Kui vaadata eunuhhide ajalugu, siis vanade aegade julmad röövvallutajad kohitsesid ellu jäetud kohalikke mehi. Praegune LGBT maailma vallutusretk teeb aga midagi sarnast, ainult et terminid ja meetodid on teised, leiab Ivan Makarov.
Pandeemia osutus kuldseks ajaks igasuguste kultuuri- ja inimkonnavaenulike liikumiste ning jõudude pealetungiks: õlg õla kõrval ründasid tsivilisatsiooni BLM, LGBT, Lukašenka ja termostesse roojavatest meestest koosnevate „põgenike" jõugud. Jääb selline mulje, et neid ei võta hirmus viirus, mille eest aetakse miljonid eurooplased koduaresti, samas kui tänavatel möllavad karantiinivabalt sallimatute homoseksuaalide ja ksenofoobsete nomaadide praidid.
Kui meie säravate musketäritüdrukute nelik tõi Eestile olümpiavõidu, ärkas Eesti meedia äkki ja inforuum sai täis vapustavalt ilusaid naiselikke pilte, rõõmupisaraid, emotsioone ja tunnustavaid sõnu, ka Eesti kohta. Ega Erikast, Irinast, Juliast ja Katrinast neil aastail meil suurt ei kirjutatud, näidati rohkem Kersti Kaljulaidi suusatamist ja jalgrattasõite. Ja on sümboolne ning hea, et Tallinna lennujaamas ei olnud olümpiameistreid vastu võtmas kõigi maade laste ja naiste „kaitsjat" Kersti Kaljulaidi, kes on palganud naistepeksjat ja isiklikult autasustanud naiste suhtes äärmiselt ropu suu ja mõttelaadiga seelikus mehelaadset olendit.
Kultuurist ja üleüldse millestkigi inimlikust hoolivate rahvaste hävitamisele aitavad praegu kaasa meiegi pisikesed meediahungveipingid, kes korjavad maailmavõrgust igasugust perverssuste teemalist saasta ja vahel imevad oma näpust ka lisa. „Neljakordne F1 maailmameister võistleb Ungaris LGBT kogukonna toetuseks vikerkaarevärvides kiivriga: Sebastian Vettel on otsustanud riigis, kus LGBT kogukonda ei austata, näidata oma toetust vähemuste suhtes ja kanda nädalavahetusel riigis võisteldes vikerkaarevärvides kiivrit," kirjutas 30. juulil Delfis Stiina Kartsepp.
Ega Tallinna Ülikooli ajakirjandustudengilt oleks ebaõiglanegi oodata ausust ja analüüsi, nii siis nimetataksegi Ungarit „riigiks, kus LGBT kogukonda ei austata". See on pahatahtlik vale, sest EL-i kollektiivne diktaator laimab ja šantažeerib eestlaste hõimuvellede sõltumatut rahvusriiki hoopis selle eest, et seal keelati seadusega lastele sodoomiast rääkimine, ja ka Rita Holm ei saaks sealses lasteaias joriseda oma laulukest „kus on sinu noku, kus on sinu noku, näidake", millest võib saada kohalike pedofiilide armuhüüd.
Õigus kaitsta lapsi homopropaganda eest ei ole „LGBT kogukonna mitteaustamine" – see on hoopis Ungari vanemate ja nende valitud riigivõimu loomulik soov ja kohustuski kaitsta oma lapsi propaganda eest, olgu see vähemuste või enamuse seksiklubide, kommunistide, keskerakonna või muu omakasupüüdliku seltskonna poolne agitatsioon. Väga hea, et ELis leidus riik, kes ütles kategoorilise „ei" laste ajude töötlemisele Põhja-Korea meetoditega. Kui mina läksin N. Liidus esimesse klassi, anti mulle aabits, mille esiküljel ilutses ümmarguse näoga Nikita Hruštšovi portree. Nüüd tahetakse see asendada millegi väliselt sarnase ja sisultki ligilähedasega.
Aga Delfi spordivaatleja Kartsepp, korjates üles tühise ja spordikauge Vetteli vikerkiivri uudise, võiks siiski teada selle kuulsa autosportlase ajalugu, sest siis saaks ta teada, et Sebastian Vettelil ongi kiivritega eriline suhe: veel 2015. aastal oli Ferrari vormelisõitja sattunud selleteemalisse skandaali – tema hooaja võistluskiivri disain oli väidetavalt varastatud Michael Schumacheri omaaegselt kiivrilt. Nii itaalia La Gazzetta dello Sport kui saksa Sport Bild kirjutasid, et Vetteli uus kiiver oli peaaegu identne kiivriga, mida Schumacher kandis 1980ndatel aastatel kardikarjääri jooksul.
Nii et Vetteli aktsiooni taga võib sama hästi olla soov ja vana harjumus ehtida oma kiivrit võõraste sulgedega, olgu nad Schumacheri või LGBT omad. Kui ta teeks vikerkaarevärviliseks näiteks oma kubemekaitsme, oleks see kohe mitmes mõttes kohasem ja siiram.
Aga tendents on ju ilmselge – homoagenda ikka ronib võõrasse kloostrisse oma põhikirjaga, olgu see homolipuga provokaator EKRE üritusel Tartus või Vettel homokiivriga Ungaris. Kas ta kordaks seda vempu Tšetšeenias või mõnes muus tõsises islami kantsis, kus kohalikud lesbid ja geid on tõesti tagakiusatud ja murust madalamad? Vaevalt küll. See on väga uussakslaslik: nii Vettel kui ka Hartleb ülbitsevad ikka võõrsil – ja nimelt seal, kus elavad rahumeelsed inimesed ning on kindel, et pasunasse ei anta. Samal ajal kui kaitsetud sakslannad nutavad Kölni väljakul.
Sealsamas Delfis ilmus samal päeval ehk 30. juulil lugu juubeldava pealkirjaga „Näitleja Jamie Lee Curtis transsoolisest lapsest: oleme vaadanud uhkusega, kuidas meie pojast saab tütar". Sellest võib aru saada ka nii, et ema ja isa vaatasid uhkusega pealt seda, kuidas nende last kastreeritakse. Curtis avaldas ka varem Thomase nime kandnud lapse uue nime: "Me oleme vaadanud imestuse ja uhkusega, kuidas meie pojast saab meie tütar Ruby."
Jäetakse targu mainimata, et oma karjääri õudusfilmides käivitanud Jamie Lee Curtisel omaenda lapsi ju ei ole ja Thomas Guest on nimelt tema kasupoeg. See on olukord, kui omaenda lapse sünnitamise uhkusest ja imest ilma jäänud võõrasema uhkustab selle üle, et talle usaldatud teise naise laps laseb ennast sandistada. Ja tagasi pöörata tehtut ei saa. Niipalju siis lapsendamisõiguse andmisest seksuaalkiiksuga võõrastele.
Kui vaadata eunuhhide ajalugu, siis vanade aegade julmad röövvallutajad kohitsesid ellu jäetud kohalikke mehi, ka praegune LGBT maailma vallutusretk teeb midagi sarnast, ainult et terminid ja meetodid on teised. Aga iidsel ajal lasi nii mõnigi mees ennast vabatahtlikult kohitseda, sest järgnes elu uhketes lossides, hea toit ja kerge töö. Mõned vanemad müüsid oma poegi samal eesmärgil ja siis on samuti „vaadanud imestuse ja uhkusega", mida nende lastega tehti. Seda enam, et eunuhhid tegid peale tööd haaremites vahel ka karjääri – nendest said ametnikud, sõjaväelased ja peremehe nõuandjad lausa kvoodi alusel. Nagu praegugi, eriti Bideni USAs.
Hiinas olid eunuhhid ühiskonna lugupeetud ja autoriteetne osa. Nad ühinesid erilistesse klannidesse, vahel väga mõjukatesse, ja valitsejad pidid nendega arvestama. Kas tuleb jälle tuttav ette?
Kuid alandatud eneseuhkus ja suutmatus seksida normaalsel viisil muutis eunuhhe sageli väga sõjakateks ja julmadeks, mida kasutasid oskuslikult ära nende peremehed. Keiser Xuánzōng omas 500 naisega haaremit ja määras eunuhhi Gāo Lìshì oma ihukaitsjaks ning turvanõunikuks. Ükskord saatis valitseja oma eunuhhi Gāo Lìshì karistusoperatsioonile buddha munkade vastu. Võttes mungad kinni, käskis eunuhh nad kastreerida, keeta nende genitaale ja sööta need sisse nunnadele. Nunnadel lõigati ära rinnad, keedeti ja söödeti sisse omakorda munkadele. Ehk mõlemad olid seejärel mitte enam mungad ja nunnad, vaid invaliidistunud kannibalidest kloostri asukad nr 1 ja nr 2. Mida edasi loed neid kroonikaid, seda tuttavam tuleb ette – meie süvaministeeriumites soodustatakse ju sisuliselt sama. Ja, nagu ka Tangi dünastia ajal 618-907 pKr, ikka rahva kulul. Ja inimorganismi sugulisel rekonstrueerimisel muistsetest aegadest alates sündisid ka ennekuulmatult julmad koletised.
Nii tuntud lääne kui ka vähem tuntud vene krimiseriaalides näidatakse päris palju olukordi, kui võikaks ja perversseks sarimõrvariks osutub inimene, kes koges lapsepõlves seksuaalset vägivalda, keda ennast ahistati ja alandati. Vanemas eas pöörab ohver ära ja hakkab täiesti süütutele inimestele kätte maksma, piinates, pilastades ja mõrvates asjasse mittepuutuvaid rahumeelseid elanikke. Ja siis tõttavadki appi telesarja „Criminal Minds" ekspertidest sangarid.
Kuna selliseid sarju ja ka reaaluudiseid on palju, siis positiivsena mõjub 29. juulil ilmunud Delfi uudis: „Mare Tralla (54) on taas Pärnus. Kui 2019. aastal sai Pärnu kunstisuve enimkõneldud sündmuseks Tralla performance näitusel „Naine ja naine", mille käigus kattis Tralla samal näitusel osalenud Marko Mäetamme tööd seksismivastaste loosungitega, siis tänavu tuli Tralla Pärnus välja näitusega, mis tegeleb kunstniku lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemisega. Heli, video, joonistuste, fotode ja valmisesemete kaudu jutustab Tralla loo maal vanaema juures juhtunud sündmustest, kus noor meessugulane toona 8-aastase Tralla endaga seksima sundis."
On rõõmustav, et meelde tulnud poole sajandi taguse juhtumi eest makstakse kätte näitustel, mitte aga sarimõrvu sooritades. Loomulikult oli Mare Tralla poolt striptiisliputamine ühel näitusel äärmiselt eemaletõukav vaatepilt ja ka pealtnägijateks juhtunud 8-aastaste ja nooremategi laste ilmselge seksuaalne ahistamine, kuid see on ikkagi parem, kui ohvril elusast peast väljalastud soolikad ja nekrofiilia. Las Tralla edaspidigi elab end välja näitustel.
Nende vanaemadega on aga meie vasakliberaalsel peavoolumeedial suuremgi kana kitkuda. On teada, et LGBT kogukond iseennast taastoota loomulikel põhjustel ei saa, nii et tuleb võtta lapsed sealt, kus neid on, ehk traditsioonilisest perekonnast. Selleks tuleb lõhestada need perekonnad seestpoolt, milleks on vaja kallata nad poriga väljastpoolt.
Seda on tehtud pidevalt ja selle eest on saadud justiitsministeeriumilt aukirjugi, kuid kuna kohutava vägivallapesa ehk traditsioonilise perekonna mustamine käis põhiliselt isade-emade demoniseerimise arvelt, siis nüüd on kätte jõudnud ka vanaemade ja vanaisade kord. Laupäeval, kui paljud lapselapsed just olidki vanavanematega koos, ilmus EPL-i rubriigis „Päeva teema" Eesti lastevanemate liidu koolitusjuhi ja juhatuse esimehe Kristiine Vahtramäe väikest Kustit hirmutava „Nukitsamehe" moori pildiga illustreeritud kirjutis „Tänapäeval ei juleta lapsi vanavanemate kasvatada anda, sest võib vitsa ja pahandada saada".
„Kuhu jätta lapsed suvel, kui lasteaiad on kinni ja tööle kaasa võtta ei ole neid võimalik? Paljud lapsevanemad oma vanemaid enam ei usalda, sest kasvatusmeetodid on ajaga sedavõrd muutunud. Põlvkondade erinevad arusaamad tulevad hästi välja ka sellest, et lapsi ei usaldata enam vanavanemate hoolde, isegi kui viimased olemas on. Vanemad kardavad, et nende vanemate kasvatusmeetodid on sobimatud, näiteks antakse jonnimise eest vitsa või noomitakse last kui ta pahandust teeb," kirjutab Vahtramäe.
Pandeemia on niigi lahutanud lapselapsed vanavanematest, sest noored ei tahtnud nakatada riskirühma kuuluvaid armsaid memmesid. Nüüd aga tuleb kinnistada see koroonaviiruse töövõit, et põlvkondade vahelised sidemed jumalapärast ei taastuks. Ärge minge lapsed suvel maale, sest seal annab teile kuri vanaemast nõid vitsa.
EPL jälle laimab Eesti perekondi nii, et suu suitseb. Kahju ainult, et seekord tossab ka Eesti lastevanemate liidus, kes ajab nüüd küll kiilu põlvkondade vahele, kuigi on viimane, kellelt oleks võinud seda oodata.
Aga küllap ka andragoog Kristiine Vahtramäe saab kord vanaemaks. Ei sooviks talle, et tema lapselapsed kardaksid teda nii, nagu ta ise nüüd õpetab teiste lapsi kartma nende vanaemasid.