Mutrikestel pole oma riiki vaja, sest nad on suure riikideülese mehhanismi osakesed, ja kui lähevad katki, siis vahetatakse nad välja Aafrikas või Aasias odavama tööjõu poolt toodetud ersatsanaloogide vastu – vahet pole, peaasi et pambusest hammasrataste ja kõrvitsakoorest akuga suur kolakas roomaks edasi üle Euroopa riikide ja rahvaste, kirjutab Ivan Makarov.
„Inimkond on eesmärk, rahvus on vahend. Ilma rahvuseta teie, nagu viltsivad pealtvaatajad, saate ümardada inimkonda, kuid ei või saada selle osaks, kuidas te ka ei püüaks" – Giuseppe Mazzini
Vahel hakkad vägisi mõtlema, et kogu see võitlus rahva vabaduse piiramise vastu koroona ettekäändel on nagu suitsukate: vasakliberaalne poliitladvik koos oma juba Lukašenka moodi luiskava sülemeediaga panevad Eesti parimad ajud ja aatelised inimesed kas varjuma kodudesse, et neid ja nende loomingut ei tühistataks, või siis võitlema klounidega – kolme KK, Tanel Kiige ja teiste nendesugustega, kes ei otsusta ju mitte kui midagi otsustamiseks möödapääsmatu pädevuse puudumise tõttu.
Ausad eestimeelsed inimesed kogunesid Vabaduse väljakule, et näidata oma väärikat meelsust, ja neid seal tuvastati ja kanti, kuhu vaja. See on nüüd tehtud, nii et küsimus on vaid selles, millal seda materjali vaja läheb. Kindlasti mitte enne, kui on läbi surutud vastavad seadused. Praegu aga väidab poliitsallimatusest nõretav perearst, et värskes õhus toimunud üritus hoogustas pandeemiat. Valitsuse poolt lubatud ja umbses ruumis maskideta toimunud PÖFF aga mitte.
Seni kuni meie võitleme meie riigiga manipuleerivate marionettidega, käib süsteemi hämarates sügavustes usin töö. Riigi juhtimine käib ju 80% ulatuses ministeeriumide, ametite ja rohkete MTÜ-de sisikonnas, kus tuhanded hallid ametnikkardinalid töötavad igasuguste rakendusaktide, määruste, parandusettepanekute ja muu kallal. Isegi kui siseministriks oli Mart Helme, toimusid tema ministeeriumis protsessid, mille üle ei olnud poliitilistel juhtidel kontrolli. Iga ministri kohta oli mitu kantslerit ja poolkantslerit, kes tõmbasid niite, mis viisid osakondadesse. Hoogustati immigratsiooni ja tänavapilt muutus iga päevaga aina eksootilisemaks, sõltumata sellest, valitsesid ametkonda konservatiivid või vasakliberaalid. See on nagu tuntud kujund „saatus mängib inimesega, aga inimene mängib pasunat". Pasun oleme meie, inimene on juht, saatus on süvariik.
Seni kuni rahva mitteükskõikse osa tähelepanu on keskendunud võitlusele sundvaktsineerimise, vaktsineeritute diskrimineerimise ja põhiseaduslike vabaduste piiramise vastu, uuristavad sajad meile nähtamatud plekist lõugadega mutid rahvusriigi aluseid. Meie võimurid on ju tüüpilised Lukašenka kloonid: nad ise ei suuda välja mõelda neid hübriidskeeme, aga lubavad neid teostada, lastes rahvale puru silma. Lukašenka tõi Leedu ja Poola piirile agressiivsete mugavusmigrantide hordi ja, kasutades aifoonidega varustatud „põgenikke" oinapeaga taraanina, pistis röökima, et poolakad ja leedulased on ebainimlikud rassistid.
Aga sisuliselt sama teevad ju ka meie võimud, meedia ja „inimõiguste" prosti- ehk instituudid: lasevad riiki ebamõistlikul hulgal juurteta võõrkultuuride esindajaid ja ründavad kõiki, kes sellepärast õigustatud muret tunnevad. Ründavad EV põhiseadusele viitavaid ühiskonnategelasi meedias ja saadavad nende üritustele provokaatoreid; ässitavad nendele kallale välismaalt tellitud estofoobseid punaprofessoreid (nagu meil Eestis oleks neid vähe) imikuga lapsevankriga, siis pressivad välja raha ja annavad kohtusse. Ega kõik ei ole ju nii kõvad pähklid, nagu Varro Vooglaid ja SAPTK, kes oskavad kaitsta nii ennast kui ka teisi. Mõni aga maksab väljapressijatele tuhandeid oma teisest sambast ja jätkab arglikku võitlust. Aga see pole enam võitlus, see on surmani ära ehmatatud inimese ettevaatlik lalin ja vastased turtsuvad selle peale rusikasse.
Rahvusriik on asi, mis võib pudeneda käest kümmekonna aastaga, ja usin töö selles suunas käib. Tallinna juhid on nüüd kõik teisest keelelisest keskkonnast ja rahvusest, kusjuures oleks vale väita, et nad on kõik eestivastased. Mitte mingil juhul, nende hulgas on andekaid ja Eestit kui kodu armastavaid inimesi, aga tegemist on ikkagi Eesti pealinnaga, mis pole aga enam rahvusriigi pealinn. Rahvusriik veel on, aga pealinna sel enam ei ole. Ja selles ei ole süüdi mitte teiste riikide kodanikud, kes kasutasid kohusetruult nendele antud õigust valida kohalik võim, ja isegi mitte keskerakond, kes oskas tulemuslikult mängida kahe keeleleeri vastandamisel omakasupüüdlikku mängu, vaid Mart Laari valitsus, kes andis sisserändajatele valimisõiguse. Ja ka Tallinna eestlased, kes ei viitsinud minna valima, kuigi teadsid, et on tekkimas teise riigi alamate ülekaal.
Nagu teatavad Uued Uudised, toimus 3.-4. detsembril Varssavis Euroopa konservatiivsete poliitikute kohtumine, millel osalesid Ungari peaminister Viktor Orban, Poola peaminister Mateusz Morawiecki, Prantsusmaa Rahvusrinde juht Marine Le Pen, Belgia flaami rahvuslaste partei Vlaams Belang esimees Tom Van Grieken, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme, EKRE saadik Euroopa Parlamendis Jaak Madison ja teised. „Kohtumisel osalejad jagavad ühist sügavat veendumust, et Euroopa Liidu moodustavad vabad ning võrdsed rahvusriigid, keda seob tihe koostöö mitmes erinevas valdkonnas. Sama veendumust jagavad ka miljonid inimesed kõigis EL-i liikmesriikides.
Ainult niisugust koostöömudelit järgides on võimalik säästa Euroopat edasistest kriisidest ja pingetest ning peatada murettekitav mõte Euroopa Liidust, mida juhib isehakanud eliit," seisab osalejate ühisavalduses. Kohtumisel osalejad ei ole nõus EL-i õiguse meelevaldse rakendamisega, mida tehakse aluslepinguid väänates või lausa rikkudes. Täielik demokraatlik legitiimsus on ainult iga riigi suveräänsetel institutsioonidel. Euroopa Liidu institutsioonidel ei ole samasugust legitiimsust ja seetõttu ei tohi neil olla rahvusriikide poliitika kujundamisel mingit ülimuslikku rolli. Samuti ei tohi EL-i institutsioonid muutuda sotsiaalse ümberkorraldamise eestvedajaks eesmärgiga luua n-ö uus Euroopa rahvas. Kontseptsiooni niisugusest rahvast ei ole kunagi eksisteerinud, seda ei eksisteeri praegu ega hakka ka tulevikus eksisteerima," öeldakse vastu võetud ühisavalduses.
Eestis aga tehakse reaalseid ettevalmistusi põlisrahvuse väljavahetamiseks: see on eesti keele niigi mittekindlate positsioonide edaspidine kaotamine, integratsioonile tagurpidikäigu andmine, kui hoopis eestlased peavad valdama teiste keeli ja vastu võtma võõra (multi)kultuuri, sissesõitnud aga eesti keelt ei oska ja ei kavatsegi omandada.
Eestlaste kui rahva taandamiseks Eesti riigi valitsemise juurest kasutatakse nii füüsilist väljasurumist, kui sisserändajad juba moodustavad anklaave, kus paljud meie seadused ei hakkagi peatselt kehtima, nii ka vaimset terrorit, kui meedia paljude eestlaste suhtes vaenulike ja riigi poolt toetatavate ühingute abil halvustab lakkamatult rahvusriiki ja põlisrahvust. Eestlastest tahetakse teha süüalused, nagu tehti sakslastest, kes on nii allasurutud, et on oma riiki juba kaotamas. Ka eestlased peavad olema kõigi ees süüdi ja kõigile võlgu – siis saavad võõrad lüpsta meie riiki ja korraldada meie elu endale mugavamaks.
Eestlasi mustatakse kogu aeg ka kasutades selleks väikese eesti rahva tragöödiat Teise maailmasõja ajal. Vähe sellest, et Eestit on okupeeritud ja elanikke represseeritud, maha lastud ja küüditatud – meie kaotused ei lähe ju arvesse. Siinmail tegutsevad „sputnikud" teevad Eesti ajalugu võltsivat Kremli propagandat iga jumala päev, kuid, nagu selgus, seda tegevust toetab näiteks Siim Kallas. Praegu käib ka usin töö selleks, et anda EV kodakondsus „eriteenete" eest järjekordsele Janale.
Aasta tagasi, 29. detsembril 2020. aastal avaldas „Vene maailma" rahvusvaheline väljaanne Snob.ru suure intervjuu Julia Augiga. Ta muuseas ütles: „Mul on kaks kodu – Venemaal, kus ma elan, ja mu väiksel kodumaal, Eestis. Ja ma kannan vastutust nende tegude eest, mida mõlemad need riigid sooritavad. 18. detsembril Tallinnas antakse järjekordsed toetused kultuuri sfääris, ja minu uus projekt sai toetuse. Eesti oli Euroopa esimene riik, mis kuulutas 1941. aastal ennast juden frei ehk juutidest vabaks riigiks. Varem üritasin ma seda mitte mainida. Nüüd teen sellest näidendi. Ja mind toetas riigi endise peaministri Siim Kallase Fond. See on oma ajaloo ja oma traumade vajalik ümbermõtestamine. Igal rahval on neid küllaga. Ja kui neid mitte läbi elada, kui nendega mitte töötada, siis kasvatab riik koletisi."
Selleks, et riik ei kasvataks koletisi, võiks kõigepealt olla valivam kodakondsuse kinkimisega. Seda on ennegi jagatud inimestele, kelle põhiline eriteene on eestlaste mustamine ja Eesti riigile vastutöötamine.
Eestlased peaksid otsustama, kas nad lasevad süvariigil hävitada nende rahvusriiki. See ei ole demokraatia, kui meid valitsevad mitte meie poolt valitud inimesed, vaid enamasti nähtamatute iseennast taastootvate hallide kardinalikeste armee. Nagu kirjutas Lauri Vahtre, „Nad on kuskil ja kuidagi (kus? kuidas?) omandanud rahvuslust pilkava või lausa jälestava maailmavaate, nad leiavad teisi omasuguseid, nad võtavad neid tööle, nad palkavad õige hoiakuga eksperte, nad edutavad vastastikku üksteist ja koostavad määrusi, korraldusi ning seaduseelnõusid. Lisaks parv keskpäraseid ja argu, kuid väga terava haistmismeelega mutrikesi, kes taipavad kiirelt, keda kummardada, keda karta ja keda kiita."
Muide mutrikestest: neil pole oma riiki vaja, sest nad on suure riikideülese mehhanismi osakesed, ja kui lähevad katki, siis vahetatakse nad välja Aafrikas või Aasias odavama tööjõu poolt toodetud ersatsanaloogide vastu – vahet pole, peaasi et pambusest hammasrataste ja kõrvitsakoorest akuga suur kolakas roomaks edasi üle Euroopa riikide ja rahvaste.
Ja kui see ajudeta ja teiste organiteta sootu hiigelkäsna moodi saasta enda sisse filtreeriv kole kogu lömastab kõik ära, siis kukub ise ka kokku, nagu tavaline hiina kvaliteediga asi. Ja selle limaste rusude alla jäävad meie lapsed.