Mida vähem lasta närilisi poliitikasse, seda parem rahvale. Jätaks närilised seekord valimata nii europarlamenti kui mujalegi. Näriliste koht ei ole volikogudes ega linnavalitsustes. Eriti ei ole nende koht parlamendis ega valitsuses, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Kohalik näriliste välimääraja on täienenud ühe alaliigi võrra. Lisaks tavalisele oravale ja lendoravale on oravaparteis välja ilmunud veel üks oravate alaliik – kastiratta orav. Selle alaliigi värskeimaks esindajaks on uus abilinnapea.
Esimene lumesadu tema ametisse astumise järel võttis ta rajalt maha ja lumekoristamise organiseerimise asemel teatas ta jultunult ja juhmilt, et lumi sajabki külmal ajal maha ja rahval tuleb lihtsalt see ära kannatada. Ka tulevikus peab rahvas lihtsalt lumesajud üle elama ja ära kannatama, aga mitte lootma, et linnavõimud seda koristama hakkavad.
Häbi sellist juttu ajada tal ei olnud, aga tal on kolmerattaline kastiga velomasin ja selle olemasolul pole mõistust ja häbitunnet vajagi. Siis on tal veel ülikond ja seitel ja ta arvab, et sellest piisab abilinnapeaks olemiseks.
Mõistagi ei ole ainult reformaritest näriliste hulgas rattaga sõitvaid poisse kui ponkse. Neid jätkub ka roheliste sekti ning sotsiaaldemokraatide ridadesse. Ka esireformar liikus omal ajal opositsioonis olles jalgrattaga, tõsi, kaherattalise ja kastita rattaga.
Poliitiliste näriliste lipulaeva – reformierakonna liikmete hulgas on täheldatav veel üks uus tunnusjoon. Noorema põlvkonna, ehk siis kolmanda põlve reformaritel on tekkinud huvitav koljuehitus, mis meenutab väga sipelgakaru koonu. Väljaveninud koon on sipelgakarul selleks, et mahutada sinna pikka keelt, millega saab sipelgapesast paremini sipelgaid välja lakkuda.
Vajadus sellist meetodit kasutades demonstreerida oma truudust ja andunud lojaalsust parteijuhile on paari põlvkonna vältel muutnud noorema põlvkonna poliitiliste näriliste koonud just sipelgakaru koonu sarnaseks.
Valitseva erakonna juht ise kujutab endast, nagu juhile kombeks, kõrgema lennuga närilist. Tema puhul on tegemist lendoravaga. Ta lendab ladvalt ladvale ning nopib kaugetele latvadele maandudes sealsete asukate imetlust ja kiitust.
See kiitus on nii nagu ta on, aga ta on olemas ja aurahasid on meie lendorav naaberlatvadele maandudes saanud küll ja küll. Sellistelt lendudelt koduladvale naastes on tal ikka väga nukker ja kurb, sest näiteks „Prantsusmaa absoluutse eliidi" juuresolekul õhtust süües oli tal tore jutustada oma kangelastegudest Eestis, kuid kahjuks ei „Kajanud see kõik siia" ning see tegi lendorava meele kurvaks ikka küll.
Ei tee talle enam rõõmu ka truualamlikud sipelgakarud oma pikkade keeltega ja õiges suunas kooldunud koonudega. Närilised nagu rotid ja hiired ning mutid ja koprad ei huvita meie lendoravat aga üldse. Hamstrid ja kodurotid ning igat liiki hiired ei suuda lohutada lendorava peent kunstimeelt ja kõrget maitset.
Mida sa teed nendega, kes elavad kogu oma elu muttide kombel mulla all või rändrottide kombel keldrites ja maaalustes urgudes ning heitvee torusid ning kanalisatsioonikäikusid pidi ringi liiguvad ning igasugust solki söövad, mitte nii, nagu „Prantsusmaa absoluutne eliit", kes teab juba, mida süüa kõlbab ja mida mitte.
Nendel kohalikel rändrottidel on Eestis viimasel ajal olnud üks tähelepanuväärne liikumine – sisemigratsioon, kui nii öelda võib. Nimelt on osade erakondade ehk pesakondade kauaaegsed liikmed leidnud, et vana pesakond enam ei kõlba ja liikunud hoopis teise pesakonda. Vahetatud ei ole mitte ainult pesakonda, vaid suisa liiki kui sellist.
Osad endised kesikud liikusid suurtel kiirustel ja hulkade kaupa sotside pesakonda ning muutusid sellega, nagu ühes toredas Selma Lagerlöfi muinasjutus, nahkhiirteks, keda rändrotid oma liigi reeturiteks pidasid. Üks nendest läks aga nii kaugele, et võimu meepottidele ligi saamise nimel liikus suisa ühelt spordialalt teisele ning vahetas mitte ainult distantsi, vaid tervet ala. See oli nii, nagu oleks pikamaajooksja hakanud teivashüppajaks.
Juhtivale oravate pealikule – uhkele ja upsakale lendoravale sellised asjad nagu kohalike näriliste omavahelised sebimised mõistagi korda ei lähe. Tema mõtted ja meeled on seotud Prantsusmaa ning Belgia ja Saksamaa ning veel paljude teiste kaugete ja ometi talle nii lähedaste riikide absoluutsete eliitidega ainult neile mõistetavate oma naljadega ja oma paroolidega, mida meie lendorav vabalt valdama pidi.
Neil on seal oma keel ja omad püsivad sõnaühendid ja oma gravitatsioon ja omad füüsikaseadused. Nad ei liigu jalgadega asfalti puudutades, vaid liuglevad kõik kõnnitee kohal. Poolest meetrist viie meetrini maa kohal, vastavalt vajadusele ja olukorra pidulikkusele.
Lendama ei peagi alati, piisab, kui lihtsalt hüppad ning tagasi ei laskugi, vaid jäädki justkui külmutatult hüppeasendisse pikemaks ajaks püsima. Seal maa kohal hõljudes saab siis teiste hüppajatega oma keeles ja ainult sellele seltskonnale omaseid jutte rääkida ning nalju visata.
Mis nii viga elada. Ei tahakski nagu mitte et Eestisse tagasi tulla, kus on see „Toots ja see Tõnisson ja see Imelik ja Lible jne" – ei tahaks nagu maapinnale tagasi laskudagi. Eestis on aga vahepeal sipelgakarud juba koonud pikalt ette ajanud ja ootavad oma printsessi ja võimsa lendorava tagasilendu. Ilma temata ei saa nad ju oma karjääriredelil edasi liigutud. Neil ju karjääriliikumine alles pooleli ja indu jääb ülegi, et lakkuda ennast haljale oksale ja saada ka kunagi lendoravate uhke liigi esindajaks. Selle nimel tasub oma pika ja libeda keele lakkuda villi ikka küll.
Mida vähem lasta selliseid närilisi poliitikasse, seda parem rahvale. Jätaks närilised seekord valimata nii europarlamenti kui mujalegi. Näriliste koht ei ole volikogudes ega linnavalitsustes. Eriti ei ole nende koht parlamendis ega valitsuses.
„Põgene, vaba valija – see on ainus võimalus…" Põgene sotsialisti ja reformari eest nii kiiresti kui suudad ja ära vali neid mingil juhul mitte kuhugi. Sama kehtib ka roheliste ja igasuguste 200-liste kohta.