Varro Vooglaid Foto: Erik Peinar, riigikogu fotoarhiiv

Riigikogu võttis kolmapäeval vastu avalduse, mille kohaselt ei tunnusta Gruusia parlamendivalimiste järel moodustatud Gruusia parlamendi, valitsuse ega ametisse määratud presidendi legitiimsust. EKRE fraktsiooni nimel kõnelenud riigikogu liige Varro Vooglaid leidis aga, et see avaldus rajaneb valedel ning kujutab endast kohatut sekkumist Gruusia siseasjadesse.

Toome alljärgnevalt ära Vooglaiu kõne täismahus:

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ei toeta menetletava avalduse eelnõu, kuna see rajaneb valedel ning kujutab endast kohatut sekkumist Gruusia siseasjadesse. Seejuures on kõnealune eelnõu jätkuks Vabariigi Valitsuse samasisulisele tegevusele, mille kõige nö silmapaistvamaks väljenduseks oli välisminister Margus Tsahkna osalemine Gruusia valitsuse kukutamise eesmärgist lähtunud opositsiooni meeleavaldustel Thbilisis.

See, et ühe riigi välisminister läheb teise riigi pealinna valitsusvastasele meeleavaldusele kihutuskõne pidama, on diplomaatiliste suhete heade tavadega lepitamatus vastuolus ning peegeldab sügavalt juurdunud kultuuritust. Ei tohiks olla raske mõista, et kui Eesti Vabariik tahab olla positsioonis, kust on võimalik nõuda teistelt riikidelt hoidumist meie siseasjadesse sekkumisest, siis peab ka Eesti Vabariik ise hoiduma sekkumisest teiste riikide siseasjadesse. See arusaam peaks olema elementaarne – aga nagu praeguse eelnõu menetlusestki näeme, paraku ei ole.

Avalduse eelnõu kõige põhimõttelisemaks puuduseks on aga tõsiasi, et see lähtub väärast eeldusest, nagu olnuks oktoobris Gruusias toimunud valimised ebademokraatlikud ja nagu need seega ei väljendaks Gruusia rahva tahet. Eelnõu koostajad on vaikinud maha, et suurte jõududega Gruusia valimisi vaadelnud Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ehk OSCE raporti kohaselt esines nende valimiste läbiviimisel küll puudusi, ent mitte määral, mis võimaldaks pidada valimisi ebademokraatlikeks, see tähendab võltsituks või muul moel mitte Gruusia rahva tahet väljendavaks.

Hoolimata sellest, et OSCE-d peetakse Euroopas kõige autoriteetsemaks valimiste vaatlemise organisatsiooniks, ignoreerib menetletav avalduse eelnõu selle hinnangut, tembeldades Gruusia valimised pooltoone kasutamata ebademokraatlikuks ja võltsituks.

Tegelikult on menetletava avalduse eelnõu ise ilmekaks näiteks ebademokraatlikust hoiakust ja sellest lähtuvast poliitilisest programmist. Eesmärk, millest reaalselt juhindutakse ja mida demokraatia kaitsmise retoorikaga varjatakse, on kukutada Gruusia valitsus, kuna see ei ole Euroopa Liidule ja nö transatlantilistele võimuringkondadele meelepärane. Juhtmõte on lihtne, täpsemalt küll primitiivne: kui valimiste tulemusel pääsevad võimule nö valed jõud, siis on valimised ebademokraatlikud ja nende tulemusi ei tunnustata.

Nii nõutaksegi Gruusialt uute parlamendivalimiste korraldamist, et võimule saaks euroatlantilistele võimukeskustele meelepärane ehk nende huvides tegutsev valitsus. Samuti deklareeritakse, et Gruusia presidendina tunnustatakse kuni 2018. aastani Prantsusmaa kodanikuks olnud ja aastakümneid ka Prantsusmaa välisteenistuses kõrgetel kohtadel töötanud Salome Zurabišvilit, mis sest, et tema ametiaeg lõppes juba detsembri keskel ja uus president on juba ametisse vannutatud.

Tähelepanuväärselt on end jätkuvalt Gruusia rahva tegelikuks presidendiks nimetav Zurabišvili kolinud praeguseks USA-sse, kus ta oli juba 1970-ndatel Columbia Ülikoolis toonase Trilateraalse Komisjoni juhi Zbigniew Brzezinski õpilaseks. USA-s on Zurabišvili saanud Arizona Ülikooli John McCaini Instituudis hästi makstud teaduri koha, nautides Henry Kissingeri stipendiumist lähtuvaid hüvesid ja propageerides ideed Gruusia uuest revantšistlikust sõjast Venemaaga.

Pole raske mõista, miks Gruusias võeti vastu Euroopa Liidu hüsteerilise reaktsiooni osaliseks saanud välismõjude kaardistamise ja tõrjumise seadus – rahva huve kahjustavaid välismõjusid tulebki reaalse iseseisvuse taotlusega riigis tõrjuda, sõltumata sellest, kas need mõjud tulevad ida või lääne poolt.

Avalduse eelnõu avalause, mille kohaselt "Eesti austab iga riigi võõrandamatut õigust demokraatlikult valida oma tee", kõlab selles kontekstis lausa naeruväärselt. Reaalsus on risti vastupidine – Eesti aitab Gruusia valitsust survestades ellu viia poliitilist programmi, mis just nimelt ei luba riikidel ja rahvastel valida demokraatlikult oma teed, vaid nõuab kuulekalt ette paika pandud euroatlantilisel teel kõndimist, hoolimata rahva enamuse huvidest ja tahtmisest.

Kui Gruusia valitsus kaldub sellelt teelt kõrvale, öeldes et Gruusia ei taha saada Ukraina saatusekaaslaseks, püütakse asi neile selgeks teha vägisi, rakendades värviliste revolutsioonidena tuntud valitsustevahetamise tehnoloogiat. Selle tehnoloogia rakendamist saadavad alati nn kodanikuühiskonna väidetavalt rahumeelsete protestide mahasurumise süüdistused.

Vastupidiselt eenõu tekstis väidetule ei ole aga Euroopa Liidu ja vikerkaarelippude all toimunud Gruusia meeleavaldused olnud rahumeelsed – just nagu pole need olnud ka pelgalt kohaliku kodanikuühiskonna tegevuse ilming. Koordineeritud aktsioonid valitsuse kukutamiseks on tõsine asi, mida nimetatakse ka riigipöörde katseks, mistõttu on üksnes ootuspärane, et Gruusia valitsus on suhtunud neisse vastavalt.

Niisugune demokraatia, kus õigeks ja vastuvõetavaks arvatakse vaid üks valik ja üks tee, ei ole tegelikult üldse mingi demokraatia. Sisuliselt on tegu diktatuuriga, isegi siis, kui sellele riputatakse külge demokraatia silt. Seda tõdemust kinnitavaid sündmusi näeme praegu ka Rumeenias, kus tühistati presidendivalimised, kuna võimule hakkas pääsema nö valede, euroskeptiliste vaadetega ning suveräänsustaotlusest lähtuv kandidaat Calin Georgescu.

Head kolleegid! Kui tahate demokraatia eest hea seista, siis vaadakem Gruusia, Ungari ja teiste riikide arvustamise asemel peeglisse ja astuge samme, et Eestis võetaks kasutusele läbipaistev, kontrollitav ja sellisena reaalselt demokraatia ideaalile vastav valimissüsteem. Seiske ka selle eest, et Eesti rahvas saaks endale ise valida riigipea ning algatada seaduseelnõusid ja referendume, nagu see oli 1933. aasta põhiseadusega ette nähtud. Seiske kasvõi selle eest, et Eesti rahvas saaks ühegi korra rohkem kui 20 aasta jooksul referendumil osaledes riigielu otsuste langetamises kaasa rääkida.

Küll tahaks loota, et saame näha päeva, mil Eesti välispoliitikas hakkab ilmnema reaalselt iseseisvatele riikidele omase väärikuse, mitte vasallidele omase allaheitlikkuse ja kuulekuse mustrid. See eelnõu, mida täna siin menetleme, kehastab paraku just viimasena mainitud mustreid, mis peegeldavad mitte ainult suutmatust ise iseseisvuse ideaali kehastada, vaid ka põlgust nende vastu, kes suurte ja tugevamate meelepahaga riskides selle poole püüdlevad.

Tänan tähelepanu eest!

Toimetas Martin Vaher