Kardinal Orani Joao Tempesta hoiab koos Isabel Salgadoga Rios Lunastaja Kristuse kuju ees olümpiatuld, 4. august 2016. Foto: Gustavo de Oliveira

Näha kristlikke sümboleid olümpiamängude paganliku rituaali, kehakummardamise ja maise edu maailmas on silmatorkav vastandumine, eriti sekulaarse meedia jaoks, mis meie postmodernistlikus ja moraalselt relativistlikus maailmas on pidanud neid märke jäädvustama, kirjutab Wanda Skowronska.

Vahetult enne 2016. aasta olümpiamängude algust Rio de Janeiros õnnistas kardinal Orani Tempesta  Lunastaja Kristuse kuju jalge ees olümpiatõrvikut. Telepilt laialisirutatud kätega Jeesusest kanti üle kodudesse üle kogu maailma. See ei olnud nii kavatsetud, aga juhtus siiski. Mängude korraldajate ajakavas seda polnud, aga Rio katoliikliku linnapea Eduardo Paesi palvel andis kuju jalamil asuva Lunastaja Kristuse pühamu rektor Omar Raposo ka õnnistuse. Keset olümpiamängude meediakära, mis on täis liigset keskendumist kehale, uuspaganlikku sümboolikat ja rahalaristamist, oli see üks vastandumise märke; meenutus Päästjast, tõelisest maailma valgusest, mis vastandub maisele olümpiatulele. Selliseid märke võis järgnenud nädalatel näha teisigi.

Lubatagu mul kohe öelda, et ma pole kirglik spordihuviline, mistõttu minu tähelepanekud on 2016. aasta Rio mängude peameedia kajastusest pärinevad juhuslikud tähelepanekud. Näinud Fidži ragbimeeskonda kuldmedalit võitmas ning rõõmust õhku hüppamas, olin äkitselt minagi koos ülejäänud maailmaga tunnistajaks neljahäälsele tänuhümnile, mida meeskond laulma hakkas. Kui lugeja oleks jälginud Fidži ragbiblogi, oleks ta võinud seda ette näha, sest siis oleks ta lugenud ühe mängija Leone Nakawara sõnu: “Me teame, et meid ei ole siia toonud meie oma jõud, vaid Jumala oma, ning et meie siinviibimine on Jumala plaan”. Aga tõenäoliselt lugeja ei jälgi Fidži ragbiblogi. Fidžilased kinnitavad seal, et Jumal on nende mängu põhiline motivaator.

Siis, kui kogu maailm ootas ärevalt Usain Bolti 100 meetri sprinti, olid nad siis ateistid, moslemid või hindud, pidid nad nägema teda tegemas ristimärki enne, kui võttis sisse stardipositsiooni. Seejärel nägid nad, kuidas Usain pääses olümpia ajalooraamatutesse “maailma kiireima mehe” ajaga 9,81 sekundit, mis ühtlasi tegi temast esimese mehe, kes on 100 meetri jooksus võitnud olümpiakulla kolm korda järjest. Usain ei teinud lihtsalt ristimärki – ehk märkasite ühtlasi tema pluusi alt paistvat ketti? Sportlane kannab alati imettegevat medaljoni, seda eriliselt katoliiklikku medaljoni, ning palvetab vaikselt enne igat jooksu. Bolt avaldab uhkelt oma keskmise nime – Usain St Leo Bolt – ning räägib meeleldi miljonitele pealtvaatajatele oma katoliku usust. Sellega meenutab ta Meseret Defari, etioopia jooksjat, kes pärast 500 meetri jooksu võitu 2012. aasta Londoni olümpiamängudel tõmbas riiete alt välja Neitsi Maarja pildi ning näitas seda kogu maailmale. Ta oli seda Neitsi Maarja ja Jeesuslapsukesega kaarti kandnud kogu jooksu aja.

Võibolla kõige dramaatilisem 2016. aasta edulugudest on Simone Bilesi, 19-aastase Texasest pärit võimleja oma, kes tegi Rios oma olümpiadebüüdi. Simone sündis Ohio osariigis Columbuses narkosõltuvusega vanemate perre. Tema ema jättis pere maha, kui tüdruk oli alles väike ning Simone ja tema õed-vennad veetsid oma lapsepõlve kordamööda oma ema ja asendusperede juures. Kannapööre tema elus ei toimunud mitte tänu kõigile medalitele, mis ta Rios oma laitmatute sooritustega võitis (neli kulda ja üks pronks), vaid tänu sellele, et tema katoliiklikud vanavanemad Nellie ja Ron Biles ta adopteerisid. Just nemad arendasid tema annet, andes Simone’ile ja tema õele ühtlasi edasi oma katoliku usu. Simone on öelnud, et kannab reisides kaasas Püha Sebastiani, sportlaste kaitsepühaku kuju, ja roosipärga, mille kinkis talle tema ema. Enne igat sooritust palvetab ta “Ole tervitatud, Maarja” palvet. Nagu Usain Bolt, ei karda ka Simone oma usku avalikult tunnistada ning ehkki see mõnikord sekulaarsest kajastusest välja jäetakse, leiab tema tunnistus kõlapinda paljudes ajakirjades üle kogu maailma.

Katie Ledecky nime kuulsin esimest korda seoses selleaastaste olümpiamängudega ning olen koos  ülejäänud maailmaga hämmastunud selle ujuja viisist söösta läbi vee, nagu nool – peaaegu terve basseinipikkuse võrra teistest ees. Imestasin, kust pärineb tema lihtsus – ei mingit iseenda upitamist. Vihje põhjusele andis intervjuu väljaandele Catholic Standard, milles Katie Ledecky ütles: “Minu katoliku usk on mulle väga tähtis. Nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. See on osa sellest, kes ma olen ning ma ei muretse oma usku praktiseerides teiste arvamuse pärast.” Katie võitis Rios 4 kuld- ja ühe hõbemedali ning tunnistab samuti, et loeb enne ujumist “Ole tervitatud, Maarja” palvet. Ledecky suur iidol on Ameerika supersportlane Michael Phelps, kes on viitel olümpiamängudel võitnud 23 kuldmedalit ning valitsenud ka 2016. aasta mänge.

Phelpsi loo taga on aga teine, kurvem lugu. Nagu nii mõnedki teised kõrgete saavutustega inimesed, eksis Phelps teelt ning otsis ergutust meelemürkidest. 2014. aastal sai ta purjus peaga kihutamise eest kriminaalselt karistada. Ujuja tundis, et tema karjäär on läbi, ta sattus depressiooni ning isegi kaalus eneselt elu võtmist. Siinkohal võib näha vaimse tunnistuse peidetud jõudu, sest abi ja juhendamist sai Phelps pühendunud kristlaselt ja NFLi legendilt Ray Lewiselt. Ühe allika andmetel andis Lewis talle võõrutusravile kaasa Rick Warreni raamatu “Eesmärgistatud elu” (“The Purpose Driven Life”), mille lugemine aitas Phelpsil oma elu muuta. Tänu sõbra abile, võõrutusravile ja raamatu lugemisele sai tema elu aluseks usk Jumalasse ning oma pere eest hoolitsemine. Phelps on oma usust Kristusesse – sellest vaimsest kuldmedalist, mille pälvib iga usklik – mitmetes meediaväljaannetes ka avalikult tunnistust andnud.

Olümpiamängude mõte pole lihtsalt kulla võitmine, vaid endast parima andmine ning on huvitav näha, kuidas mõned olümpia superstaarid on sportlike tulemuste kõrval  andnud tunnistust ka oma vaimsest tuumast. Taoliseid juhtumisi võiks oodata katoliiklikest riikidest, nagu näiteks Poola, kus möödunud novembris toimunud jalgpallimatšidel rullisid fännid lahti plakatid, millest ühel oli kirjas “Seisa ja kaitse kristlust” ning teisel kujutatud Kristuse nägu (vt siit). Näha selliseid sümboleid olümpiamängude paganliku rituaali, kehakummardamise ja maise edu maailmas on aga silmatorkav vastandumine, eriti sekulaarse meedia jaoks, mis meie postmodernistlikus moraalselt relativistlikus maailmas on pidanud neid märke jäädvustama. Misjonärid võivad seesugusest kajastusest ainult unistada. Oma lihtsal viisil, ilma keerukate teoloogiliste argumentideta, on need superstaarid kogu maailma ees andnud tunnistust Temast, kes ületab kõik maised saavutused.

Tõlkinud Maria Vooglaid