Väike hingetrenn Pilatese-ajastu inimesele

George Washington (Gilbert Stuarti maal, 1796, fragment)

Helena Vooglaid kirjutab vooruste harjutamisest ja “hingelihaste” treenimisest, meenutades lisaks Benjamin Franklinile ka George Washingtoni koostatud reegleid.

Maria Vooglaid tõi 10. veebruaril Objektiivis meieni Ameerika Ühendriikide asutaja-isa Benjamin Franklini juhise vooruste harjutamiseks, et paastuaeg ei kujuneks mitte dieediajaks, vaid annaks võimaluse oma soovide piiramise kaudu otsida teed vaimse kasvamise poole. Paastu mehaanika on tegelikult lihtne ja ilus. Ühtlasi on meis eneses võti esimeste sammude astumiseks sel teel. Keha ja hinge keerukas võimuheitluses tuleb olla hinge poolt! Aga kuidas?

Hingelihas, aga mitte ainult

Meie psühhofüüsilises tervikus ootab treenimist lisaks sadadele eluks vajalikele lihastele veel üks oluline muskel, mida on nimetatud ka meie hinge lihaseks ehk tahteks. Klassikalise kasvatuse kaks peamist eesmärki on ajast aega olnud järgmised: aidata lastel ära tunda see, mis on tõeliselt hea ning tugevdada tahet selle poole püüdlemiseks. Nii nagu heas toonuses olevad lihased võimaldavad meil füüsilises keskkonnas hästi toimida, on hinge lihase ülesandeks “ennast valitseda”, allutada loomusund – kired, tungid, emotsioonid –, et korrastada meie suhet Jumala, ligimese ja loodud maailmaga.

Viimane lause on aga ühe olulise klausli võrra defitsiidis. Kui küsimus oleks üksnes tahtes, siis laske käia, Nietzsche, Macchiavelli ja teised! Pange maksma, edukad ja muidu Übermensch’id, kehtestage, suruge ja murdke. Ent kui eesmärk on mingi kõrgema hüve poole liikumine, mitte pelk konkurentsivõime ja enesetäiustamine (“vaimse” või füüsilise tippvormi otsing), tuleb ka tahe – see meie kõrgiks kippuv mootor – üllamale juhtpaneelile allutada.

Tõeline hea?

Eesti Vabariigi esimene haridusminister ja pedagoogikaprofessor Peeter Põld on selle 1920. aastatel kokku võtnud järgmiselt: “Meie otsus on seega: kõlblas kasvatuses on kasvandikule omaks tehtavad need voorused, mis on välja töötanud kreeka ilu ja kokkukõla otsiv geenius, mis taotleb siinpool täielikku õnne ja millele on krooni peale pannud ristiusu ülev õpetaja jumaliku täiuse ja selles peituva ligimese-armastuse nõudega.”

Niisiis, kui ideaaliks ei ole üksnes keha allutamine tahtele, vaid pigem tahte suunamine “täieliku õnne” ja ligimesearmastuse teenistusse, tuleb tunda ja teada seda, mille poole me püüdleme. Kuna iseenesest saabub üksnes soojussurm, ei jõua me ka Ülima Hüveni vaid sellest unistades. Seetõttu ongi inimkond aastatuhandete jooksul sõnastanud lühemaid ja pikemaid loetelusid printsiipidest, voorustest, käskudest ja keeldudest. Lühim neist kõlab iga kristlase südames nõnda: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”

Kuidas?

Neidsamu käske on erinevas spetsiifilisuse astmes lahti kirjutatud, et vastata inimlikule küsimusele “Kuidas?”. Aristoteles, kreeka ilu ja kokkukõla otsiv geenius, kellele Peeter Põld viitas, ütleks, et tahe tuleb kinnitada nelja kardinaalvooruse (cardo – ld k ‘uksehing’) telje ümber. Need neli – tarkus, õiglus, mõõdukus ja vaprus, ei ole jällegi mitte eneseimetluse või tühja täiuslikkuse instrumendid, vaid Tõe, Ilu ja Hea poole suunatud harjumus toimida hästi.

Tarkus on armastus, mis valib õige teguviisi. Õiglus sirutab meid endast väljapoole ja aitab igaühele anda seda, mida ta väärib. Mõõdukus hoiab meid liialduste eest. Vapruse all on enamasti silmas peetud tahtekindlust ja vastupidavust. Teada, kuidas ligimest armastada ja mitte ainult hetkeks! Need neli on püsiva ligimesearmastuse spektrivärvid.

Kuidas täpsemalt?

Rääkides spetsiifilisuse astmest, on ligimesest ja enesest lugupidamise viise tõepoolest külluslikult lahti kirjutatud. Ameerika asutaja-isadest on oma loetelu loonud ka George Washington. Tuntuks on see saanud kui “Rules of Civility and Decent Behavior”. Tema sõnastatud reegleid on kokku 110 ja mõned neist paistavad esmapilgul päris lõbusad. Näiteks soovitab ta seltskonnas viibides hoiduda kirpude tapmisest, küünte närimisest, enese lahti riietamisest, näpuga näitamisest, lohakast hääldamisest, ümisemisest jne jne. Ent kui kirpude tapmisest oleme üle saanud, siis kõik Washingtoni ülejäänud spetsiifilised soovitused austuse väljendamiseks kaaslaste vastu valmistavad enamusele ka tänapäeval raskusi.

Punkt 1: “Iga seltskonnas tehtud tegu peab olema kantud lugupidamisest kõigi kohalviibijate vastu.”

Punkt 6: “Ära maga, kui teine kõneleb; ära istu, kui teine seisab; ära kõnni edasi, kui teised peatuvad; ära räägi, kui peaksid vaikima [originaalis: hold your peace].”

Punkt 65: “Ära lausu sõnu, mis teevad haiget, ei nalja ega otsese pilkena, isegi kui teine on selle ära teeninud.”

Säärased põhimõtted vahelduvad üsna vabas järjestuses soovitustega näiteks lauas mitte puljongile peale puhuda, vaid oodata selle jahtumist. Ometi lõpetab Washington pühalikumal toonil.

Punkt 108: “Kui kõneled Jumalast või tema olemisest, tee seda tõsiduse ja aupaklikkusega. Austa oma vanemaid ja kuuletu neile, isegi kui nad on kehvad.”

Punkt 109: “Vasta olukorrale mehiselt, mitte patuselt. Ära luba enesel muutuda nürimeelseks, küüniliseks ega kalestunuks.”

Punkt 110: “Pinguta selle nimel, et hoida oma rinnus seda tillukest sädet taevasest tulest, mida nimetatakse südametunnistuseks.”

Washingtoni reeglite nõrgaks kohaks võib ju pidada süsteemitut hüplemist pisikommete ja suurte vooruste vahel. Ometi – see ju ongi elu ja argipäev, nii me heitlemegi. Seejuures mõned on tugevad etiketis, ent suurtes küsimustes päris paadunult pahatahtlikud ja küünilised. Teisele, südamlikule ja heatahtlikule, on komistuskiviks lihtsa lugupidamise osutamine kaaslaste suhtes. Vahest on hea olla kutsutud tagasi viisakuse IJKLMN juurde, mis on ligimesearmastuse tähestiku täieõiguslikud liikmed, Alfa ja Oomega vahel!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!