Majandusteadlane Juhan Sillaste kirjutab sellest, et kuigi avalikkus ei tea Eestisse saabuvate sisserändajate kohta isegi elementaarseid fakte, on samas võimalik umbkaudu välja rehkendada, kui palju hakkab riik nende peale raha kulutama.

Mis parata. Alustada tuleb eneseõigustusest ja kergema karistuse lootusest. Nimelt on olemas dokument “Pagulased ja Eesti meedia. Juhendmaterjal ajakirjanikele”. Koostaja pole mitte EKP propaganda ja agitatsiooni osakond, nagu nõukogude ajal kombeks oli, vaid hoopis Eesti Ajakirjanike Liit aastal 2012. Kardame, et siinne kirjutis võib juhendiga vastuollu sattuda. Millega just, ei saa öelda, sest ühtegi mainitud dokumendi osa ei tohi reprodutseerida ei elektrooniliselt, mehaaniliselt, koopiat tehes, salvestades ega muul moel ilma IOM-i kirjaliku loata. Kusagil Šveitsis asuva peakorteri luba mul pole. Õnneks ei ole ma ajakirjanik.

Pean olema teaduslikult korrektne, mis võib vahel poliitkorrektsest lohutusest küllalt kaugele viia. Teadus lähtub teadmisest või vähemalt püüab seda leida. Pagulasasjus toimuv poleemika kutsub esile hämmingu. Ühtede arvamised ilma teadmiseta asjade seisust vastanduvad teiste samasugustega. Ka riigikogus riiklikult tähtsa nime kandnud arutelus. Missugust riiklikku poliitikat saab sel moel kujundada nii Euroopa Liidus kui Eestis? Pole teada isegi kõige elementaarsed faktid: palju neid pagulasi on, kui vanad või noored nad on, mis haridusega, mehed või naised, lastega või ilma jne. Juhan Saharov Mihkelsoni keskusest on üks vähestest, kes tahaks sikud ja lambad, müüdid ja faktid lahus hoida. Müütidega raskusi pole, need möllavad avalikkuses nii, et vähe pole. Aga kuidas on lood faktidega?

Arvata võib, et midagi saavad teada piiriületajate registreerijad. Aga üldsusele seda teadmist ei jagata. Teadlasi andmetele ligi ei lasta. Tuleb meelde, milleks sogane vesi hea on. Mida ähmasem asi, on seda kergem ajada hämarat äri. Pagulaslaviini käivitamine paistab olevat suur ja ülikasumitega ettevõtmine. Tuhanded eurod Euroopasse toimetamise, Süüria passide, mitmesuguste diplomite ja muude paberite eest. Tuleb meelde, et niipea kui Nõukogude Liidus lubati juutidel lahkuda, käivitus Gruusias vastavate sünnitunnistuste ost-müük. Vägagi kõnekas oli üks hiljutine telereportaaž, kus Ungari-Serbia piiril sagisid taksod sõidutamaks huvilisi Saksamaale. Pole just kuigi odav lõbu. Niisuguseid kulutusi saavad endale lubada ikkagi oma tulevikku investeerijad, kes on kindlad, et kulud hiljem kuhjaga ära tasuvad.

Rohkem kui muust omame teadmist sellest, kui palju pagulaste peale kavatsetakse kulutada. Meil siin Eestis. Üks pakutavaid võtmekohti on pagulaste paigutamine üürikorteritesse. Need kulud kaetakse kahel aastal. Normid näevad ette vähemalt 18 ruutmeetrit inimesele, see maksab sotsiaalministeeriumi reeglite järgi 702 eurot. Lisaks saab tulija mööbli ja muude kodutarvete ostmiseks 1200 eurot. Küte ja muud kommunaalkulud ning elekter kaetakse piiranguteta. Pole raske oletada, milline äri avaneb mõne aja pärast üüriturul nii JOKK-ina kui kriminaalsel kujul.

Kui pagulane soovib, siis makstakse kinni keele- ja kutseõpe, tõlgid jne. Siinkohal ei loetle me kõiki saada olevaid rahasid ja hüvesid. Kui mälu ei peta, siis lisandub veel 600 eurot toiduraha. Seda tööd tegemata ja palka teenimata.

Eesti vast teenekaim majandusteadlane makroökonoomika valdkonnas Ülo Ennuste on siseministeeriumi viimatise memorandumi alusel arvutanud, et meil siin Eestis püütakse kindlustada aastatel 2016–17 pagulastele EL-i elanike keskmine tase, mis on ligemale kaks korda kõrgem kohalikust keskmisest (võrreldes pensionäridega isegi viis korda), ning peab täielikult absurdseks püüdu pagulaste majandusheaolu latti vähemasti kaks korda kõrgemale asetada kui kohalikele. Võib-olla selline kulude tase oleks õigustatud, kui tegemist oleks oma ala tipptegijate tööturule saabumisega kõrge kvalifikatsiooniga tööliste, inseneride, ametnike, arvutispetsialistide, põllumeeste, sportlaste jne seast.

Sotsiaalsest keskkonnast oma tuludega kõvasti eristuvad inimesed satuvad reeglina kriminaalse elemendi kõrgendatud tähelepanu ja sotsiaalse kriitika objektiks. Samamoodi kui esimesed kooperaatorid ja eraettevõtjad, kellele jagus katuseraha tahtjaid hulganisti. Vältimatult käivitub tulude ümberjaotamise protsess. Rääkimata tavakodanike vaenulikust suhtumisest. Sotsiaalne õhkkond võib tundmatuseni teiseneda.

On mida karta, kui valime (äri)huvigruppide ja nn kasulike idiootide survele järele andes ebamõistliku pagulaspoliitika. Siiski loodame, et meil ei tule hiljem kahetseda tehtud otsuseid. Võib ju ennast lohutada, et jutt on praegu mõnest perekonnast. Õige mul asi. Siiski pruugib vaid kord alustada, kui edasi läheb asi mürinal. Eriti kui valest otsast pihta hakata. Huvilisi kindla peale leidub.