb Eesti riigi kaitsmine sõja korral ja tegelikult kellest oleneb ka efektiivne sõjaline heidutus võimalikule vaenlasele.
Veel hullem, kui sellest hoiakust saab meie ametlik poliitiline retoorika. Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas ongi juba pärast Trumpi ja Zelenski kohtumist teatanud, et „vaba maailma liidri" koht on tühjaks jäänud ja vaja on uut liidrit. Nii et Kaja Kallas vallandas äsja president Trumpi!
See on arulagedus, nürimeelsus ja sõgedus. Meie poliitiline eliit on ühelt poolt Venemaa aadressil suud pruukides ja teisalt lääne globalistide sõjapoliitikat takka õhutades meie riigi täielikult nurka mänginud. Kui USA peaks nüüd ütlema, et saage edaspidi ise hakkama, siis seisame siin maalapil Venemaa külje all üksi, sest Euroopa riigid meie julgeolekut tagada ei suuda ja ilmselt ka ei taha.
Loomulikult ei laiene USA kaitse meile mitte sõprusest ja sümpaatiast, vaid tegemist on kalkuleeritud huvidega. Aastal 2004, kui meid NATO-sse võeti, defineeris USA oma huve selliselt, et NATO laienemine kuulus nende hulka. Kuid Ameerika Ühendriigid võivad mistahes ajahetkel oma huvid ka ümber mõtestada. Teatud mõttes praegune administratsioon seda teebki. See on ameeriklaste suveräänne õigus. Tegelikult ei olnud isegi Joe Bideni administratsioon valmis Ukrainale NATO-garantiid andma.
Niisiis peab Eesti mõtlema, kuidas toimida muutunud olude korral. Vajame varuplaani ehk plaani B – midagi, millest rääkis juba Mart Helme, keda toona selle eest kõvasti hurjutati. Ja see plaan ei saa seisneda veelgi söakamas suupruukimises. Terve mõistus ütleb, et Eesti välispoliitika esimene maksiim peab olema sõja vältimine. Sellele peavad olema suunatud kõik meie poliitilised ja diplomaatilised jõupingutused. Teine maksiim on võimalikult normaalsed suhted kõigi oma naabritega. Neist kahest põhimõttest peab lähtuma kogu meie riiklik poliitika. Väikeriigina ei saa me endale lubada psühholoogilist samastumist teiste riikidega ja võõra mure enda omaks tegemist oma rahvuslike huvide arvelt. Mõõdutundetu Ukraina-maania saadab Eesti riigi hukatusse.