Me oleme lasknud poliitikutel ja ideoloogidel ära moonutada loomulike väärtuste süsteemi. Me ei tea enam elementaarseid asju, mis on hea ja mis on kuri, mis on must ja mis on valge, nendib Malle Pärn.
Olen nii palju mõelnud meie uuest ühiskondlikust väärtussüsteemist, sellest, kuidas meie avalik meedia on hinnanud üht või teist juhtumit või nähtust. Püüan teha sellest mingi kokkuvõtte, vaadates tagasi mõnele konkreetsele kontrapunktile.
Ükski valus konflikt ei kao minevikku, sest nad on kõik tegelikult siiani lahendamata. Kuni me ei anna endale aru, mida tähendab olla eetiline inimene Eesti Vabariigis, ja mis on Eesti Vabariigi põhieesmärgid, seni tuleb neid lahendamata konflikte aina meelde tuletada.
Me elame suures silmakirjalikkuses, meie ühiskonnakorraldus ja ideoloogia on täiesti ambivalentsed.
Me põlgame surmanuhtlust, öeldes kõrgelennuliselt, et inimelu on püha ja meil ei ole õigust seda kelleltki ära võtta.
Aga kui keegi iseenese tarkusest otsustab, et teise inimese elu EI ole tema jaoks püha ja ta võtab selle temalt ära, siis hakatakse selle mõrtsuka teole otsima põhjendusi ja õigustusi. Avaldatakse arvamusi, kommenteeritakse, et küllap see ohver ise provotseeris tapja käitumist, et tapja ise oli enne ohver, kuni selleni välja, et tapja oli alaealine või hull ega vastuta oma tegude eest. Või on ühiskond süüdi. Mida me oleme valesti teinud, et selline asi võis juhtuda, ja nii edasi.
Me oleme lasknud poliitikutel ja ideoloogidel ära moonutada loomulike väärtuste süsteemi. Me ei tea enam elementaarseid asju, mida õpetatakse lasteaias. Mis on hea ja mis on kuri. Mis on must ja mis on valge. Liberaalsed võimurid on loomuliku moraali prügikasti visanud. Ja võltside ilukõnedega halvanud paljude inimeste mõtlemisvõime ning reaalsusetaju.
See, kes võtab vägivaldselt ja tahtlikult teiselt inimeselt ELU, on mõrvar, kurjategija, ükskõik kui vana ta ealiselt on.
Miks hakatakse kaasa tundma mõrvarile, mitte ohvrile ja nendele, kes leinavad oma kallist poega või ema?
Aga kui keegi tapab nii-öelda omakohtu korras röövli või vägivallatseja, siis kaldub meil riikliku "kaastunde" vaekauss tapetud röövli poolele. Miks? Kas inimestel on sees nii tugev kalduvus teistele kurja teha, et nad samastavad end pigem kurjategijaga kui tema ohvriga? Või on neil lausa koeralik hirm ja vajadus lömitada tugevama ees?
Miks on teatud tapmised tõstetud mingisse eriseisundisse? Mida tähendab termin "koolitulistamine"? Koolitulistaja? Igaüks, kes teadlikult tapab, on mõrtsukas. Ühelgi inimesel ei ole õigust teise elu võtta – muidu kui enese või kellegi teise elu KAITSEKS. Aga seda viimast sageli ei arvestata. Tänapäeval mõistetakse hukka kaitsja, mitte ründaja.
Koolikiusamine, koolitulistamine – mispoolest see erineb tavalisest vägivallast? Milleks on vaja mõisteliselt luua mingi eriline liik vägivalda või mõrtsukaid? Sellega ju kultiveeritakse seda vägivalla liiki. Luuakse pühapaiste tänapäeva potentsiaalsete virtuaalsangarite peade kohale. Kellelegi on vajalik, et see toimiks ja areneks. Koolitulistamine ei ole omaette probleem!
Kui laps nii varakult kurjategijaks hakkab, siis ei ole lootustki, et temast kunagi korralik ühiskonnaliige saab.
Kui õpetaja oleks koolis vastuvaidlematu autoriteet, kellel on õigus karistada ja valitseda lolle õpilasi, kes ise ennast valitseda ei oska (targad saavad isegi aru, et normaalne käitumine toob neile endile kasu), siis ei oleks mingit koolivägivalda. Ega "koolitulistamist".
Hakakem asju nimetama nende õigete nimedega! Varas on varas ja mõrvar on mõrvar. Ülbik on ülbik ja loll on loll.
Lastekaitse seadus peaks last kaitsma ka tema enda lolluse ja isekuse eest. Seega: andma ta vanemate või õpetajate eestkoste ja valitsemise alla, mitte andma talle õigusi, mida ta kanda ei suuda, millest ta aru ei saa. Rumalamal peaks olema kohustus alluda targemale, mitte vastupidi.
Kui inimese tapmise eest oleks karistuseks surmanuhtlus, siis seda niinimetatud koolitulistamist ei oleks. Silm silma, hammas hamba vastu – see ei ole julm, see tähendab: karistus ei tohi olla suurem kui oli süütegu. Kes aga võtab tahtlikult ära teise elu, see peab vastu andma oma elu. Niipalju peaks ühiskonnal olema vastustutunnet ja hoolivust. Hoolivust korralike inimeste, mitte kurjategijate vastu.
Meie riigi sõnum rahvale on ilmselge kurjategija eelistamine korralikule inimesele. Kurjategija kaitsmine korraliku inimese (ohvri ja ohvri omaste) eest. Isegi karistust kandma määratud kurjategijatel (mugavas vanglas) on meil enam inimõigusi kui nende ohvritel või nende ohvreid leinavatel omastel.
Me võime "koolitulistajad" õigusega arvata terroristide hulka. Põhimõte on ju sama: mulle ei meeldi see inimene või need inimesed, ja ma tapan nad ära. Ma olen maailma peale vihane, sest mina olen parem kui teised.
Terrorismil ei ole mitte mingit õigustust. Kes inimese tapab, on mõrtsukas, mitte terrorist. Kes tapab palju inimesi, on massimõrvar.
Kui õpilane tulistab koolis õpetaja surnuks, siis ta on mõrtsukas. See peaks olema raskendav asjaolu, et ta tappis õpetaja, keda ta peaks austama ja kuulama. Nagu politseiniku tapmine, nii peaks ka õpetaja tapmine olema raskendav asjaolu!
Kuidas on üldse võimalik ÕIGUSTADA teise inimese halastamatut tapmist? Otsida mingeid "põhjendusi" või seletusi? Sellisele tapmisele EI OLE õigustust!
Ja siis tuleb kaval advokaat ja annab talle nõu: ütle, et "hääl peas käskis tappa". Kui kellelgi on "hääl peas", siis peaks ta minema arsti juurde, mitte relva kooli kaasa tooma. See "hääl peas" on tavaliselt eneseõigustus või enesesugestioon, see allub üsna kenasti inimeste enda tahtmistele.
Kui inimene tapeti mitme tunnistaja juuresolekul, mida siin veel on arutada või kaitsta? Kes kaitses mõrtsuka ohvrit? Kes kaitses tema omakseid, kellelt ta röövis lähedase inimese?
Mäletate, kuidas õigustasid ennast Sulev Luige tapjad? Ja haritud juristid kuulasid neid ja noogutasid päid?
Ikka katsutakse meil elevandist ainult lonti või jalga, ja sellest piisab elevandi üle autoriteetsete arvamuste avaldamiseks.
Jah, me elame haiges ühiskonnas, inimeste omavahelised suhted on lootusetult sassis, aga see ei tähenda seda, et me peame haigused normaalseks tunnistama. Haigus on haigus, ja seda tuleb ravida. Ja kui see on ravimatu haigus, siis vähemalt ei tohi talle anda võimu tervise üle. Eelisseisundit teiste, ka tervete üle otsustamisel. Ohtlikud haiged tuleb ühiskonnast eraldada.
Muidugi on laste lolluses süüdi täiskasvanud: vägivaldsed multikad ja arvutimängud, labasuse ja seksomaania pealesurumine kultuuris. Ükski seadus ei kaitse selle eest meie lapsi!
Meil keelatakse ühe hälbe nimetamine hälbeks, aga EI keelata seda, mis tõeliselt hävitab noore inimese vaimsust, reaalsusetunnetust ja enesevalitsemise võimet. Norra hull massimõrtsukas istub siiani rõõmsalt oma sanatooriumis ja naudib paljusid mõnusid, mida enamik meie korralikest inimestest endale iial lubada ei saa. Meilgi oma autoga kolm inimest tapnud rallisõitja nuriseb eurovanglas, et ta mugavustega tuba ei ole piisavalt suur. Ja see avaldatakse uudisena ajalehes. Kas piinlik ei ole?
Päisefoto: Bigstockphoto.com