Valitsusse pääsemine on mõjunud EKREle nagu kahe teraga mõõk – ühelt poolt on saadud positsioonile, mis võimaldab osaleda võimu teostamises, ent teiselt poolt on ilmnenud, et erakonnal pole oma tahte kehtestamiseks ja seeläbi poliitilises süsteemis oluliste muutuste esile kutsumiseks piisavalt jõudu. Mida enam valitsuses püsimiseks kompromisse tehakse, seda vähem kartellierakondadest eristutakse, nendib Varro Vooglaid.
Sarnaselt teistele Objektiivis oma mõtteid väljendavatele autoritele andsin oma arvamuse valitsuse esimesest tegevusaastast. Paljudele EKRE liikmetele või toetajatele (kelle hulka kuulun ka ise) ei pruugi mu hinnang meeldida, aga see lähtub mitte püüdlusest kellegi kõrvu paitada, vaid soovist väljendada oma arusaama olukorrast ja lootusest asju paremuse poole suunata. Loodan, et konstruktiivset kriitikat ei nähta rünnakuna.
Kokkuvõtlikult öeldes on valitsuse esimene tegevusaasta olnud tulemuste vaatevinklist pigem pettumust valmistav. Pidades silmas, et koalitsiooni kolmest osapoolest määratlevad kaks end konservatiivsena, oleks oodanud eelkõige suure sümboolse tähtsusega väärtusküsimustele keskendumist ja nendes edu saavutamist. Paraku pole aga selles osas pea mingeid tulemusi. Tõsi, olemasolevatest variantidest on praegune valitsuskoalitsioon parim, hoides ära niisugused halvad otsused, mille liberaalsemad erakonnad oleks võimule pääsedes tõenäoliselt ellu viinud – ning see pole iseenesest sugugi väheoluline –, ent sellega laias laastus saavutused piirnevadki. Halbade otsuste ärahoidmine võib kergesti kujuneda heade otsuste vähesuse õigustuseks.
Kui vaadata koalitsiooni osapooli eraldi, siis Keskerakonna suhtes pole konservatiividel (välja arvatud Urmas Viilmal) selle liberaalsuse ja aina muutuvate positsioonide (vt kooseluseadus, Rail Baltic, e-valimised jne) tõttu nii ehk naa erilisi ootuseid olnud. Samas tundub, et Isamaa on koalitsiooni väikseima osalisena oma kaardid paremini välja mänginud kui neist parlamendis oluliselt suuremat esindust omav EKRE. Pensionireformi seaduse vastuvõtmisega on Isamaa peamine valimislubadus juba täidetud (olgugi, et selle jõustumiseks vajatakse Riigikohtu otsust).
EKRE toetajatele oluliste lubaduste osas on ootused seni täitumata ja pole ka märke, mis viitaks nende täitumise tõenäosusele.
Samal ajal EKRE toetajatele oluliste lubaduste osas (nt rahvaalgatuse õiguse taastamine ja abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmine) on ootused seni täitumata ja pole ka märke, mis viitaks nende täitumise tõenäosusele. Kas liberaalse meedia poolt kirglikult põlatud koalitsioon üldse nii kaua püsib, et järg jõuaks EKRE olulisemate lubaduste elluviimiseni, see on ebaselge. Tõele au andes tuleb küll märkida, et nii mõnedki EKREle olulised otsused on jäänud Isamaa toetuse puudumise (abordi riikliku rahastamise lõpetamine) või lausa vastuseisu (presidendi otsevalimised) taha.
Pole kahtlust, et EKRE juhtfiguurid on aasta jooksul kõvasti pingutanud. Eriti muljetavaldav on Martin Helme võime asjadesse süveneda, keerulistest küsimustest end läbi närida ja ülisuure töökoormusega hakkama saada. Samas tundub temaga olevat juhtunud paljuski sama, mida ta opositsioonis olles kirjeldas samuti suure töövõime poolest tuntud Kadri Simsoni puhul – et ministeerium on ministri kõikvõimalike administratiivsete ülesannetega üle koormates alla neelanud ning seeläbi suurte poliitiliste otsustega tegelemisest kõrvale hoidnud.
Nõnda on valitsusse pääsemine toiminud EKRE suhtes nagu kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on saadud positsioonile, mis võimaldab nö pildis olla ja osaleda võimu teostamises. Teiselt poolt pole aga olnud piisavalt suutlikkust oma tahet koalitsioonipartnerite ja ametnikkonna suhtes kehtima panna ning olulisi muudatusi esile kutsuda. Arvatavasti on see olulises osas seotud otsuste langetamisega väga kitsas ringis (kuhu ei kuulu isegi parlamendi fraktsioon), kellele langeb suurem koormus kui suudetakse kanda.
Koalitsioonis aina enam kompromisse tehes ja võimukriitilistest positsioonidest taandudes eristub aga EKRE teistest parteidest üha vähem.
Koalitsioonis aina enam kompromisse tehes ja võimukriitilistest positsioonidest taandudes eristub aga EKRE teistest parteidest üha vähem. Partei võimalustele kasvatada tulevikus oma toetust ning kujuneda seeläbi jõuks, mis on suuteline sarnaselt Ungarile riigis olulisi muudatusi saavutama, ei mõju see kindlasti positiivselt.
Igatahes on aasta jooksul olnud tunda EKRE juhtide suhtumise teisenemist, vastavalt vanale tõdemusele, et võim muudab inimesi. Näib, nagu oleks isegi EKRE riigikogu fraktsioon osutunud paljuski ülearuseks, toimides pigem osana valitsuse kummitemplist kui iseseisvate ja aktiivsete, oma valdkonnas kompetentsete ja poliitilist avalikku arutelu suunavate rahvaesindajate kogumina. Hoiakust, mis valitses enne riigikogu valimisi opositsiooni kuuludes, pole enam kuigi palju märke.
Ka SAPTKga EKRE juhtkonnal (koostöö)suhted praktiliselt puuduvad, hoolimata sellest, et andsime enne parlamendivalimisi EKRE positsioonide parandamiseks kaugelt suurema panuse kui ükski teine kodanikuühendus. Pea üheski küsimuses ei ole meie seisukohta küsitud, rääkimata ühegi teemaga tegelemiseks SAPTK kaasamisest. Geopoliitilistes küsimustes, eriti seonduvalt suhtumisega USA imperialistlikku välis- ja militaarpoliitikasse on aga suusad päris risti läinud.
Murelikuks teeb EKRE puhul silma torkav ja süvenev eneseküllasuse hoiak ja sellega kaasnev parteiline mõtlemisviis, mille kohaselt pole parteile edu saavutamiseks vaja muud kui parteid ennast. Kindlasti ei käi see kõigi võimupositsioonile pääsenud EKRE liikmete kohta, aga üldine tendents on tunnetatav. Pikemas perspektiivis ei tõota see EKREle head – mida enam need suundumused süvenevad, seda vähem nähakse erakonnas alternatiivi etableerunud parteilisele kartellile. Muide, kas keegi mäletab, millal rääkis EKRE viimati avalikult vajadusest kaotada parteide riiklik rahastamine, mille eest lubati enne 2015. aasta riigikogu valimisi seista?
Murelikuks teeb eneseküllasuse hoiak ja sellega kaasnev parteiline mõtlemisviis, mille kohaselt pole parteile edu saavutamiseks vaja muud kui parteid ennast.
EKRE osalusel tegutsevast valitsusest pole loodetud mitte poliitilise status quo hoidmist, vaid selle põhimõttelist paremuse poole pööramist. Loodetavasti pakub valitsuse teine tegevusaasta konservatiividele rohkem rõõmustavat. Muidugi on selle eelduseks, et koalitsioon jääb üldse püsima. Samuti seegi, et end konservatiivsena määratlevad erakonnad näitavad üles põhimõttekindlust ning käsitlevad printsipiaalse tähtsusega otsuste langetamist ja elluviimist prioriteedina, tehes selleks omavahel koostööd ning luues vastastikku üksteisele ja ka rahvale edu saavutamiseks vajalikke eeldusi.
Fakt on see, et EKREl (19) ja Isamaal (12) on kokku parlamendis oluliselt rohkem kohti kui Keskerakonnal (25) ning ühiselt oluliseks peetud põhimõtete eest seismisel koostööd tehes peaks see kajastuma ka valitsuse töö viljades. Võimalik, et selleks on vaja rohkem aega, aga selliselgi juhul oleks tarvis märke, mis kinnitaks niisuguse perspektiivi paikapidavust.
Enne viimaseid valimisi väideti, et EKRE pink on lühike. Valimistel saavutatud edu osutas rahva oluliselt kasvanud toetusele. Võimuga kaasnev kiusatus sulguda võimukoridoridesse ja kabinetisügavustesse ning avalik deklareerimine, et nendega, kes partei juhiga kasvõi meetodite osas eriarvamusele jäävad, lähevad pikema jututa teed lahku, selle potentsiaali teostumisele kaasa ei aita.
Tegelikult oleks EKREl võimalik mõistliku pingutusega olulised sammud edasi astuda. Ennekõike tuleks keskenduda väärtuspõhistele küsimustele, mis on suurele osale EKRE toetajaskonnast eriti olulised ning mille toel üldse parlamenti ja valitsusse pääseti. Selleks oleks vaja rakendada kogu riigikogu fraktsiooni ja ka toetajate potentsiaal, tuvastamaks ja sõnastamaks kõige teravamate probleemide põhjused ning loomaks koostöö eeldused nende põhjuste kõrvaldamiseks.
Inimesi, kes tahaksid EKRE edule kaasa aidata, on üksjagu. Aga seda peab tahtma ka EKRE.
Kuidas hinnata valitsuse esimest ametiaastat? Vastavad Objektiivi autorid