Üks kirik, kaks arusaama abielust?

Foto: Bigstockphoto.com

Soome luterliku kiriku vaimulikuna tegutsemise õigusest ilma jäetud ja seepeale kirikust välja astunud konservatiivne pastor Juhana Pohjola kirjutab sellest, kuidas tema endises kodukirikus juurutatakse “homolaulatusi” ja kuidas “uue normaalsusega” ajapikku harjutakse, ning arutleb, millised on konservatiivsete kristlaste ees seisvad valikud.

Helsingi piiskopkonna toomkapiitel otsustas 13. septembri 2017 istungil häältega 5 : 2 teha tõsise manitsuse pastor Kai Sadinmaale, kes oli laulatanud samasoolisi paare. Otsus tehti Helsingi piiskop electus’e Teemu Laajasalo ettepanekul. Mitte keegi küll täpselt ei tea, mida see manitsus tähendab, sest kirikuseadus sellist toimingut ei tunne. Toomkapiitli vähemusse jäänud liikmed oleksid soovinud teha kirikuseaduses nimetatud hoiatuse.

Muudetud fantaasiamaailm

Ajalehes Helsingin Sanomat (12.9) toodi silmatorkavalt esile Kai Sadinmaa kavandatav performance – istuda ajal, kui toomkapiitel tema küsimust arutab, selle eeskojas jalapakus. Kui asi poleks nii tõsine, oleks Sadinmaa teater isegi naljakas. Helsingin Sanomate antud tasuta reklaamil on samas oluline propagandistlik väärtus. Kui Sadinmaa mõistetakse süüdi, siis tähendab see, et heteronormatiivne kirik ei austa üksikisikut ega kaitse rõhutuid, vaid on hoopis karm ja rõhuv võimuaparaat. Ehkki Helsingi toomkapiitel püüdis Sadinmaa pead siidikinnastes silitada, sai avalikkus siiski kuulda hukkamõistu. Surve üha kasvab!

Muudetud kirik

Vaevalt on see juhus, et nädal enna Helsingi toomkapiitli otsust edastas kiriku teabeportaal Kotimaa24.fi uudise, et pärast uue sooneutraalse abieluseaduse jõustumist märtsis on kiriklikult õnnistatud või laulatatud ligikaudu 50 homopaari. Seega pole enam tegu üksikjuhtumitega, erandlike koguduste või mõne äärmuslikult liberaalsete vaimulikega, vaid üldlevinud käitumisega. Kui Sadinmaalt oleks võetud vaimulikuõigused, kui palju jalapakkudes vaimulikke siis toomkapiitlite koridorides istuks!

Uus normaalsus on tegelikkus, öelgu Soome luterliku kiriku kirikukogu komisjonid ja piiskoppide kogu selgitused mida iganes. Hästi organiseeritud vikerkaarevaimulikud ja -kogudused on loonud uue kirikliku praktika, ilma et selleks vajataks raskesti saavutatavat kirikukogu kvalifitseeritud 3/4 hääleenamust. Vikerkaarevaimulikud de facto lähevad ees ja kirikujuhid de iure lohisevad järel.

Uus normaalsus on tegelikkus… Vikerkaarevaimulikud de facto lähevad ees ja kirikujuhid de iure lohisevad järel.

Seega pole juhus, et 6. septembril andis professor Eila Helander piiskoppide kogule selgituse Soome evangeelse-luterliku kiriku võimalikust laulatamisõigusest loobumisest. Mahuka dokumendi olulisust rõhutab seegi, et selgituse koostamist juhtinud komisjoni esimeheks oli peapiiskop Kari Mäkinen. Selgituse kohaselt ei peaks kirik laulatamisõigusest loobuma, kuna see talitus teenib hästi nii kiriku liikmeid, kirikut ennast ja ühiskonda tervikuna. Teenuseid ilma liigsete küsimusteta – seda ongi ju rahvakirikult harjutud saama. Probleem tekib seoses uue sooneutraalse seaduse jõustumisega.

Helander viitab gallupile, mille järgi 55 protsenti soomlastest ning 54 protsenti kirikuliikmetest toetab samasooliste paaride kiriklikku laulatamist. Noorte täiskasvanute seas, kus kirikusse kuulujate osakaal on väikseim, on see arv enam kui 60 protsenti. Kui kirik tahab pealegi määratleda ennast sotsiaalse õigluse ja rõhutute kaudu, on keeruline vastanduda rahva enamusele, riigiseadustele ja Põhjamaade vennaskirikute eeskujule. Helander ütleb välja, et kiriku maine ja majandus ei peaks sellele hoobile vastu. Kui kirikusotsioloogia professorilt juba selgitus tellitakse, siis kirikusotsioloogiat temalt ka saab.

Helander välistab oma selgituses teoloogia käsitlemise. See aga ei takista teda jõudmast suure teoloogilise järelduseni: nii samasooliste laulatamise toetajatel kui vastastel on oma seisukohtadele teoloogiline põhjendus. Kahte risti vastupidist arusaama toetavad ühtmoodi nii Piibel kui luterlik usutunnistus! Kuidas saab üks terve mõistusega inimene võtta tõsiselt teoloogiat, kui professorid ja piiskopid keset päist päeva välistavad kiriklikus otsustamisprotsessis tõsiseltvõetava piibellik-usutunnistusliku teoloogia?

Tegemist on sama trikiga nagu ka naisteordinatsiooni puhul. Vajalikud teoloogilised põhjendused tunduvad olemas olevat, kui nende väidetavat olemasolu on piisavalt kaua korrutatud.

Mis on homoteoloogia keskmes? Usu ja armastuse eraldamine teineteisest. Sama, piibli- ja usutunnistuse seostest lahutatud konstruktsiooniga surus professor Tuomo Mannermaa omal ajal läbi naisteordinatsiooni. Sama meetod tundub toimivat ka Helanderi selgituses. Abielu ei ole sakramentide hulka kuuluv dogmaatiline küsimus, mis asetuks muutumatu usu korvi. Küll aga kuulub see koos mõistuse ja kuldreegliga muutuvasse armastuse korvi. Kui Jumal ei ole loomisega andnud abielule muutumatut alust ning üldine arusaam abielust on muutunud, siis kirik saab ja peab armastuse pärast arusaama abielust “laiendama”. Nüüd on siis armastuse korvis homoliidud. Kas järgmiseks abikaasade arv ja abiellumisiga?

See korduvalt ning paljude poolt vastuvõetamatuks tunnistatud korvi-argument kaetakse veel vastuvõetamatuma glasuuriga, eristades usu keskmes olevat ja kõrvalist. Küsimus abielust ei ole evangeeliumi keskmes ega ole seega päästeküsimus. Seega saab kirikus olla selles küsimuses eriarvamusi. Mõni võiks omakorda küsida, et kuna ka võõraviha ei kuulu usu keskmesse, kas kirikus võib siis ka rassismist olla vastandlikke arusaamu?

Piiskoppide kogu tellitud selgituse lõppjäreldus on reaalpoliitiline kompromiss: kirik säilitab senise arusaama abielust kui mehe ja naise liidust, aga laulatada saab ka samasoolise paari või õnnistada tsiviilkorras sõlmitud samasooliste abielu. Iga vaimulik saaks seejuures vabalt toimida oma südametunnistuse järgi. 

Kirikut muutev otsus

Toomkapiitli otsuse taustal on see, et kui seni peeti homoseksuaalses suhtes elamist patuks, siis nüüd peetakse seda lubatavaks või isegi Jumala poolt kavandatud eluviisiks. See oleks loogiline jätk piiskoppide kogu 2010. aasta otsusele, millega võimaldati koos samasoolise partnerluse sõlminud paariga ja nende pärast kasvõi kirikus korraldada palvus, pulmarahva juuresolekul ja täiesti avalikult.

Sadinmaad puudutava otsuse puhul on märkimistväärt, et esimest korda tuli Soome evangeelse-luterliku kiriku toomkapiitlil võtta seisukoht olukorras, kus preestrid on laulatanud homopaare. See pole pelgalt ühe piiskopi isiklik arusaam. Piiskop Irja Askola on ju vaimulikele öelnud, et ilmalikult paari pandud homopaaridele on oluline anda sõnum kiriku tunnustusest ja Jumala õnnistusest.

Jättes Sadinmaa kirikuseadustikus ettenähtud korras karistamata, tunnistab toomkapiitel, et samasooliste paaride laulatamine ja õnnistamine on teoloogiliselt võimalik, ehkki see ei vasta kirikukorrale. Seega oleks Sadinmaa eksinud justkui piiskoppide juhise, mitte aga Piibli ja kiriku usutunnistuse vastu. Ehkki Helsingis tehtud otsus pole teistele piiskopkondadele siduv, on see teedrajav. 

Kuidas edasi?

Nüüd on siis lõpuks selge, et Soome evangeelses-luterlikus kirikus tohib samasoolisi paare laulatada ja õnnistada ilma tõsisemate sanktsioonideta. Jääb küsida, et kui samas kirikus on kaks erinevat arusaama abielust, mis saab edasi?

Toomkapiitli otsus toob endaga terve hulga siinsega sarnaseid mõtteavaldusi, rõõmurõkatusi, teoloogilisi analüüse ja pettunud kirjutisi. Paljud aplodeerivad, teised ohkavad pettunult. Kas miski ka muutub? Lapsed viiakse ikka samasse pereringi. Järgmisel nädalal minnakse sugulase leeripühale. Kogudusemajas osaletakse heategevuslikul laadal… Üksikisikuna on keeruline teha midagi muud, kui hämmastuda ja edasi elada, sest luterlik kirik kuulub paljude inimeste argiellu, ükskõik, mis seal ka juhtuks.

Kristuse kiriku lammutajad ja ehitajad ei saa tulla üksmeeles armulauale, muutmata suhteliseks Jumala sõna tõde.

Kuidas reageerivad sellele kiriku konservatiivid? Võibolla peetakse otsust taas üheks usutaganemise sammuks. Seda kritiseeritakse, aga samas tuletatakse meelde teist poolt. Et kirikukogu ei ole veel homoliite heaks kiitnud. Ikka veel on kirikus maksvad usutunnistuskirjad ja jumalateenistuste käsiraamat. Kõik piiskopkonnad ei ole veel samale teele asunud. Meie kodukoguduses seda otsust ei toetatud. Meie häält on vaja kiriku kõigil tasanditel, eriti kui õige õpetus abielust jääb üha haruldasemaks. Veel on uksed lahti meile ja evangeeliumile.

Aga mida siis peaks tegema? Raske on midagi täpselt öelda. Olen veendunud, et see areng on eksitus, usutaganemine ja katsumus. Kohanemine naispreesterlusega osutab aga, et ka taolise eksitusega peagi harjutakse. Ometigi ei tohi kristlik kirik iial heaks kiita olemuslikku muutust arusaamas inimese ja abielu, loomuseaduse positsiooni, patu ja armu ning Piibli autoriteedi kohta. Kuidas ka ei tahaks, aga tuli ja vesi ei saa rahulikult koos eksisteerida. Jumala rahvas ei saa kõrvalt jälgida Jumala nime kuritarvitamist. Kristuse kiriku lammutajad ja ehitajad ei saa tulla üksmeeles armulauale, muutmata suhteliseks Jumala sõna tõde.

Kui armulauaosadus eksiõpetusse juhatajatega ei katke, siis pole tegemist enam ühe kirikuga, kus on kaks arusaama abielust, vaid see on üks sotsioloogiline rahvakirik ja ühine arusaam abielust, mille järgi on altari juurde astuvate laulatatavate sugu pelgalt teoloogilise hoiaku (või valiku) küsimus.

Kui minult võeti teise kiriku teenistusse astumise põhjendusega Soome evangeelse-luterliku kiriku preestriõigused, astusin sellest kirikust välja. Seega pole mul otsest õigust teise kiriku asjadesse sekkuda. Aga ma kirjutan, sest kui üks liige tahab ennast amputeerida, siis tunneb valu kogu Kristuse ihu.

Kirik ei tohi õnnistada, pühitseda ega palvetada selle eest, mida Piibel keelab.

Misjonipiiskopkonna pastorina järgin meie piiskopkonna Katekismuse õpetusi ning nendest tulenevat praktikat:

Jumal ise keelab homoseksuaalsed suhted nii Vanas (1Ms 19:5,7; 3Ms 18:22; 20:13) kui Uues Testamendis (Rm 1:22–32; 1Kr 6:9; 1Tm 1:9–10). Uus Testament keelab nii naiste (Rm 1:26) kui meeste (Rm 1:27) homoseksuaalsed suhted, mis on Jumala loodud seksuaalsuse vahetamine loomuvastasega (Rm 1:26). Ka homoseksuaalset käitumist heaks kiitvad inimesed on süüdi patus (Rm 1:32). Taolised Jumala seaduse rikkujad ei päri Jumala riiki (1Kr 6:9). Kirik saab õnnistada vaid seda, mida Jumal on tõotanud õnnistada. Kirik ei tohi õnnistada, pühitseda ega palvetada selle eest, mida Piibel keelab. Homoseksuaalsete kalduvustega inimeste vastu tuleb osutada kristlikku ligimesearmastust. Neid tuleb juhatada meeleparandusele loobuma senisest eluviisist ning elama loomiskorra kohaselt. Homoseksuaalide pilkamine või ebaõiglane kohtlemine on väärus ja patt.

Toomkapiitel on teinud oma otsuse. Meil pole vaja raevupurskeid sotsiaalmeedias. Meil pole vaja jalapakku. Meil pole vaja ka seda mängu kaasa mängida.

Aga kas me võiksime rahulikult jätkata luterliku alternatiivi ülesehitamist, sest muud alternatiivi enam ei ole? 

Autor on Soome evangeelse-luterliku Misjonipiiskopkonna dekaan.

Misjonipiiskopkonna kodulehelt lühendatult tõlkinud Illimar Toomet. Artikli tõlge avaldati esmalt veebilehes Meie Kirik

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!