Saksa majandusteadlane Antony P Muller selgitab Misese Instituudi portaalis, kuidas ÜRO eesmärgiks on algusest peale olnud eugeeniline rahvastikukontroll ja totalitaarse ühtse maailmakorra kehtestamine, mis tänaseks on saanud nimeks Suur Lähtestamine.
Kuskil kaks tuhat nelisada aastat tagasi tuli Kreeka filosoof Platon mõttele, et ühiskonna ja riigi võiks üles ehitada kindla plaani järele. Platon soovis, et valitsust juhiksid "targad" (filosoofid) ja ta selgitas sinna juurde, et selline riik nõuab ühtlasi ka inimeste ümbertegemist.
Kaasajal soovivad kõikvõimsa riigi pooldajad asendada filosoofid ekspertidega ja uus inimene soovitakse luua eugeenika abil, mida teatud juhtudel nimetatakse ka transhumanismiks. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) ja hulk selle allorganisatsioone mängivad nimetatud kavas märkimisväärset rolli ning täna kutsutakse neid projekte Agenda 2030-ks ning Suuerks Lähtestamiseks.
Eesmärgiks on ühtne maailma valitsus
Suure Lähtestamise mõte ei ole sündinud tühjalt kohalt. Esimene tänapäevane valitsuse funktsioonidega üleilmse intstitutsiooni loomise üritus käivitati Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni (võimul 1913–1921) valitsuse poolt. Oma parima sõbra ja tähtsama nõuniku kolonel Mandell House'i mõtetest ajendatuna soovis Wilson peale Esimest Maailmasõda luua üleilmse riikide foorumi. Kuid Ameerika liitumise plaan Rahvaste Ühendusega kukkus läbi ja rahvusvahelistumise ning uue maailmakorra kehtestamise kava jäi mürisevatel kahekümnendatel tahaplaanile.
Järgmine kord üritati ühiskonnast keskselt hallatavat masinavärki teha suure majanduslanguse ajal. Franklin Delano Roosevelt kasutas kriisi ära "Uue Kursi" (New Deal) läbiviimiseks. FDR-ile meeldis eriti Teise Maailmasõja ajal kätte saadud pea kontrollimatu presidendi võim. Kui ta alustas uuele rahvaste liigale vundamendi rajamisega, puudus sellele pea igasugune vastuseis. Täna nimetatakse seda ühendust Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks.
Jossif Stalini, Winston Churchilli ja Roosevelti juhtimisel leppisid kakskümmend kuus riiki 1942. aasta jaanuaris kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomises. ÜRO asutati ametlikult 24. oktoobril 1945. aastal. Alates oma esimestest päevadest, on ÜRO ja selle allorganisatsioonid – näiteks Maailmapank (IMF) ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) – valmistanud maailma riike ette konkreetsete eesmärkide tarbeks.
Ebamääraste "rahvusvahelise rahu ja jõukuse edendamise", "rahvaste vahel sõbralike suhete arendamise" ja "sotsiaalse progressi, paremate elustandardite ja inimõiguste saavutamise" taga peidab ennast maailma, täidesaatva võimuga, valitsuse loomise kava. Selle valitsuse eesmärkideks ei ole rohkem vabadusi inimestele ja vaba turg, vaid suurem võim maailma riikide siseasjade üle. Kontrolli saavutamiseks kasutatakse muuhulgas ÜRO kultuuri- ja teadusorganisatsioone. Üheks organisatsiooniks, mis selliseid eesmärke täidab, on 1945. aastal loodud Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon UNESCO.
Eugeenika
UNESCO esimeseks juhiks sai Ühendkuningriigi evolutsioonibioloog, eugeenik ja üleilmastumise pooldaja Julian Huxley, kes oli kirjanik Aldous Huxley (raamatu "Hea Uus Ilm" autor) vend.
UNESCO loomise puhul kirjutatud essees "Unesco, selle eesmärk ja filosoofia" (UNESCO, its purpose and its philosophy) kutsus Huxley üles "üleilmse ulatusega teaduslikule humanismile" ja avaldas soovi manipuleerida inimeste evolutsiooni "soovitud suunas". Osutades dialektilisele materialismile kui "esimesele radikaalsele katsele luua evolutsioonilist filosoofiat", kurtis UNESCO juht, et marksistide kava ühiskonna muutmiseks on määratud läbikukkumisele, kuna sellesse pole kaasatud üliolulist "bioloogilist komponenti".
Selliste ideedega kuulus Julian Huxley lugupeetud seltskonda. Alates 19. sajandist oli idee eugeenika kaudu inimkonda geneetiliselt parandada leidnud ohtralt tuntud järgijaid. Näiteks John Maynard Keynesi jaoks olid eugeenika ja rahvastiku arvu kontrollimine ühed tähtsamatest sotsiaalsetest küsimustest ning oluline osa tema uurimistööst.
Keynes ei olnud üksi. Inimtõu nende endi huvides paremaks aretamise pooldajate hulk oli küllalt suur ja märkimisväärne. Sinna kuulusid teiste hulgas kirjanikud Herbert G Wells ja George B Shaw, USA president Theodore Roosevelt ning Briti peaminister Churchill. Lisaks pidasid eugeenikat au sees veel majandusteadlane Irving Fisher ja pereplaneerimise süsteemi väljamõtlejad Margaret Sanger ning Bill Gates Seenior. Viimane on Microsofti asutaja ning tänase maailma vaktsineerimise eestvedaja Bill Gatesi isa.
UNESCO juhina selgitas Huxley konkreetselt, millised on tema juhitava institutsiooni eesmärgid ja nende saavutamise meetodid. Soovitud inimkonna "evolutsioonilise progressi" saavutamise esimeseks sammuks oli tema sõnul "maailma poliitilise ühtsuse saavutamine ja inimestele selgitamine, miks tuleb iseseisvate riikide juhtimine üle anda maailmaorganisatsioonile".
UNESCO pidi tema sõnul kaaluma kompromisse "kvaliteedi ja kvantiteedi vahel", mis tähendas, et "inimkonna, nagu ka erinevate organismide, jaoks on olemas optimaalne suuruste vahemik". UNESCO pidi pöörama erilist tähelepanu "maailma kultuuri ja kunsti ühtsusele-erinevuses, nagu ka teadusteabe koondamisele ühtsesse varamusse".
Huxley sõnumitest saab selgeks, et inimeste mitmekesisus pole kõigi jaoks. "Nõrgukeste, rumalate ja moraalse puudujäägiga inimeste mitmekesisus … pole muud kui ainult halb." Kuna "märgatav osa elanikkonnast pole võimeline ära kasutama kõrgema hariduse võimalusi", kuna "märgatavalt suur osa noortest meestest" kannatab "füüsilise nõtruse ja vaimse ebastabiilsuse" käes ja "selle põhjused on tihti geneetilised", siis need grupid tuleb inimkonna paremaks aretamise üritusest välja jätta.
Huxley diagnoosis, et tema kaasajal on "tsivilisatsiooni kaudne mõju" inimkonnale pigem "düsgeeniline kui eugeeniline" ja "igal juhul geneetilist päritolu rumaluse, füüsilise nõtruse, vaimse ebastabiilsuse ja haigustele vastuvõtlikkuse geneetiline taak on liiga suur selleks, et saavutada tõelist [inimkonna] progressi". Huxley'i hinnangul on "elementaarne, et eugeenikast tuleb teha teadusharu, sest mitte väga kauges tulevikus muutub inimolevuste keskmise kvaliteedi parandamine tungivaks vajaduseks ja seda vajadust saab rahuldada ainult rakendades teadusliku eugeenika saavutusi".
Kliimaohuga ähvardamine
Järgmine otsustav samm üleilmse majanduse ümber tegemiseks oli Rooma klubi, mis asutati Rockefellerite Itaalia Bellagio mõisakompleksis 1968. aastal. Selle esimene maailmakäsitlus ja programm "Kasvu piirid" üllitati 1972. aastal.
Raamatus määratakse inimkonna uuteks vaenlasteks saastamine, globaalne kliimasoojenemine, veepuudus ja näljahädad ning nenditakse, et selliste murede maandamiseks peab vähendama inimkonda.
Alates 1990. on ÜRO-s käivitatud mitmeid maailma üle kontrolli saavutamise algatusi, millest tuntumad on Agenda 2021 ja Agenda 2030. Sellistest maailma muutmise projketidest viimane, Agenda 2030, võeti vastu 2015. aastal. Tegemist on maailma muutmise kavaga, milles on ära määratud seitseteist kestliku arengu eesmärki. Põhikontseptsiooniks on "jätkusuutlik areng", mille hulgas on oluliseks vahendiks rahvastikukontrolli meetmed.
Maa päästmisest on saanud rohepoliitika sõdalaste loosung. Alates 1970. aastatest on kliimasoojenemise õuduste stsenaariumi kuulutamisest saanud nende käes tööriist poliitilise mõjukuse saavutamiseks ja avaliku diskursuse kontrollimiseks. Rohelised kapitalismisvastased rühmitused on tänaseks võtnud oma kontrolli alla meedia-, hariduse- ja justiitsvaldkonna, ning neist on saanud olulised tegutsejad poliitilisel areenil.
Paljudes riikides, eriti Euroopas, on rohelistest parteidest saanud määrav poliitiline jõud. Roheliste ökonõudmised majandusele ja ühiskonnale on nii kõrged, et nende täitmine tähendab kogu tänase süsteemi lähtestamist.
1945. aastal märkis Huxley, et toona oli maailma rahvastiku vähendamise eugeeniliste programmide jaoks liiga vara, kuid soovitas, "eugeenilise probleemi hoolikat kaalumist ja avalikkuse informeerimist määral, et teemad, mis täna tunduvad mõeldamatud, muutuksid vähemalt mõeldavateks".
Täna pole enam vaja olla nii ettevaatlik kui seda oli Huxley. Vahepeal on ÜRO allorganisatsioonid saanud omale sellise võimu, et isegi säherdused algselt pisikesed allorganisatsioonid, nagu Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), võivad maailma riikide valitsusi sundida oma korraldustele alluma.
WHO-st ja Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF), mille laenu saamise tingimuste seas on majandusliku kasinuse kõrval näiteks veel WHO nõudmistele allumine, on saanud uue maailmakorra kehtestamise jõuline tandem.
Huxley kirjutas 1945. aastal veel, et ÜRO eesmärgiks on majandusvabadusest kui sellisest lahti saamine, sest "laissez-faire'i ja kapitalistlikud majandussüsteemid" on "toonud kaasa palju halba ning koledat". Tema sõnul on käes aeg püüelda "ühtse maailmakultuuri" poole. Milleni jõutakse massimeedia ja haridussüsteemide abil.
Kokkuvõte
Koos ÜRO ja selle allorganisatsioonide asutamisega astuti edasi pikk samm eugeenika ja transhumanismi pakutavate lahenduste suunas. Rooma klubi sarnaste algatustega on loodud tingimused tänaseks Suureks lähtestamiseks. Pandeemia välja kuulutamisega on valitsused saanud omale kohati pea piiritu kontrolli majanduse ja ühiskonna üle ning soovitakse kõike ümber teha.
Vabadusel on uus vaenlane. Seekord ähvardab türannia meid ekspertide võimu ja head sooviva diktatuuri varjus. Uued valitsejad ei õigusta oma õigust võimule enam jumaliku ettehooldusega, vaid kuulutavad, et neil on õigus valitseda inimeste üle tervise ja turvalisuse nimel, mille õigustuseks tuuakse teadus.
(Julian Huxley raamatust "UNESCO, selle eesmärgid ja filosoofia" saab ülevaate siin.)
Tõlkis Karol Kallas