Aastaid kestnud väärtuskonflikt abielu ja perekonna tähenduse küsimuses on toonud reljeefselt esile tõsiasja, et Eesti riiki ei pea eesti rahvas, kelle püsimiseks see riik loodud on, vaid seda opereeritakse rahvusvaheliste struktuuride ja võimukeskuste huvides ja dirigeerimisel, tõdeb Objektiivi kolumnist Veiko Vihuri.
Veidi vähem kui kaks aastat võimul püsinud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon, mida selle vihased vastased nimetasid EKRE ikkeks (EKREIKE), on lagunenud. Kardetud konservatiivne pööre jäi toimumata – kuigi on tõsi, et teatud suundumusi suudeti pidurdada ja üht-teist ka ellu viia – ning ees terendab hoopis kahe suure liberaalse partei koalitsioon.
Aastaid kestnud väärtuskonflikt abielu ja perekonna tähenduse küsimuses on toonud reljeefselt esile tõsiasja, et Eesti riiki ei pea eesti rahvas, kelle püsimiseks see riik loodud on, vaid seda opereeritakse mingite rahvusvaheliste struktuuride ja võimukeskuste huvides ja dirigeerimisel. Kohalik poliitiline ja ametkondlik klikk on otsustanud, et Eesti huvides on joonduda liitlasteks nimetatud suuremate riikide järgi, mistõttu tuleb omaks võtta kõik see, mida seal õigeks peetakse.
2014. aastal suruti hambad ristis läbi kooseluseadus, vilistades rahva arvamusele ja demokraatia tavadele. Just see samm polariseeris ühiskonna ja tekitas tänaseni püsiva lõhe. Paistis, et kuskilt avaldatakse nähtamatut survet, millele kohalik establishment innukalt allus. Hiljem on kuulda olnud, et kooseluseaduse läbisurumisse panustas oluliselt tollane USA suursaadik Eestis James D. Melville, kelle taga seisis muidugi Obama-Bideni „progressiivne" administratsioon.
2019. aasta kevadel võimule tulnud koalitsioon pani EKRE survel võimuleppesse rahvahääletuse läbiviimise abielu küsimuses, sest Keskerakond ei nõustunud enam kooseluseaduse tühistamisega, kuigi oli opositsioonis olles seda taotlenud. Sama aasta sügisel teatas Euroopa liberaalsete parteide ühenduse ALDE aseesimees Annelou van Egmond Delfile antud intervjuus, et Keskerakond on saanud selge sõnumi: nad peavad liberaalse perekonna osana tagama, et esiteks see rahvahääletus ei toimuks ja kui toimub, siis võitlema selgelt sellise tulemuse nimel, et abielu ei saaks jääda üksnes mehe ja naise liiduks.
Tõehetk jõudis kätte käesoleva aasta 13. jaanuaril, mil riigikogus pidi rahvahääletuse eelnõu teisele lugemisele tulema. Keskerakonna juhtkond otsustas taganeda kokkuleppest rahvuskonservatiivse koalitsioonipartneriga, kelle jaoks see referendum oli väga oluline. Ettekäändena kasutati Keskerakonna vastu esitatud kahtlustust korruptsiooniga seotud kuriteos, mille eest Jüri Ratas näiliselt vastutuse võttis, ent mis ei seganud mõned tunnid hiljem alustamast läbirääkimisi Reformierakonnaga uue võimuliidu loomiseks. Ja et prillikivi ikka päriselt läigiks, siis pandi Keskerakonna poolt läbirääkimisi juhtima politseiuurimise all olev Mailis Reps.
EKRE esimehe Martin Helme sõnul survestas Keskerakond neid seoses referendumiga juba alates 2020. aasta suvest. Keskerakonna juhtkonnal, nagu ka osadel Isamaa liikmetel, polnud tahtmist täita seda punkti koalitsioonilepingus. „Süvariigi" (siin: kapo, prokuratuur) roll kogu selles loos on omaette teema. Kahtlustuste esitamise ajastus ei saanud olla perfektsem. Tulemuseks oli valitsuse lagunemine, EKRE võimult tõukamine ja abielureferendumi ära jäämine, ent iroonia on selles, et korruptsioonis kahtlustatav Keskerakond saab võimul jätkata. Vaevalt et progressiivne avalikkus siin „süvariigile" poliitikasse sekkumise pärast erilisi etteheiteid teeb, sest vihatud EKREst saadi ju lahti.
Mida me saame juhtunust järeldada?
Esiteks, suhtumises demokraatia alusideaalidesse tuleb progressiiv-liberaalide ja konservatiivide vahel välja põhimõtteline erinevus. Kui viimased soovisid abielu-kooselu teemalises vaidluses pöörduda otse rahva poole, et riigivõimu kõrgeim kandja teeks lõpliku otsuse, siis progressistide meetodiks on oma agenda pealesurumine poliitilise kombinatoorika abil. Rahva arvamusele apelleeritakse vaid siis, kui see toetab nende agendat, kuid muidu avaldatakse põlgust otsedemokraatia suhtes. Seevastu konservatiivid on valmis laskma rahval olulistes asjades otsustada. Inimesed, pidage see meeles!
Teiseks, just abielu küsimuses toimub Eestis meile imporditud kultuurisõja otsustav heitlus. See „täiesti ebaoluline teema" paneb tõmblema kogu poliitilise establishment'i, süvariigi ja progressiusklike aktivistide seltskonna. Miks? Sest uus ortodoksia ei salli vanameelset ketserlust. Hereesia tuleb välja juurida, et see ei murendaks ajupesu ja ideoloogilise manipuleerimisega saavutatud konsensust. Meie eelnimetatud asjapulgad on oma vaadetelt suuresti relativistid ja küünikud, aga nad saavad aru, et peavad seisma ideoloogiliselt õigel poolel. Keskerakonna metamorfoos kinnitab seda – veel mõne aasta eest soovis see erakond kooseluseadust tühistada, ent on tõusnud nüüd (oma põhivalijate hoiakuid eirates) üheks homoagenda eestkõnelejaks.
Kolmandaks, kui keegi arvab, et me võime leida ühiskonnas tasakaalupunkti nii, et homoseksuaalide kooselu saab abieluga võrdse staatuse, ent abielu jääb endiselt mehe ja naise vaheliseks liiduks, siis ärgu petku ennast. Toimumata jäänud abielureferendumi EI-kampaaniat vedama pidanud Sihtasutuse Liberaalne Kodanik juht Tarmo Jüristo kirjutab sihtasutuse lehel avameelselt: „Loomulikult ei tee me saladust sellestki, et lõpuks on meie eesmärgiks ikkagi abieluvõrdsus. Mitte kiiresti, mitte lihtsalt, aga see on siht, mille suunas me pingutame." Põhimõtteliselt sedasama nentis ka sotside juht Indrek Saar. Aitäh, et selle otsekoheselt välja ütlete.
Seega: vastaspool ei rahuldu kompromissiga. Jutt, et „abielu me ei puutu, soovime vaid rohkem kaitset seksuaalvähemustele", on kogu aeg valelik olnud ning mõeldud taktikalise kavalusena. Kui nüüd mõni mõõdukas konservatiiv asub positsioonile, et lepime liberaalse leeriga kokku: las homod saavad pealegi oma kooselu registreerida, abielu aga jätame puutumata ja ongi ühiskonnas pinge maha võetud, ning siirdub muude toimetuste juurde, siis progressistid asuvad kavandama juba järgmisi käike, et oma revolutsioonilist programmi edasi viia.
On raske öelda, millised on konservatiivse liikumise väljavaated. Muutunud on rahvusvaheline taustsüsteem – USAs on võimule tulemas Demokraatlik Partei, keda toetab „progressiivne üldsus", sealhulgas võimsad tehnoloogiamonopolid. Euroopas jätkub võimu koondamine globalistide kätte. Konservatiivseid, kristlikke ja rahvuslikke liikumisi surutakse kõikjal maha. Eesmärgiks on need sedavõrd marginaliseerida, et neid ei võetaks enam poliitilise diskursuse legitiimse osana. Eesti poliitiline eliit ja riiklike struktuuridega seotud inimesed mõistavad väga hästi, kust tuul puhub ja mida neilt oodatakse, kui nad tahavad võimu ja sellega kaasnevate hüvede juurde jääda.
Aga samas on selge, et konservatiivid ei viska püssi põõsasse ega lase end vastupanuta lohistada Armastuseministeeriumi keldriosakonda, mille olemasolu hiljutises „Fookuses" meenutati. Pigem tuleb veelgi tõsisemalt ette võtta armsa eesti rahva harimise, valgustamise ja veenmise töö, et saavutada konservatiivsele eluvaatele palju suuremat kandepinda ühiskonnas. Senise võimuliidu lagunemine annab sellele kahtlemata hoogu juurde, ja see on väheseid positiivseid aspekte seoses hiljutiste sündmustega. Jätkugu konservatiividel selleks selget meelt ja oskust õigesti tegutseda.