Paistab, et eestlane on loovutamas omal maal peremeheõigusi piiritaguste marodööride ja „piiride avardajate" kubjastele. Suure kurbusega tuleb nentida, et põlisrahvas on astumas teed, mida omal ajal oli astunud rahvuseepose nimikangelane, kes sai hukka läbi omaenese mõõga, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Jääb mulje, et meie põlisrahvas on ülitõsiselt võtnud Hamleti retoorilist küsimust „olla või mitte olla?" ja tegeleb sellele vastuse otsimisega viimased kümme aastat eriti intensiivselt. Kõiki enam vähem normaalsuse piiridesse mahtuvaid ja traditsioonidele toetuvaid arvajaid ja publitsiste materdatakse peavoolumeedia ja kõikvõimalike arvamusliidrite poolt nii, et kole vaadata. Kui keegi julgeb avaldada oma seisukohti, mis ei ühti euronormatiivide ja eurotavade komberuumi tõdedega, siis ei anta armu, vaid antakse malakat, nii et lendab.
Eriti jõulised selles osas on „õrnema soo" esindajad või üldse sootud avaliku elu tegelased. Keegi ei taha vist sattuda Andrus Vaariku, Kristiina Ehini või Peeter Oja teravaks ihutud hammaste vahele.
Eestis juba ammu levima hakanud „kisateatri" traditsioonid on üle kolinud ka teistesse kultuuri või õigemini kultuurituse valdkondadesse – publitsistikasse, avalikesse debattidesse, riigikogu kõnepulti ning valitsuse infotundide formaati.
Põlisrahvas ei salli oma kangelasi, kellele veel mõni aeg tagasi palavalt kaasa elati ja iga nende sõna peale plaksutati. Tänasel päeval ei mäleta või ei taha mäletada keegi enam Jaak Johansoni, Tõnis Mäe, Jaak Tuksami, aga ka Rein Helme või Linnar Priimäe nimesid.
Unustuse hõlma on vajumas või juba vajunud Lembit Ulfsak ning Aarne Üksküla ja oi kui palju veel hiljuti niivõrd tuntud ja austatud nimesid. Austatud rahva poolt, kelle meeleolud ja „näoilmed" paistavad muutuvat iga hetkega nagu väikestel lastel.
Loetlesin vaid mõned nimed suurest hulgast „eilsetest kangelastest". Kas tõesti on rahvale meelepärasemad sellised „kangelased" nagu kõik Kallased (Siim, Kaja, Kristina jne) või Jollerid, Kõlvartid ja Pakostad ning Hussarid? Paistab, et just nii see on.
Seoses eelkirjutatuga võin vabalt suure kurbusega nentida, et põlisrahvas on astumas seda teed, mida omal ajal oli astunud rahvuseepose nimikangelane, kes sai hukka läbi omaenese mõõga. Ühest küljest kurb ja teisest küljest igati väljateenitud saatus.
Paistab, et siin ei päästa miski ja eestlane on loovutamas omal maal peremeheõigusi piiritaguste marodööride ja „piiride avardajate" kubjastele. Jälk on vaadata, kuidas Euroopas on juba ammu märatsev vasakradikaalide ja „liberaalide" liikumine haaranud enda ideoloogilise teerulli alla suure osa eurooplaste meeltest ja sammub pikkade sammudega Lääne tsivilisatsiooni hävitamise suunas.
Kui rahvas meelt ei paranda ega tule tagasi oma esiisade tavade ja elukommete juurde, ootab seda rahvast sama saatus, mis kunagisel rahvuseepose kangelasel ja see on kurb. Eestlased on valmis usaldama keda iganes, peale rahvuslaste ja rahvuskonservatiivide.
Kas tõesti ainult sellepärast, et rahvuskonservatiivid ei taha, et mehed peaksid kleite kandma ja naised püsti seistes pissima. Kui Pakosta arvates on isa meessoost ja ema samuti meessoost, siis ma tahaksin teada, kuidas on tema endaga lood. Kuidas saab ta oma enda tõekspidamiste kohaselt olla ema, olemata samal ajal mees? Pakostal on Pakosta arusaamine elust ja oma isiklik loogika, millel on loogikaga vähe pistmist. Oma koduõuel tehku, mis tahab, aga ainult mitte minu nina all.
Rahvas peab lõpuks ometi välja ütlema oma seisukoha kõikide liberite ja sotside ning nende tallalakkujate suhtes.
Mina ei kavatse ehitada liberite sotsialismi ja olla nõus nende ideoloogiaga. Sama süü on liberaalide arvates ka Tõnis Mäel ja teistel kultuuritegelastest patriootidel. Liberite arvates ei ole suuremat kuritegu kui olla patrioot. Üks riigikogu liige nõudis sellistele kuuli kuklasse. Patrioot on uusliberite arvates „sotsiaalselt ohtlik element" ja on väärib, nagu hiljuti kuulda oli, kuklalasku.
Ärgata ei ole kunagi hilja. Tuleb astuda otsustavalt ja samas külmavereliselt eestlaste põlisvaenlaste vastu – idabolševismi ja lääne pehkinud liberalismi vastu ja tagasi võtta esiisade maa. Seda tuleb teha enne, kui kogu maa on muudetud tümaks sooks, kus saavad elada ainult pakostad ja konnad ning kullesed.
Viis selleks on lihtne – astuda või vähemalt toetada rahvuskonservatiivide erakonda ja nende liitlasi.