Donald Trumpi presidendiks vannutamise tseremoonia

Naistele suunatud veebiajakirja Evie Magazine ajakirjanik süvenes Pew Research Centre’i eelmise aasta märtsis avaldatud uuringusse ja jõudis järeldusele, et usk vasakideoloogiasse ning vaimuhaigused käivad käsikäes.

Artiklis pealkirjaga “Rohkem kui 50 protsendil liberaalsetel, valgetel, alla 30 aastastel, naistel on probleeme vaimse tervisega. Kas me oleme juba mures?” juhitakse tähelepanu, et valged liberaalid kannatavad mõne diagnoositud vaimuhaiguse käes suurema tõenäosusega kui teised ideoloogilised/rassilised grupid, vahendab Breitbart.

Evie artikli autor Elizabeth Condra leiab, et kui konservatiivid võivad sildistada vasakpoolseid “lumehelvesteks” või leida, et need kannatavad “Trumpi marutõve käes” (Trump derangement syndrome) ja vasakpoolsed omakorda arvavad, et parema ilmavaatega inimesed on “rassistid, fanaatikud, naistevihkajad jne”, siis Pew Researchi andmeid peaks võtma vägagi tõsiselt. Ta kirjutab: 

Kas me oleme juba mures? … Aga äkki on nii …, et suurem vaimuhaiguste risk ja progressistlikku ideoloogiasse uskumine on omavahel korrelatsioonis? Täpselt sellisele järeldusele jõudsid Pew Researchi teadlased. Jättes poliitika kõrvale, siis šokeeriv diagnoos, et üle 50 protsendi liberaalsete vaadetega naistest kannatab mõne diagnoositud vaimse tervise probleemi käes, mida mitte keegi ei pea arutelu vääriliseks ega paista võtvat tõsiselt, on tõsine rahvatervise mure.

2020. aasta aprillis analüüsis doktorkandidaat Zach Goldberg Pew Researchi uuringu, mis toona keskendus koroonapandeemia mõjudele, millest oli Ameerika Ühendriikides just saanud karm reaalsus, andmeid.

2020. aasta 19–24. märtsil läbi viidud Pewi uuringus küsiteldi 11 537 täiskasvanud inimest ja kasutati Pew Research Centeri Ameerika trendide andmestikku. Nimetatud andmekogu Laine 64 (Wave 64) osas käsiteldakse vaimse tervise probleeme.

Goldberg täheldas esmalt, kuidas Pewi andmetest joonistus välja, et “valged (ja eriti “väga”) liberaalid kannatavad võrreldes teiste rasside-ideoloogiliste gruppidega suurema tõenäosusega mõne vaimuhaiguse käes”.

Goldberg andis oma avastustest ülevaate sotsiaalmeedias: “Pew 2020. märtsi Covid-19 uuringust selgub kaks huvitavat tõsiasja. Esiteks valgetel (ja eriti “väga [põhimõttelistel]”) liberaalidel on võrreldes teiste rasside-ideoloogiliste gruppidega palju suurema tõenäosusega diganoositud mõni vaimse tervise probleem.”

Ta jätkab:

Üldiselt ja ainult ühe erandiga (valged mõõdukad), need, kes kuuluvad vanusegruppi 18–29, kinnitavad palju suurema tõenäosusega, et neil on mõni vaimset tervist puudutav mure. See näitaja on märkimisväärselt valgete liberaalide poole kaldu: pea pooled valged liberaalid sellest kohordist kinnitavad, et neil on selline diagnoos.

Kui võtta vanuse kõrval arvesse ka sugu, siis 56,3 protsenti valgetest naistest, vanuses 18 kuni 29 aastat, kes nimetavad ennast “liberaalideks”, kinitavad, et neil on mõne vaimuhaiguse diagnoos. Konservatiivide seas samas kategoorias on vaimuhaiguse diagnoose 27,4 protsenti ja mõõdukatest 28,4 protsendil.

Goldberg kirjutab: “Mõned teie seast küsisid selle kohta ja siin on viimane soolise jaotusega graafik. Suurim lõhe ideoloogiliste gruppide 18–29 aastaste vanuserühmas on valgete liberaalsete meeste (33,6%) ja naiste (56,3%) kategoorias.”

Seejärel arvestas Goldberg statistikasse veel koroonaviiruse mõjud ja täheldas, et “vähemalt osaliselt tuleb covidiga seotud vaimsete probleemide juures arvestada, et valged liberaalid satuvad suurema tõenäosusega vaimuhaiguste küüsi kui teised grupid”.

“On igati võimalik, et erinevused enda poolt kinnitatud rohkete diagnooside osas tulenevad lihtsalt sellest, et valged liberaalid soovivad palju suurema tõenäosusega saada hinnangut oma vaimse tervise kohta,” pakkus ta välja. “Mul ei ole sellele küsimusele vastamiseks küll andmeid, kuid võttes arvesse, et nende [valgete liberaalide] hulgas esineb rohkem neurootilisust (ja, ära märkides, nad on eluga märksa vähem rahul/õnnetumad), siis võib suhteliselt kindel olla, et teatud kallutatus [valgete liberaalide vaimuhaiguste osas] on päriselt olemas.”

Lõppeks põhjendab Goldberg, miks ta sotsiaalmeedias sellise mõttekäigu avaldas: 

“Ma ei kirjutanud seda lõime valgete liberaalide, või nende vaimuhaiguste pilkamiseks (ja teiegi ei peaks seda tegema). Pigem on tegemist küsimusega, mida pole piisavalt uuritud ja mille kohta täpsem andmete kogumine võib selgitada suhtumist erinevatesse sotsiaalpoliitikatesse.”

Goldberg juhtis hiljuti tähelepanu andmestikule, mille kohaselt 62,5 protsenti valgetest liberaalidest toetab sisserändekvootide suurendamist. 2016. aastal oli toetus suuremale sisserändele samas grupis ümmarguselt 36 protsenti.

Condra [Evie artikli autor] märkis, et progressism paistab järgijatelt nõudvat “lakkamatut keskendumist rõhumisele, verbaalsele vägivallale ja mikroagressioonidele”.

“Me teame, et kõige parem vahend depressiooni ja ängi vastu on õppida vastupidavust ning elastsust – antihaprust – raskuste suhtes. Ometigi progressiusk nõuab oma järgijatelt, et need annaksid abituse ja ohvriks olemise tunnetele järele,” juhtis Evie autor tähelepanu. “Asemel, et võimestada naisi ja vähemuskogukondi eneseteadlikkuse, tugeva iseloomu ja vastupanuvõime kasvatamise kaudu, käseb progressism ohvritel taluda hirmu ja abitust.”

Noorte naiste ja ideoloogilise hulluse omavahelist külgetõmmet täheldas juba George Orwell 1949. aastal ilmunud raamatus “1984”: “Winstonile olid vastumeelsed peaaegu kõik naised, eriti aga noored ning nägusad. Just naised, ja eeskätt noored naised, olid Partei kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad.”

Toimetas Karol Kallas