USA tankid Iraagis, kuhu tungimiseks propageeriti valet nagu kavatsetaks seal käiku lata massihävitusrelvad. Selle vale pinnalt valla päästetud sõja tõttu on hukkunud rohkem kui miljon inimest. Foto: Wikimedia Commons

Arvestades USA võimude ulatuslikku valetamise ajalugu oma eelnevalt planeeritud sõjaliste agendade edendamiseks, tuleks ka Iraani tippkindral Qasem Soleimani atentaadi põhjenduste osas lähtuda eeldustest, et USA valitsus valetab ning et tõendamiskohustus lasub süüdistaval osapoolel, leiab ajakirjanik Caitlin Johnstone.

Viimased 48 tundi olen ma jaganud oma vaba aega selle vahel, et (A) saada teada võimalikult palju USA atentaadist Iraani tippkindral Qasem Soleimanile ning (B) vaielda internetis inimestega, kes võtavad ilma kriitikameeleta omaks USA valitsuse väited selle kohta, miks selle atentaadi korraldamine oli vajalik.

Ma osalen alati seesugustes poliitilistes debattides, kuna need kujutavad endast väärtuslikku infoallikat selle kohta, milliseid propagandanarratiive inimesed usuvad ning millistele propagandanarratiividele tuleb seega tähelepanu pöörata.

Antud juhul on saanud aga vägagi selgeks, et need, kes usuvad Trumpi administratsiooni täiesti alusetuid väiteid Soleimani kohta on ise siiras teadmatuses sellest, et nad on pimesi USA valitsuse alusetute narratiivide õnge läinud.

Inimesed hangivad oma informatsiooni tavaliselt tugevalt isoleeritud kajakambritest ning kui te viibite kajakambris, mis toetab praegust presidenti, siis kuulete seal vaid seda, kuidas kari ametnikke, kommentaatoreid ja reportereid kinnitavad kindlameelsel toonil, et Soleiman tuli kõrvaldada.

Kuna neid ümbritseb jutuvadin, mis kinnitab, et Soleimani on Ameerikat rünnanud ja/või kujutas endast vahetut ohtu lähitulevikus, siis nad eeldavad, et see jutuvadin peab põhinema ka mingil tegelikul tõendusmaterjalil.

Aga see ei põhine.

Kui ma võtan internetis sõna Trumpi sõjategevuse vastu Iraani suunal ning vestlen vahetult nendega, kes minu kriitikaga ei nõustu, siis ilmneb väga kiiresti kuristik selle vahel (a) mida nad arvavad end teadvat ning (b) mida nad tegelikult teavad.

Mul piisab vaid esitada neile väljakutse tõestamaks oma väiteid selle kohta, et Soleimani kavatses rünnata ameeriklasi, rünnata USA saatkonda, juhtis rünnakut, mis väidetavalt tappis salapäraselt nimetu USA alltöövõtja Iraagis, tappis sadu USA sõdureid Iraagis, et ta on terrorist jne, et nad mõistaksid kiiresti, et neil puudub sisuliselt igasugune tõestusmaterjal oma väidete põhistamiseks väljaspool USA riigiametnike põhjendamata väiteid ja teisi inimesi, kes neid väiteid pimesi korrutavad.

Ning seejärel küsin ma neilt lihtsalt: "Kui hästi on USA valitsuse poolse sõjalise sekkumise vajalikkuse narratiivide kriitikavaba allaneelamine minevikus toiminud?"

Keegi ei taha endale tunnistada, et nad midagi sellist teevad, eriti mitte Trumpi toetaja, kes on kulutanud ohtralt vaimset energiat, et distantseerida seda valitsust eelmisest vabariiklasest Valges Majas. Kuid see on täpselt see, mida nad teevad: nad neelavad kriitikavabalt alla USA valitsusametnike tõestamata väiteid juba eelnevalt planeeritud militaarse agenda edendamise vajalikkuse kohta viisil, mis on eristamatu Bushi toetajate kultuslikust käitumisest enne sissetungimist Iraaki.

Tegelikult puudub aga igasugune tõestusmaterjal ühegi välja käidud väite osas, mida esitatakse kui põhjendust Iraani provotseerimiseks peaaegu möödapääsmatule kättemaksurünnakule, mis Trumpi säutsude kohaselt lõppeb viimaks täiemahulise sõjaga:

  • Põhjendus, et Soleimani kujutas endast "vahetut ohtu", on ilma igasuguse tõestuseta, väidetavalt õhkõrn ning Craig Murray suurepärase essee poolt ka täielikult kummutatud.
  • USA asepresidendi Mike Pence'i väide, et Soleimani aitas läbi viia 9/11 terrorirünnakut, on nii naeruväärne, et isegi sõda armastav Washington Post ei võta seda tõsiselt.
  • Puudub tõestus selle kohta, et Soleimani juhtis rünnakut, mis väidetavalt tappis USA alltöövõtja või et selline alltöövõtja üldse eksisteeris.
  • Puudub tõestus selle kohta, et Soleimani oleks olnud seotud ühegi "rünnakuga" ühegi USA saatkonna vastu, seejuures võtmata arvesse tõsiasja, et isegi kui ta oleks olnud sellega kuidagi seotud, siis ei oleks (piltlikult öeldes) saatkonna seinale soditud grafiti õigustanud veel tema atentaati.
  • Fraas "sajad ameeriklastest surnud", mis kostub teie kõrvadesse kõigilt alates Trumpist kuni Elizabeth Warrenini, viitab tegelikult Iraaklastele, kes kaitsevad end ebaseadusliku USA sissetungi eest ning kes on saanud mõningast väljaõpet Iraanilt. Ka väide, et Iraan oli Iraagis plahvatanud pommide taga on ilma tõestuseta ega omaks isegi tähtsust, kui see tõele vastaks; on absurdne väita, et vallutatud rahval pole õigust ennast kaitsta, olenemata sellest, kust nende relvad pärinevad.
  • Väidet, et Soleimani oli "terrorist", esitatakse ainult seetõttu, et tema juhtimise all olev Iraani sõjaväe haru kuulutati mullu USA valitsuse poolt meelevaldselt terroriorganisatsiooniks. Sama lihtsalt saaks aga ükskõik millise võõrriigi valitsus kuulutada terroriorganisatsiooniks ka mõne USA sõjaväe haru. Tegelikult oli ta aga ISISe ja al-Qaeda jõuline vaenlane ning mängis väga olulist rolli ISISe leviku tõkestamises nii Iraagis kui ka Süürias.

Järjekordselt valetatakse meile järjekordse sõja kohta järjekordses geostrateegiliselt keskse tähtsusega Lähis-Ida riigis. Ning väga suur osa rahvast marsib selle valega lihtsalt kaasa.

Kui Iraan maksab Soleimani atentaadi eest kätte, siis karjatatakse neid propaganda poolt ajupestuid lambaid poliitilise/meedia klassi poolt uskuma, et vasturünnak oli täielikult provotseerimata. Ning kui lähtuda nende senisest kergeusklikkusest, siis neelavad nad ka kogu neile ettevisatava lobi ilma vähimagi okserefleksita alla.

USA valitsusel on väga ulatuslikult dokumenteeritud ajalugu sellest, kuidas nad oma eelnevalt planeeritud sõjaliste agendade edendamiseks valetavad. See on täiesti vaieldamatu tõsiasi. See on kehtinud universaalse printsiibina põlvest põlve, valitsusest valitsuseni ning poliitilisest parteist poliitilise parteini.

Kõigest mõne nädala eest avalikustati Afganistani dokumendid, mis dokumenteerivad veel täiendavalt seda juba niigi lõplikult kindlaks tehtud tõsiasja. Kõik, kes nõustuvad USA valitsuse hinnangutega sõjalise jõu kasutamise vajalikkuse osas ilma mäekõrguse sõltumatult kontrollitava tõestusmaterjali olemasoluta on lihtsalt idioodid, kui nüüd pehmelt väljenduda.

Elementaarse loogika kohaselt lasub tõendamiskohustus arusaadavalt alati süüdistaval osapoolel.

Tõendite nõudmine oleks tavapärane isegi juhul kui kõnealusel entiteedil ei oleks laiaulatuslikku ajalugu neis asjus valetamise osas, kuna elementaarse loogika kohaselt lasub tõendamiskohustus arusaadavalt alati süüdistaval osapoolel. Kui kaalul on aga ettenägematult olulised küsimused nagu sõdade vallandamine ja potentsiaalselt kümnete või sadade tuhandete inimeste elu ja surm, siis on mõistliku inimese jaoks tõendamiskohustuse täitmine lihtsalt elementaarne nõue.

Kui võtta arvesse veel tõsiasja, et USA valitsus neis asjus teadupärast alatas valetab, siis on nende praeguste väidete uskumine Soleimani kohta sama mõistlik kui uskuda teada-tuntud kompulsiivset valetajat, kes on sind juba palju kordi petnud, kui ta ütleb sulle, et on väga oluline, et sa läheksid nüüdsama kohe oma naabrit mõrvama.

Arutades praegust Iraani olukorda, tuleb hoida lihtsalt vankumatuid positsioone, et (A) USA valitsus valetab alatasa ning (B) tõendamiskohustus lasub süüdistaval osapoolel. Iraagile kallaletungimise järgses maailmas on nõutava tõendusmaterjali tase väga-väga kõrge ning Trumpi valitsus ei ole astunud senini mitte mingeid samme, et esitada midagigi, mis võiks tõestusmaterjalina kvalifitseeruda.

Inimesed üritavad sageli sellest kaljukindlast argumendist mööda hiilida, küsides omakorda, et "aga noh, kus on sinu tõestus selle kohta, et nad valetavad". Seda nimetatakse aga tõendamiskohustuse nihutamiseks ning see kujutab endast laialt levinud loogikaviga.

Ma ei esita oma seisukohti mitte seetõttu, et ootaksin, et USA valitsus hakkaks nüüd ühtäkki ratsionaalselt käituma või tõendama oma väiteid viisil, mis vastaks tasemele, mis on Iraagi sõja järgses maailmas kohane, vaid seetõttu, et sellistest eeldustest lähtuv mõtlemine aitab meil vältida segadust maastikul, mis on küllastunud propagandast ning selle arututest levitajatest.

Ainus tervemõistuslik reaktsioon USA valitsuse väidetavale vajadusele kasutada sõjalist jõudu on tugev skeptitsism. Kui USA valitsusametnikud hakkavad meile rääkima, et juhtus midagi, mis nõudis sõjalist sekkumist, siis peaks terve mõistusega inimesed senist kogemust silmas pidades lähtuma alati eeldusest, et nad valetavad. Niisugune seisukoht tuleks säilitada seni, kuni nende väidete tõendamiseks esitatakse veenev, sõltumatult kontrollitav tõestusmaterjal (mis on aga äärmiselt ebatõenäoline ja ilma ajaloolise pretsedendita).

Pärast Iraagi invasiooni ei tehtud mingeid muudatusi, et takistada USA valitsust ameeriklasi enam iial sõtta petmast. Selleks ei võetud vastu ühtegi uut seadust, ei muudetud ühtegi poliitikat, ei korraldatud ühtegi sõjakuritegude tribunali; kedagi isegi ei vallandatud. Seda kõike seetõttu, et neil oli kindel kavatsus seda uuesti teha. Ning nüüd levitab USA valitsus taas valesid selle kohta, miks oli vaja algatada sõda järjekordse Lähis-Ida riigiga. Ning inimesed neelavad selle konksu taaskord pimesi alla.

Mida rohkem skeptitsismi õnnestub meil süstida praeguste pettekujutuste suhtes Iraanist, seda lihtsam on sisendada skepsist ka eskalatsioonide uue laine vastu, mis on kindlasti tulemas. Palun aidake seda sõnumit levitada.

Caitlin Johnstone'i arvamusartikkel ilmus algselt tema isiklikus blogis. Tõlkis Martin Vaher.

Juhtkiri: kas teiste riikide juhtide mõrvamine on lubatud vaid USA-le või ka näiteks Venemaale?