Kui Kaja Kallas on Raudne Leedi, siis on Eestil ju kõik väga hästi. Me juba olemegi viie rikkama riigi hulgas – fantaasia vallas, nendib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Suvi on tulemas ja peale jaanipäeva lähevad puhkusele nii riigikogu liikmed kui ka suurte erakondade juhid ja poliitiliste institutsioonide tuumikud. Lõppemas on järjekordne poliitiline hooaeg Eesti Vabariigis.
Viimane, mis on jäänud kõlama lõppeva hooaja poliitvõngetest, on Kaja Kallase kujutamine ühe Euroopa suurima poliitikuna. See ülistamine algas peale 24. veebruari, kui Venemaa alustas oma ründetegevust Ukrainas ning jätkus kasvavas tempos kuni viimaste päevadeni, kui Kallast on nimetatud „Raudseks Leediks", pidades ilmselt silmas Margaret Tatcherit, keda nii kutsuti ajal, kui viimane oli Inglismaa peaminister. See võrdlus on ilmselgelt väga meelepärane Kallasele endale ja kui sinna juurde lisada veel kirjutised kohalikus perioodikas, kus Kallast on nimetatud sobivaimaks kandidaadiks NATO peasekretäri kohale, on selge, kuivõrd see Kallasele meeldida võib.
Kes on need poliitilised jõud, kes võiksid näha Kallases NATO uut juhti või isegi Tatcheri kaliibriga poliitikut kaasaegses Euroopas? Need on Euroopa juhtivate riikide poliitilised juhid. Need on Prantsuse praegune president Emmanuel Macron ja Saksamaa kantsler Olaf Scholz. Nende kahe tegelase poliitiline kõikumine Ukraina küsimuses on tähelepanuväärselt ebakindel, heitlik ja küsimusi tekitav.
Just Ukraina sündmused tõstsid Kallase populaarsust ja just seesama Ukraina küsimus paljastas Macroni ja Scholzi printsiibituse. Alguses nõudsid Prantsusmaa ja Saksamaa kõigutamatult Ukraina toetamist ja lubasid olla ise kindlad toetajad ning siis äkki hakkasid sama valjuhäälselt nõudma Venemaa huvide arvestamisega ja Venemaa abistamisega säilitada oma nägu ja renomee. Sellised riigid ja poliitikud arvavad väidetavalt, et Kallas on sama suur ja võimekas poliitiline figuur nagu oli seda omal ajal Inglismaa peaminister Tatcher.
Kui raudne on Kallas tegelikult, selgub siis, kui võrrelda teda plekist pangega. See pang on ammu roostes ja tal on päris mitu auku sees. Sellest johtuvalt kostab temast palju vilinat, kui tuul läbi puhub. Kui suur on vahe roostes pangel ja Raudsel Leedil võib igaüks ise arvata. Kui Kaja Kallas on Raudne Leedi, siis on Eestil ju kõik väga hästi. Me juba olemegi viie rikkama riigi hulgas… fantaasia vallas.
Eks see võim ole muidugi magus ja kui juba NATO juhi kohta kasvõi idee tasandil pakutakse, siis tasub peaministri kohast igati kinni hoida. Mis see aga valijaid puudutab, jääb mulle selgusetuks. Kaja Kallase poliitiline karjäär on siiamaani olnud üks läbikukkumiste jada ja paistab, et see jääb ka edaspidi selliseks.
Suvepuhkuste aeg on Eestis olnud alati poliitilises plaanis suhteliselt rahulik. See on aeg, kus valmistutakse uueks poliitiliseks hooajaks ning koostatakse plaane tulevasteks heitlusteks võimule saamise eest. Järgmisel kevadel on tulekul riigikogu valimised. Selleks tuleb kõikidel erakondadel väga hoolikalt valmistuda.
Ka valijad peaksid valmistuma oma häälte andmiseks suure vastutustundega. Tuleb meenutada seda, kes milliseid lubadusi erinevad kandidaadid on eelmiste valimiste ajal andnud ja kuidas neid lubadusi riigikogusse saanuna täidetud on. See nõuab vaid tühist pingutust ja googeldamist ning kõik ongi selge.
Mulle tundub, et kõige küünilisemad ja rahva peale sülitavad võimuahned tegelased kohalikul poliitilisel maastikul on reformierakondlased. Kaja Kallas on just selle erakonna toode. Tegemist on juba mitmenda põlvkonna poliitilise inkubaatori kasvandikuga. Valija käes on võimalus lõpetada nende võimuahnete parasiitide tegutsemine kohalikul poliitilisel Olymposel. Teha õige valik ei olegi nii raske, juba oma hääle mitte andmine reformierakondlastele on õige valik.
See on hea, et varsti algab suvevaheaeg ja inimesed saavad lihtsalt elada oma elu, unustades paariks kuuks kogu poliitika ja kõik poliitikud. Head puhkust ühiskonnast ja poliitikast soovin kõikidele headele lugejatele.