Tulgem kokku ja otsigem seda, mis meid ühendab, mis meil ühist on, mitte seda, mis meid üksteisest eraldab ja üksteisega kaklema ajab, kirjutab Malle Pärn.
Mis on see, mis võiks inimesele Jeesuse õpetuses ja ristiusu lunastusteoorias vastu hakata?
Arvan pigem, et ristiususse suhtumise järgi võib ära määrata, missuguse inimesega meil tegu on: kas sellisega, kes vähemalt teoreetiliselt tahab olla pigem aus ja hea kui valelik ja vägivaldne, või sellisega, kes soovib – ilma südametunnistusepiinade või kõhklusteta – olla (omakasu huvides) valelik ja vägivaldne.
Mida halba on meie kirik ühiskonnas korda saatnud, miks paljud inimesed saavad kurjaks, kui hakatakse rääkima usuõpetuse vajalikkusest koolides? Me elame (Euroopas) ometi kristlikus tsivilisatsioonis keset kahetuhandeaastast, tunnistagem, üsna hästi arenenud kristlikku kultuuri.
Luterlik kirik on kõige vähem agressiivne kirik. Luterlased ei käi majast majja, ei karju ega hüppa linnaväljakutel, ei tülita inimesi tänaval, ei topi kõikidesse postkastidesse oma propagandat, ei laima, sõima ega ropenda. Ei halvusta avalikult teisi usundeid.
On otse loomulik, et kirik ja riik teevad meil mõistlikku koostööd neis valdkondades, mis neid mõlemaid huvitavad – sotsiaaltöös ja vaimulikus hariduses – sest kirikul on selles sajanditepikkune kogemus, meie riigil aga puudub see hoopis. Pikka aega on meie inimese hing ja vaim jäetud vabalt umbrohtu kasvama – on aeg õpetada inimesi seda umbrohtu sealt välja kitkuma, et me võiksime pisutki inimesemaks saada.
Ka kirikus tehakse vigu, võideldakse omavahel võimu või raha pärast, ja mida kõike muud – ometi, kui me võrdleme ühiskonda ja kirikut – siis ei saa küll öelda, et kirik on hullem, õelam, kasuahnem, vägivaldsem, ebaõiglasem kui meie ilmalik ühiskond!
Igal juhul on ta parem, ausam ja kindlasti targem kui on see kiirelt klassikalisest kultuurist ja väärtusruumist ärataganev võltsliberaalne ühiskond.
Kui armetud, piiratud ja ühekülgsed on ristiusu-põlgurite sõnavõtud, kui neid võrrelda teoloogia ja pühakirjaga!
Kas tahavad nad rahvast kaitsta tarkuse eest, valguse eest, täiuse taotlemise eest, südametunnistuse eest, inimlike suhete loomise eest, õiglasema ühiskonna eest? Vastutuse eest Jumala ees?
Seisukoht: "mina ei usu seda jama ja loll on see, kes usub" on puhas isikliku rumaluse näitaja. Aga rumalus on meil moes ja kindlalt võimul. Rumalusele avab meie meedia heldesti oma leheküljed. Rumaluse kriitikat nimetab ta aga halvustamiseks ja vihakõneks.
Rumal ja isekas inimene ei taha Jumalast ega usust midagi teada, sest neist teadmine paljastaks talle tema rumaluse ja isekuse. Teatavasti on rumal just see, kes ei tahagi oma rumalusest lahti saada, kuna see, kes targemaks saada tahab, juba enam rumal ei ole. Tarkus on rumala ees suletud, vaid tark võib tarkuse ära tunda. Või see, kes tahab ise ka targaks saada.
Lapsi ei tohi selles maailmas omapead jätta, ilma mõistliku juhatuseta. Lastele tuleb selgeks teha ühiselu reeglid, mille rikkumine peab olema taunitav. Kuidas muidu neid selgeks teha kui mitte ühise usundi kaudu? Meie kõrged poliitikud peaksid sellest viimaks ometi aru saama ja hakkama kirikuga koostööd tegema. Kirikul on rahvale palju rohkem pakkuda, kui ta praegune positsioon seda võimaldab.
Ennekõike tuleb meil tunnistada, et inimene on homo religiosus, et meie elu sõltub universumi vaimu kvintessentsist, mille vastu ei ole mõistlik rumala peaga mässama minna. Et kõik, mida me teeme teistele, tuleb meile endile tagasi. Et iga halb tegu peidab endas juba eos karistust. Et me ei saa lõpmatuseni karistamatult kurja teha.
Et hea inimene, kes on halastamatu kapitalistliku süsteemi rataste vahele jäänud, ei ole mitte saamatu ja vilets, vaid inimesena palju väärtuslikum kõigist neist edukaist ja aktiivsetsest, kellele kuulub meie praeguse ühiskonna üldine imetlus ja austus.
Ja "usuvabaduse" (usust vabastatud elu) raevukatele "kaitsjatele" tuleb selgeks teha, et ükskõik kas me oleme maausulised või moslemid või kristlased, Jumal on meil tegelikult üks ja seesama, me lihtsalt nimetame Teda erinevate nimedega ja kujutame ette erinevalt, meil on erinevad rituaalid, ent kõigi mõistlike usundite peamine sisu on peaaegu äravahetamiseni sarnane. Me kõik usume, et inimene on vaid osa loodusest, mitte selle ainuvalitseja, ning vastutab oma tegude eest endast mõõtmatult kõrgema Looja ees.
Mis on halba selles, mida ainsa usuna maailmas pakub ristiusk: andestust ja halastust eksijale, toetust nõrgale, lunastust ka mõistmatule, lootust endast vägevama vaimu abile? Mis on halba selles, kui inimene mõttetu kruvikese seisusest väärikaks ja vastututundeliseks vaimseks olendiks tõstetakse? Ahvist arenenud looma tasandilt kõigeväelise ja täiusliku Jumala lapse tasandile?
Miks ei võiks me selle asemel, et üksteise peale uriseda, hoopis ühineda ja koos aidata maailmast ja loodusest õigemale arusaamisele neid inimesi, kes üldse mingist usust midagi teada ei taha, kes elavad mõttetut ühtainsat üürikest elu, kes ennast ja oma ümbrust päevast päeva rumalalt ja vastutustundetult hävitavad, käitudes nagu hingeta ja vaimuta ainuraksed?
Tulgem kokku ja otsigem seda, mis meid ühendab, mis meil ühist on, mitte seda, mis meid üksteisest eraldab ja üksteisega kaklema ajab!
Kui me oma emotsioone pisut vaigistada suudaksime, siis me ilmselt tunnistaksime, et luterlusele tulebki meie maal rohkem tähelepanu pöörata kui kõikidele teistele usunditele. Üle seitsmesaja aasta on meie esivanemate elu vaimseks keskuseks olnud luterlik kirik. Me oleme kasvanud ja arenenud luterlikus kultuuris. Ka koorilaul ja laulupeod on sündinud luterlikust kirikust.
Kes me oleksime ilma laulupidudeta? Milleks sõdida puu juurte vastu, kui me elame selle viljadest?