Ülo Vooglaid: emakeele hoidmine ja selle arenguks eelduste loomine on ülikoolide moraalne kohustus!

Hiljuti hariduse elutöö preemia saanud emeriitprofessor Ülo Vooglaid räägib Objektiivile antud intervjuus, et ülikoolidel lasub moraalne kohustus hoida eesti keelt ja hoida emakeelt – mitte ainult säilitades, vaid seda kogu aeg laiendades ja arendades, et ta püsiks kultuurkeelte hulgas. 

“Pean seda tõepoolest erakordselt halvaks, et tasapisi, justnagu märkamatult, justnagu hiilides, jääb emakeelset õpet aina vähemaks. Olukord on juba selline, et paljudes valdkondades emakeelset õpet enam polegi,” tõdeb Ülo Vooglaid ja jätkab:

“Pole harv juhus ka see, et kui kuskil on mõni isik, kes eesti keelt ei oska, siis see on küllaldane ettekääne, et kõik edasine toimub juba inglise keeles.”

Nõukogude ajal oli ka midagi niisugust, kuid kõigil olid juuksed turris ja kõik olid absoluutselt veendunud, et selline asi ei kõlba kuskile. Nüüd pole justkui nagu midagi. See on riigireetmine.

“Nõukogude ajal oli ka midagi niisugust, kuid kõigil olid juuksed turris ja kõik olid absoluutselt veendunud, et selline asi ei kõlba kuskile. Nüüd pole justkui nagu midagi. See on riigireetmine. Reetmine on see, mida tehakse meelega ja teadlikult. Kui kogemata, siis on see õnnetus. Antud juhul pole aga tegemist õnnetusega. Seetõttu ma arvan, et see on reetmine.”

Ülikooliseaduse väljatöötamises osalenuna on Ülo Vooglaid nõutu. “Minul oli ka omal ajal õnn – aga nüüd tundub tagantjärgi vaadates, et juba õnnetus – osaleda ülikooliseaduse loomisel. Kes oleks osanud ette näha, et ülikooli autonoomiaga kaasneb olukord, kus valitsus ei saa sekkuda, aga ülikoolis endas on rahahimu nii suur, et mõistus kaob ära? No kuidas nii saab!”

Kes oleks osanud ette näha, et ülikooli autonoomiaga kaasneb olukord, kus valitsus ei saa sekkuda, aga ülikoolis endas on rahahimu nii suur, et mõistus kaob ära? No kuidas nii saab!

“Seda, et mõni kurjategija tunnistaks kohe kiiresti üles, et vaat, mis juhtus, seda ju ei esine. Kõik õigustavad ennast kuidagi. Alati keegi õigustab ennast, et muidu poleks ju õppejõude – ettekäänded leiab igaüks ilma pingutuseta igasuguste lolluste ja sigaduste õigustamiseks,” kirjeldab Vooglaid olukorda.

“Kui aga veelkord tulla asja sisu juurde, siis ma arvan, et iga õppetool on kohustatud mitte ainult õpet ja teaduslikke uuringuid korraldama – ülikool on teadusasutus, kus toimub ka õpe, mitte vastupidi –, siis selle kõrval tekib kohustus luua kaasaegne terminoloogia, mõisted ja nende vahelised seosed küllaltki selgelt sõnastada, vastavad sõnastikud luua ja kanda uued sõnad eesti keele kartoteeki. Eesti Keele Instituudiga peab see töö olema vägagi tõsiselt võib-olla isegi prioriteediks,” visandab emeriitprofessor emakeelse ülikooli ideaali.

“Vastasel juhul lakkab eesti keel olemast üldse teaduskeel ja jääb köögikeeleks, nagu ta oli enne revolutsiooni. Saksa ja vene keel on püüdnud Eestis domineerida, et suruda eesti keelt köögikeeleks. Nüüd aga teeme seda ise! No ma ei tea, kus see arukus on?!”

Ülo Vooglaidi arvates pole kõne all pole mitte ainult ülikoolide administratiivne kohustus. “Kõne all on moraalne kohustus hoida eesti keelt ja hoida emakeelt – mitte ainult säilitades, vaid seda kogu aeg laiendades ja arendades, et ta püsiks kultuurkeelte hulgas,” rõhutab ta.

Jaak Aaviksoo arvates oli aga siiski kõik hästi ning Ülo Vooglaid olevat halvasti kursis sellega, mis on tegelik olukord. Kuidas kommenteerib neid väiteid Vooglaid ise?

“Ma siin juba sellest ka rääkisin. Aaviksoo pole mingi erand. Neid on veel, kes olukorda õigustada püüavad,” sõnab Vooglaid.

Kõne all on moraalne kohustus hoida eesti keelt ja hoida emakeelt – mitte ainult säilitades, vaid seda kogu aeg laiendades ja arendades, et ta püsiks kultuurkeelte hulgas.

“Kui nüüd aga vaadata, kuhu on koer maetud, siis ma arvan, et teaduslike uuringute taha. Õppejõud kujuneb läbi empiirilise teadusliku uuringu. Kui ikka uuringuid ei ole, siis õppejõude juurde ei kujune. Siis selgubki ühel päeval, et õpet ei saa korraldada, kuna pole õppejõude. Siis aga toome välismaalt ja saame parima? Ei saa ju. Saame selle, kes seal üle jääb. See pole ju ka mingi väljapääs. See pole mingi strateegiline tee, mida mööda me peaksime kindlasti minema,” on Ülo Vooglaid veendunud.

“Vastupidi. Vaja on kanda hoolt selle eest, et Eestis kasvaksid endal õppejõud. Eestis on erakordselt palju vaimuvara! On väga palju andekaid inimesi. Kui vaid ei takistataks nende kasvamist ja kujunemist sellisteks, kes on suutelised korraldama nii uuringuid, õpet kui ka igapäevast elu,” räägib emeriitprofessor Vooglaid Objektiivile.

Toimetas Markus Järvi

 

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!