18-nädala vanune sündimata laps. Foto: Lennart Nilsson

Vaikimine ei vähenda seda õudust mitte üks gramm: eelmisel aastal tapeti emaüsas 3307 last. 3307 inimest, meenutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.

Kindlalt ja tuimalt jahvatavad meie ajastu Mooloki veskid. Eelmisel aasta tapeti Eestis emaüsas 3307 last. 

Ma tean, et see on teema, millega seltskonda pole mõtet ilmuda. Kui siin maalapil on tänasel päeval üks küsimus, mille peale vaikitakse nagu haud, siis on see üsasisene lapsetapp, mida üldsus tunneb eufemistlikult abordi nime all. 

Kuid vaikimine ei vähenda õudust mitte üks gramm. Posttraumaatiline vaikimine ei seleta, kuidas me ühiskonnana oleme jõudnud punkti, kus lubame kõige kaitsetumate ja väetimate inimeste õigusi kõige radikaalsemal moel väärata, võttes neilt ära kõige fundamentaalsema kõikidest õigustest – õiguse elule.  

Ent seda enam tuleb selle asja juurde tagasi tulla.

Selle teemaga tuleb õunast mööda lasta, et tabada otse ajju, nagu soomlane kolmanda osapoolena Wilhelm Telli ja Robin Hoodi laskevõistlusest pajatavas anekdoodis. Aga erinevalt anekdoodist vabandust ei tule. I'm sorry jääb kõlamata. Tuleb räusata tõde, nagu Søren Kierkegaard oma viimastel päevadel Københavni öistel tänavatel usu aulises hüppes, lõpmatu resignatsiooni rahus ja vaikuses.

Kuidas te saate tappa oma lapsi? Jumal halasta. Kuidas te saate oma lapsi tappa?

Olete endalt seda kunagi küsinud?

Kuidas te, Kristus halasta, saate ometi oma lapsi tappa?

Te mõtlete, et ma hakkan nüüd argumenteerima, sissejuhatus on tehtud ja järgnevad argumendid? 

Arvake uuesti. 

Tahate argumente? Vajutage siia. Kümme- viisteist aastat on need argumendid üleval olnud. Kas keegi on neid lugenud? Ma olin suhteliselt noor mees, kui ma neid argumente koos Varro, Toomase ja Mariaga kirja panin. Mul läks töö kõrvalt paar ööd, natukene rohkem, et asi paika saada. Mitu last ma päästsin? Kui oleksin päästnud ühegi, oleks mu elu korda läinud.

Arvate, et mees ei saa üsasisese lapsetapu küsimustes kaasa rääkida puhtalt selle pärast, kuna ta on mees? Tõmmake koperatiivi dressipüksid rinnuni, pange salvo istmiku alla ja sõitke seenele. Ja tantsige tuljakut. Nutke, kui muud ei saa. Nuta, inimene. Ja kahetse pattu.

Ma küsin uuesti. Mis rahvas see selline on, kes oma kõige väärtuslikuma ära hävitab? Mis needus on inimkonda halvanud, et neil, kellel pole häält, pole ka eluõigust?

Kuidas saab kõige kaitsetumat ja süütumat tappa ja kuidas saame me riigi ning rahvana seda südamerahus pealt vaadata ja rahastada? 

Nüüd hakake vihkama. Korraldage õige üks korralik argumentum ad hominem-sabat. Kutsuge appi Robert Sarv. Helistage muinsuskaitseameti juhile Liisa Pakostale ja kurtke, et soolise enesemääratluse, reproduktiivõiguste ja naiste õiguste vallas on aset leidnud ohtlik miniloeng maksiprobleemidest, ühesõnaga vihakõne. 

Naistel peab ju olema õigus oma lapsi tappa. See on see, mis defineerib neid naistena. Muidu nad nagu polekski eriti naised, muidu oleks nad rohkem nagu emised, kariloomad, kui parafraseerida isa-tütart Kallast. 

Meestel peab samuti olema õigus oma lapse tapmist nõuda. See on ikka üks mehine värk: rähkled natukene jaaniööl sõnajalaõite vahel ja tulemusena saadud inimese lased maha tappa. Hommikul ajad peegli ees habet ja vaatad endale silma – tunne on peaaegu nagu Antiik-Rooma pater familiasel, nagu Sparta kuningal Leonidasel. Nemad viskasid ka oma viletsamad järglased kuristikust alla. Bemm on ka tagumiku all, hea uuele ringile sõita. This is Sparta.

Te arvate, et ma olen hulluks läinud? Ei ole. Eesti armas laulurahvas on hulluks läinud: aastast 1956 oleme tapnud poolteist miljonit last. Me oleme tapnud üksnes Eestis POOLTEIST MILJONIT INIMEST. Igal aastal tapame 3-4 tuhat veel – riigi toetusel.

Üks asi on kindel. Meie ajastut tullakse tulevate sugupõlvede poolt meenutama kui ühte kõige julmemat, vaimselt pimedamat ja sadistlikumat ajajärku inimkonna ajaloos, mil Lääne ühiskond tappis enneolematu jõukuse, enesekesksuse ja külluse ajastul sadu miljoneid inimesi inimõiguste, reproduktiivõiguste ja naiste õiguste nimel ehk ultimatiivselt enda mugavuse, kombelõtvuse ja väikese-pisikese egokese nimel. Ülejäänud ühiskond aga suures osas vaikis. 

Üks teine asi on ka kindel. Selline ühiskond lendab kildudeks pauguga, mille sarnast pole maailma ajaloos veel nähtud. Põhjus-tagajärg, kuritöö ja karistus. 

Kui muinsuskaitseameti juhi Pakosta käed jäävad lühikeseks, siis jääb lõpuks üle kasutada väikest argumentum ad muutinum lüket. Aga Venemaa? Järvi räägib siin suure suuga Läänest, nagu kohalik miniduugin, aga Venemaast ei sõnagi, mutinist nagu ta meil kord juba on. Kirjanikuhärra Indrek Kohv ja "Loomingu" peatoimetaja-poeet FSB tuleks relvastada ja saata sõjaajal Järvi ja Vooglaidi ukse taha arveid klaarima.

Ei. See kõik käib ka Venemaa ja Hiina kohta, kõik see käib ka Kasahstani ja Mongoolia rahvavabariikide kohta, kui nemad oma lapsi tapavad. 

Aga eelkõige käib see väikese-armsa ja tubli Eestikese kohta, kus viimase kuuekümne aasta jooksul on tapetud poolteist miljonit süütut last, eelmisel aastal 3307 last. 3307 inimest.

Iga päev üheksa inimest.