Valitsuse poolt on häbiväärne allutada kodanikud selgelt põhjendamatult maskikandmise kohustusele, aga mitte vähem häbiväärne on kodanike poolt sellele nõudmisele orjalikult alluda, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Selle nädala teisipäevast ei kehti Eestis enam vaktsiinipasside süsteem. Kokku vältas mullu 26. augustil jõustatud ja apartheidirežiimi aluseks olnud süsteem 201 päeva ehk rohkem kui pool aastat. Ühest küljest on positiivne, et see riiklike karistustega tagatud massilise diskrimineerimise projekt on selleks korraks läbi. Teisest küljest jääb õhku väga tõsine küsimus sellest, kuidas panna selle ebainimliku ettevõtmisega seotud inimesed reaalselt vastutust kandma. Kui mingit reaalset vastustust isegi ei nõuta, rullitakse järgmine kord kodanike põhiseaduslikest õigustest üle veelgi nahaalsemalt.
Küsimus vastutusest seondub ka tõsiasjaga, et erinevalt vaktsiinipasside süsteemist jättis valitsus maskikandmise kohustuse kehtima. Seejuures on täiesti ilmne, et see kohustus, mis on samuti tagatud jõustruktuuride poolt jõustatud riiklike karistustega, ei ole teeninud eesmärki peatada koroonaviiruse levik Eestis. Valitsus ei ole reaalselt esitanud mitte ühtegi vähegi veenvat tõendit, millest nähtuks kasvõi see, et lausalise maskikandmise kohustuse kehtestamine oleks märkimisväärselt koroonaviiruse levikut pidurdanud. Tõsiasi on, et oktoobri lõpus maskikandmise kohustuse kehtestamisele järgnes mitte viiruse leviku ulatuslik vähenemine, vaid selle plahvatuslik kasv.
Kogu olukord on seda absurdsem, et valitsuse nn teadusnõukoja eelmine ja pragune juht räägivad maskikandmise kohustuse põhjendatuse kohta risti vastupidist juttu: Irja Lutsar toonitab kindlalt, et maskikandmise kohustuse jätkamisel ei ole mingit mõtet ja et seetõttu peaks maskide kandmine olema soovituslik, läbinähtavalt valituse suuvoodrina tegutsev Toivo Maimets raiub aga nagu rauda, et maskikandmise kohustust tuleks jätkata (olgugi, et ta on ise varem tunnistanud, et maskikandmine on pigem sümboolne empaatia väljendamise akt kui viiruse leviku peatamise vahend). Selliste asjaolude taustal on pikka aega korrutatud ja poliitiliste huvide teostamise teenistusse rakendatud loosung "Usaldage teadust!" lihtsalt naeruväärne.
Igal juhul jätkub nüüd Eestis olukord, kus politsei käib endiselt ringi ja raiskab õiguskaitse ressurssi, et trahvida inimesi lihtsalt selle eest, et nad ei allu alandavale ja kiusajalikule kohustusele katta avalikes kohtades käies oma nägu kinni. See olukord jätkub täies teadmises, et maskikandmise kohustuse kehtestamine ei teeni väidetavalt selle aluseks olevat eesmärki ning on seega inimeste põhiõiguste- ja vabaduste intensiivse riivena selgelt põhiseadusega vastuolus.
Kirjeldatud olukorras peavad väärikad kodanikud endalt küsima, milline on nende vastus sellisel türnanlikul moel käituvale valitsusele. Üks võimalus on kuuletuda ja heita alla – panna orja kombel näokate ette lihtsalt selleks, et mitte karistada saada. Teine võimalus on käituda vaba kodanikuna ja näidata üles kodanikuallumatust, vilistades valitsuse türanlikele korraldustele.
Objektiivi toimetuses oleme alati olnud ja oleme jätkuvalt seda meelt, et sirgeselgsete kodaniketa ei ole vaba ühiskond mõeldav. Oleme veendunud, et kui kodanikud ise lasevad end karistuste hirmus allutada mõistusevastastele piirangutele, siis nad üha enam sellistele piirangutele allutataksegi. Ehk teisisõnu määrab rahva enda käitumine ära, kas see rahvas on orjastatav või mitte. Seepärast kutsume inimesi üles mitte alluma maskikandmise kohustusele. Need, kes peavad maskikandmist põhjendatuks, olgu vabad maske kandma, aga need, kes seda põhjendatuks ei pea, olgu vabad osalema ühiskondlikus elus ilma oma nägu kinni katmata.
Kui valitsus asub politseid ja terviseametit oma instrumendina kasutades maski mittekandvaid inimesi trahvima, tuleks lihtsalt kõik sellised trahvid kohtus vaidlustada. Et see oleks inimestele kättesaadav valik, selleks töötas SAPTK õiguskeskus välja ja tegi vabaks kasutamiseks kättesaadavaks vajaliku näidisdokumentide komplekti.
Just niisugune kodanikuallumatus on asi, mis saadaks avalikule võimule sõnumi selle kohta, kuivõrd on meie rahvas lükata-tõugata, kuivõrd mitte. Kui inimesed ise keelduvad massiliselt maskikandmise kohustusele allumast, siis saab maskikandmise kohustus kiiresti lõpu, sest vaevalt soovib valitsus hakata kümnete tuhandete inimestega kohut käima ja seeläbi neid enda vastu kurjaks ajama.
Ühtlasi näitaks maskitrahvide massiline kohtulik vaidlustamine, kuivõrd on Eestis põhjust rääkida võimude lahususe põhimõtte toimimisest. Kui kohtud ei tühista selgelt põhjendamatu maskikohustuse mittetäitmise eest määratud trahve ja maskikohustust ennast, siis saab ühtlasi selgeks, et kohus tegutseb Eestis lihtsalt valitsuse ükskõik kui ebaõiglaste piirangute toetaja ja õigustaja, mitte erapooletu ja õiglase õigusemõistjana.