Et olla korralik ja valitsusele truualamlik kodanik, peaks mul olema Kaja naeratus – pisut hapu, viril ja ehmunud, aga naeratus siiski. Ma peaks olema liberaal-internatsionaal-avatud rahvuslane ja kosmopoliit. Ja mõistagi ei tohi korralik kodanik sallida konservatiivset maailmavaadet ja traditsioonideks muutunud tavade järgimist. Ma peaks olema… aga ma ei ole, kirjutab ajaloolane Jüri Kotšinev.
Kuidas peaks korralik inimene ja seaduskuulekas kodanik käituma praeguses keerulises olukorras, kui pandeemia möllab, valitsus tõmbleb, teadlased räägivad ise endale vastu ja meediategelased trumpavad üksteist üle rahva hurjutamises ja isikliku edukuse demonstreerimises.
Püüdsin kujutada ette seda kodanikku, kes vastaks nende käskijate, hoiatajate, kärkijate ja ettekirjutajate soovidele. Korraliku kodaniku koondkuju tuli selline.
Et olla korralik ja valitsusele truualamlik kodanik, peaks mul olema Kaja naeratus – pisut hapu, viril ja ehmunud, aga naeratus siiski. Mul peaks olema Jüri kasv ja sportlik rüht. Sportlik ja elujaatav. Mul peaks kindlasti olema Siimu kavalus ja oskus libekalana igast olukorrast välja libiseda. Väga kasulik oleks omada lisaks nimetatule Sikkuti keskmist sõrme, õigemini selle näitamise oskust. Mul peaks olema Jevgeni näoilme. Selline kassi näoilme, kes kõik hapukoore ära sõi ning kanaarilinnugi nahka pistis, aga vahele ei jäänud.
Ma peaks suutma saama vaktsiine – kõiki pakutud vaktsiine, ja kõige selle juures teisigi vaktsineerima.
Mul peaks olema Irja võime rääkida õhtul ühte ja öösel teist juttu (teaduslikku juttu mõistagi). Ei teeks paha, kui ma suudaksin raamatupidajaliku mõrtsukapilguga haukuda teles nagu Marek. Mul peaks olema selline oskus koolduda õiges suunas nagu Helir-Valdoril.
Ma peaks suutma saama vaktsiine – kõiki pakutud vaktsiine, ja kõige selle juures teisigi vaktsineerima. Ma peaksin toetama sisserännet ja integreeruma igat värvi ja tõugu muulastega ning tegema seda siira armastusega. Ebasiiras armastus ei kõlba mitte. Ma peaks kaasaegsest kunstikeelest aru saama ilma sõnaraamatu abita. Mul peaks olema ees ja taga Kalamaja hipsteri juuksurihabe ja lahutamatuks aksessuaariks peaks mul olema toakoer. Ma peaks olema loomade ja lindude sõber ning puukallistaja. Ma peaks olema põõsaste istutaja ja tuuleparkide tulihingeline toetaja. Ma peaks leppimatult hukka mõistma kõik vägivalla liigid ja armastama kõiki nagu omal ajal tegid seda hipid.
Tõsi küll, kõike ja kõiki armastades vihkasid nad oma vanemaid. Ma peaks olema liberaal-internatsionaal-avatud rahvuslane ja kosmopoliit. Ma peaks olema keevitaja ja massööri oskustega aktiivne ja organiseeritud kodanik, kes on alati abivalmis kaaskodanikke aitama. Isegi kui nad seda ei taha. Ja mõistagi ei tohi korralik kodanik sallida konservatiivset maailmavaadet ja traditsioonideks muutunud tavade järgimist.
Selline koondkuju tekkis mul, kui püüdsin täita kõiki neid „asjalike näpunäiteid", millega valitsus, meedia ja muu arvamusliidritest koosnev klikk rahvast pidevalt üle külvab.
Ma peaks olema… aga ma ei ole. Ma tahaks kiita minu eest hoolitsevat ühiskonda, aga ma ei saa.
Ma peaks olema… aga ma ei ole.
See koondkuju, mille mõtteliselt kokku panin, on ju suurem idioot kui Švejk. Švejk oli omaaegse Austria-Ungari impeeriumi musterkodaniku koondkuju. Švejk oli idioot, täielik idioot. Selliseks kirjutas nimetatud kirjandusliku personaaži tšehh Jaroslav Hašek. Tegemist ei olnud mingi vihakõnelejaga. Kõik, kes lugesid Hašeki teoseid, ei vihastanud üldse, vaid naersid, naersid kõigest väest. Tänapäeval oleks Hašek saanud oma kirjutiste eest terve rea süüdistusi rassiviha õhutamise, soolise diskrimineerimise, vihakõnede viljelemise ja paljude muude asjade eest.
Koondkujudega on üldse halvasti. Ükski inimene ei ole eraldi võetuna kunagi lõpuni koondkuju. Ta ei ole iialgi „Harju keskmine". Iga indiviid on tegelikult tulvil ainult temale omaseid nüansse ja eripärasid. Isegi kõige küünilisemal poliitikul on mingi inimlik omadus. See ei tähenda aga seda, et see on hea omadus. Väljend „miski inimlik ei ole talle võõras" on tegelikult seletatav selliselt, et ükski inimlik pahe ei ole talle tundmatu.
Mulle meeldivad konservatiivid. See ei meeldi omakorda paljudele kaaskodanikele aga ma ei peagi kellelegi meeldima.
Mida teha selliste valitsejatega, kelle valitsemine valitsetavatel südame pahaks ajab? Vastus on üks – neid tuleb mõista ja nendega mitte tegeleda. Mõistmine ei tähenda heakskiitu. Mõistmine tähendab võimet näha paratamatust. Seda paratamatust, et võim rikub erineval määral iga inimest. Las olla rikutud need, kes juba võimu juures on. Uutele inimestele võimu juurde tulemist võimaldades rikume me need uued inimesed samuti ära. Samas on poliitilisi muutusi riigis vaja uusi inimesi on võimu juurde siiski tarvis valida. Mida siis valija tegema peaks?
Kuidas sellise äratundmise järel, et kõik on kaabakad, üldse edasi elada? Keda siis üldse valida? Vastus on mul olemas. See on vastus mulle endale. Ma tean, kuidas ja keda valida. Ma valin seda kandidaati, kes mulle kõige rohkem meeldib. Meeldib kui inimene, meeldib kui nähtus. Poliitika, mida valitav teostama hakata lubab valituks osutudes on minu jaoks teisejärguline faktor.
Mulle meeldivad konservatiivid. See ei meeldi omakorda paljudele kaaskodanikele aga ma ei peagi kellelegi meeldima. Ma usaldan neid, kellel on selge jutt, mis ei muutu sõltuvalt kõneleja füüsilisest kaugusest tema poolt kritiseeritavast persoonist või maailmavaate kandjast. Ma usaldan inimest, keda tunnen juba pikemat aega isiklikult ja võin enam-vähem täpselt öelda, milleks ta võimeline on ja milleks mitte. Konservatiivse maailmavaate pooldajatel soovitan ma valida patrioote, kes on reeglina maailmavaatelt konservatiivid.
Loo moraal on lihtne – vali rahvuskonservatiivi ja elu läheb tagasi kindlatesse rööbastesse. Rööbastesse, kus naine on naine ja mees on mees. Laps on laps ja vanaema on vanaema. Lapselapsed ja vanaisad, mehed ja naised, abikaasad ja kallimad on konservatiivse hoiakuga inimesele harjumispärane pilt.
Ma olen kaugel sellest, et pidada seda pilti täiuslikuks, kuid igal juhul on see pilt harjumuspärane, selline, milline ta on Euroopas olnud pikki sajandeid, ja mulle see pilt meeldib. Sellist harjumispära pean ma normaalseks.
Konservatiivid hoiavad maailma õiges tasakaalus ja sellepärast ma neid valida kavatsen. Kõigil, kes armastavad vana maailmakorraldust soovitan ma valida samuti konservatiive. Kohalikud valimised on sügisel. Otsustab iga kodanik ise. Mina valin konservatiive ja seda mitte ainult sellepärast, et mulle meeldivad konservid ja ma tean, mis õppeasutus on konservatoorium.