Iga valitseja ideaalalam on vastuvaidlematu käsutäitja, kes ei mõtle oma peaga ega eraldu ühtsest massist. Iga ainuvalitsemisele pürgiva diktaatori ideaalpilt kodanikkonnast on „biomass," mida annab vormida ja suunata, kuhu vaja, mida võib vähendada ja vajadusel likvideerida, ilma, et peaks kartma vastupanu, kirjutab Roland Tõnisson.
Ei ole tugevamaid ahelaid kui need, mis inimene ise endale peale paneb. Neid on väga raske ära võtta. Need hakkavad inimesele meeldima, ta tunneb end nendes turvaliselt, ta teenib neid kandes enda arvates ühiskonda. Ahelate kandjale ei meeldi üldse need, kes on teistsugused kui tema.
Ahelaid aitab inimesele muuhulgas peale panna süütunne. Olenevalt maast ja olukorrast äratatakse süütunnet mitmel erineval moel.
Ühendriikides on selleks valge mehe süü masinate ehitamises, orjastamises ja muus rõhumises. Suuremat teemat ja olulisemat probleemi ajaloos ei ole kunagi olnud: „Valge mees! Sa ärkasid hommikul ja hingad, järelikult oled sa täna juba paljusid rõhunud ja ahistanud!"
Sakslased on, muidugi, ühed erilised patukotid. Nende kaela võib ajada absoluutselt kõik, mis minevikus Euroopas halba on sündinud. Nemad on algatanud kaks maailmasõda (Briti Impeeriumi ja USA tööstuse majandushuvidel või Stalini rahuarmastaval poliitikal ei olnud siin mingit osa!) ja nagu väidavad mõningad „sõltumatud" uurijad, oli iga Saksa linna ja linnakese juures oma koonduslaager, kus kõik asula saksa soost isikud vange rõhumas ja lasid endale teha surnud vangide nahast mööblit. Ega me tänapäeval sakslastest muud teadma peagi, kui et nad armastavad hirmsasti marssida.
Õnneks teavad ka sakslased ise nüüdseks, et nad on maailma kõige halvemad inimesed, kes ei tohi sõnagagi enda eest seista ja peavad vaid, pead norus, immigrantide käest üle kurgi saama. Hea sakslane on süüdiolev, vabandav ja enda hirmsat olemust kahetsev sakslane. Aga õnneks on Saksamaast saamas selle sajandi lõpuks multikultuurne paradiis, kus õitseb õiglus ja võrdsus ja vendlus, ning sakslased ei ole enam rõhuv enamus ja valitseb arusaam, et Saksamaa kuulub kõigile. Nii nagu peavad kuuluma kõigile ka Prantsusmaa, Eesti, Venemaa, Ungari jne. Sakslastest peaksid mõõtu võtma kõik põliseurooplased.
Rootsi on teinud suure sammu edasi ja tunneb muuhulgas väga suurt häbi selle pärast, et luterlik kirik on kunagi mänginud olulist rolli riigi hariduselus. Viibides kunagi ühel vaimulike konverentsil Stockholmis pidime igas kohalike vaimulike ettekandes kuulma vabandusi Rootsi kiriku ahistava mineviku pärast – küll see oli keelanud inimestele rõõmu ja lõbu ja siis sundinud peale kammitsevaid käitumismudeleid. Küsimusele, kas Rootsi kirik ka millegi positiivsega on silma paistnud, laiutati käsi ja tõdeti masohhistliku alandlikkusega, et negatiivne kaalub kaugelt kõik muu üle.
Soomlased on süüdi kohutavas ja õudses homofoobias ja nagu neile väidavad igat masti punased-rohelised parteid, millest on saanud hüsteerilised massiliikumised – Soome, tuhandete järvede ja laiade laante maa vaevlevat kohutava kliimakatastroofi käes. Soome roherevolutsionäärid ennustavad maailma peatset hukkumist, sest soomlased söövad süüdimatult vorsti ja sõidavad egoistlikult autodega mööda suurt maad, mida nad šovinistlikult ja individualistlikult asustavad. Mis eriti kohutav – neil on „mökkid" ehk suvemajad, kus nad grillivad liha ja teevad lõket. Seepärast ei tohi soomlased saada lapsi, kuna soomlase jalajälg planeedil on lihtsalt masendavalt suur võrreldes Hiinas, Aafrikas, Indias ja mujal toimuvaga. Soomlane on rassist, sest laiutab ülbelt tohutu suurel asustamata maa-alal, kuhu peaks kiiremas korras ümber asustama vähemalt 60 miljonit migranti, sest see päästaks maailma.
Eestlane on süüdi selles, et eeldab oma maal elavalt inimeselt eesti keele oskust ja soovi näha eestlases maa peremeest. Eestlased, pahade valgetena, on süüdi ka koloniaalminevikus: „Sa oled ju valge!" kommenteeris keegi „uusinglane" ühe eestlase selgitust, et Eestil ei ole olnud asumaid. Ja tõepoolest! Kui hästi järgi mõelda, siis Rootsi kunagistes asumaades Põhja-Ameerikas oli kindlasti ka keegi eestlane, kes sealseid „indiaanlasi" sundis sööma kama või rajas seal mulgi kuubede manufaktuuri. Eestlased on kindlasti süüdi ka selles, et vene keel ei ole Eestis teine riigikeel ja riigikogus on liiga vähe alternatiivse seksuaalse sättumusega esindajad.
No need lätlased on kindlasti põhjustanud Ameerika põliselanikele kannatusi, sest Kura hertsogil olid seal konkreetselt valdused! Äkki nad sundisid irokeese „Lacplesist" pähe õppima? Niikuinii see nii oligi! Lätlased on süüdi ka selles, et neid on omal maal liiga palju – umbes pooled! Ennekuulmatu ülbus!
Ungarlased on süüdi selles, et nad tahavad näha oma rahvast tugeva ja perekesksena. Ja seda ajal, mil kogu progressiivne ühiskond on juba ammu hukka mõistnud ebaterved seksuaalsuhted meeste ja naiste vahel! See kohutav tagurlus tuleb kohe lõpetada!
Terve Euroopa ise on aga süüdi nekrofoobias, sest ei ole veel seadustanud seksi laipadega, ahistades nekrofiilide romantilisi tundeid. Euroopa on süüdi pedofoobias, sest ei ole ikka veel tulnud vastu alaealistega seksimise pioneeride edumeelsetele ettepanekutele hüljata ahistavad, kitsarinnalised seadused, mis takistavad eelkooliealisi lapsi nautimast oma armastatud kommionude tähelepanu, mida lapsed ka ise juba ammu igatsevad, nagu kinnitavad „ealiste piirangute" vastu võitlejad. Terve Euroopa on süüdi kitsarinnalisuses, mõistmata, et nende maailm jagatakse ümber üldise õnne nimel. Kui teised võivad elada põhimõtte järgi „mis minu, see minu," siis eurooplasele on see keelatud.
Seepärast ei ole 21. sajandi eurooplane enam „sangar seiklusfilmis", sest „ohu ees suleb ta hoolikalt silmi". Eurooplasest vormitakse Anton Tšehhovi novelli „Inimene vutlaris" peategelase sarnast olendit, kes kardab kõike ja kõiki, pelgab eralduda teistest ja tema olulisim hool on, et keegi temast midagi pahasti ei arvaks, peaasi, et „midagi ei juhtuks." Too kardab riietudagi väljakutsuvalt ja seepärast on pidevalt kuulekalt kurguauguni kinni nööbitud. „Inimene vutlaris" on iga valitseja „unelmate alam".
Ja samas – inimese individuaalsus ei seisne võimalikult erivärvilises välimuses või võimalikult haiges seksuaalelus, vaid nimelt oskuses elada ka teiste hüvanguks. Ükski inimene, rahvas ega ühiskond ei suuda aga tähele panna maailma vajadusi, kui tema enda koduvõti võetakse vägivallaga käest, tema keldrisse ja sahvrisse ronivad kutsumata võõrad, kes pistavad valimata kinni sinna kogutud varad, tänutäheks nurgad ja riiulid täis lasevad, pererahva voodisse ronivad ja peretütart-perenaist ennast teenindama nõuavad. Ja peremees ei tohi öelda midagi, sest ta ei ole ju ometi mingi egoist.
Sellist arga molkust nüüd eurooplasest teha soovitaksegi. Ja kui mõni sõna siin jutus tundub üleliigsena või üle reageerimisena, siis kuidas nimetada kõike seda, mis toimub praegu maailmaga!? Selle kohutava absurdsusega, mida meile üritatakse reaalse eluna ette sööta!?
Eurooplane! Kas sa oled tõesti rahul, et sind kiidetakse selle eest, et lased end rahulikult pügamisele ja tapale viia? Kas sa oled rahul, et kõlistad ahelatega nagu kellukestega, endale õnnist meeleolu tekitades!?