Ei tohi valida punaseid, kollaseid, pruune või lillasid, vaid tuleb valida neid kandidaate, kes on sini-must-valget värvi, kirjutab Jüri Kotšinev.

Valimiste eel tabab paljusi kandidaate kohaliku võimu juurde suuremal või vähemal määral seisund, mida võib võrrelda amokijooksuga. Paljud, kes osalevad selles, rahvusspordi mõõtmeid võtnud ühiskondlikus ürituses, muutuvad valimiste eelse perioodi lõpusirgel järsku analüütikuteks, ekspertideks, teadjateks ja tunnetajateks.

Kuulumata ühtegi loetletud valijatüübi hulka ja vaadates kogu seda suurt „sügisjooksu" kõrvalseisja pilguga näen, et enamus valimistega seotud sebijaid on üsna segased juba praegu.

Valimisteni on jäänud veel mõni hetk ja selleks ajaks on selge mõistuse säilitanud vaid need valimistel osalejad, kellel on tugev looduslik siseorgaanika ja kogemustega tekkinud hea stressitaluvus.

Eraldi küsimus on seltskond, kes on valitavad. Nende valimiseelseid lubadusi vaadates on selgelt ja reljeefselt välja joonistumas kuvand amatööridest, kes on kultuurimajade harrastusteatrite varukoosseisude näitlejatena hakanud ennast tunnetama elukutseliste teatrite põhikoosseisu kuuluvate suurkujudena. Hale pilt.

Kui mõned kandidaadid on juba lagedale tulnud tantsunumbritega, siis pole see enam siin Eestis mingiks uueks lähenemiseks valijate peibutamisel. On nähtud omal ajal haledat kooris määgimist purjeka pardal ja grupitantsu laval ning igat liiki kooris skandeerimisi. On nähtud kivipallureid ja nööril kõndivaid akrobaate, aga ka kojamehi ning pannkoogivalmistajaid.

On ringi kihutanud valijaid püüdvad kastirattureid ja endisi filosoofe, kunagisi sportlasi ja telenägusid, parteisõdureid ja kultuuritöötajaid, kelle „parim enne" on juba ammu möödas. Õllekannu korporante üliõpilasesindustest ja putukate vaatlejaid.

Kehakultuur ja rahvatants pannakse rakkesse selleks, et püüda hääli. Kandidaadid mitteeestlased üritavad rääkida eesti keeles ja mõned eestlased kandidaadid proovivad vene keeles purssida südamlikke lugusid sellest, miks valijad just neid valima peaksid.

Muidugi on enamus valimisheitlusse sööstnud tegelasi niivõrd paksu nahaga, et nad ise oma poolt esitatud etteasteid ei häbene.

Mina ka ei vaata kandidaatide taidlusfestivali enne valimisi piinlikkusega. Las kargavad ja tuututavad rahva lõbuks. Aeg enne valimisi on tegelikult ainuke aeg, kus tulevased „rahvaasemikud" tööd „teevad". Nad nimelt lõbustavad laadatoladena rahvast, kerjates niiviisi endale hääli. Praegu käib suur häälte lunimine kohaliku võimu juurde saamise nimel. Selle nimel pingutavad kandidaadid kohtadele volikogudes ja linnapea toolidele nii, et higi otsa ees. Töötavaid inimesi on ikka tore vaadata. 

Mäletan, et kord arutasime sõbraga teemal, mis oleks, kui läheks koos „regionaalpoliitikasse" ja osaleks ka valimisvõitluses. Tegin siis ettepaneku, et kõigepealt peaks pealinnas „oma inimese" foogtiks panema ja siis suunduma riigi ääremaadele, et seal „omad poisid" võimu juurde sebida. Peale seda hakkaksime liikuma äärealadelt pealinna poole, kus foogt meid juba ootaks ja nii saaks kogu riigis võimu enda kätte. 

Valimised ei ole naljaasi, aga valitavad ajavad tihti naerma küll. Naer on terviseks. Kes nalja ei tee, see muutub peaaegu alati lõpuks „kahjulikuks vanainimeseks". Õlu on rahva- ja rahvusjook. Ilma vahuta õlu on vilets õlu. Ilma naljasooneta kandidaat on nagu õlu ilma vahuta.

See ei aita, kui kandidaat lõpmatult vahutab, aga ise samal ajal nalja ei mõista teha. Nali ja poliitiline jutt peavad käima käsikäes. Ilma naljata elatud päev pidi olema raisatud päev, nagu rääkis kunagi Sulev Nõmmik. Praegused poliitikud nii ei oska. Ei Lauri Läänemets, ei Ossinovski ega keegi muu nii ei suuda. Aivar Riisalo oskab, aga niisama ta juba nalja tegema ei hakka. 

Praegune olukord Tallinnas on jõudnud niikaugele, et tallinlased siin ennast ammu võõrastena tunnevad. Kalamajast kolivad vanad kalamajalased minema, nagu kunagi vanad kesklinna elanikud kesklinnast, kuna elu on nendes kohtades tehtud inimestele, kes harjunud inimese moodi elama, võimatuks.

Autoteede kitsamaks surumine ja ratta- ning tõuksiteede arendamine, millega kaasneb normaalse liikluse pärssimine ja muud ebamugavused koos igat liiki puhkealade rajamisega on kohalikele inimestele suureks piinaks. See on põhiline küsimus. Kellele ehitatakse uut kolhoosi Põhja-Tallinnas? Sinna plaanitud nelikümmend tuhat uut asukat kõlab jubedalt. Uued kvartalid Koplis või Uus-Mustamäel või Astangul või Pirita tee ääres on kohutav tulevikuprognoos.

Uus juhm rohetsoonistamine ja lõputute „puhkealade ning putukaväilade" rajamine, koos kavandatava võitlusega autoliikluse vastu on probleem, millele peab vastu seisma. Progeglobade plaanid teha Tallinnast multikulti reservatsioon tuleb läbi kukutada igal juhul. 

Selles suhtes aitab pealinlasi rahvuskonservatiivne poliitiline jõud ja ei keegi teine. Rahvuskonservatiivide jõud on ainus, mis võib Eesti globalismimülkast ja punarohelisest kloaagist välja tõmmata. Sama käib mõstagi neomarksismi pesa – Tartu kohta. Viljandis on lood pisut paremad, aga silm tuleb peal hoida ka sealsetel punastel.

Igal pool tuleb neil silm peal hoida.

Rahvuslaste toel peavad nii Pärnu kui Haapsalu ja Valga saama endale nii rahvusliku omavalitsuse, kui üldse võimalik. See on ainus võimalus omal maal alles jääda ja eesti keeles edasi suhelda. Lagedi on Eestimaa ja Aruküla on Eestimaa nagu Tallinn, Tartu ja Viljandi.

Maris Lauri valimisplakatil on tekst Tallinnast kui eestimeelsest ja põhjamaiselt juhitud linnast. Mida see eestimeelne põhjamiselt juhitud tulevik täpsemalt tähendab, plakatil öeldud ei ole.

Ossinovski koos oma käsilastega on võtnud ausa joone hoidmise oma valimiste tunnuslauseks. Huvitav, kas siis teised erakonnad on Ossinovski arvates mitteausa joone hoidjad?

Eesti 200 väidab oma valimisloosungiga, et nende näol on tegemist uue põlvkonna esindajatega, aga ise nad oma valimisplagudel eriti noored välja ei näe.

Kindlalt võib enne peagi toimuvaid kohalikke valimisi öelda seda, et reformarite katse valitseda peale nende poolt korraldatud võimupööret pealinnas on kolinal läbi kukkunud ja seda eelkõige nende endi käpardlikkuse ja saamatuse tõttu. Uus linnapea Ossinovski on linnapeana samuti läbi kukkunud, kuigi sotsiaaldemokraadid olid pealinnas võimu juures juba ammu koalitsioonis Keskerakonnaga.

Küll heideti Keskerakonnale ette igasuguseid asju, aga kui ise võimule ligi saadi, ei aidanud ka sotsiaaldemoraadist linnapea ja reoformarite ning kahesajaste linnajuhtimise vanker kukkus kraavi. 

Tallinnas ja mujal tuleb kainelt mõtlevatel inimestel valida patrioote, kes mõtlevad kohaliku elu säilitamise peale, pidades silmas kohaliku rahva huvisid. Globalistide ideed eestlastele suuremeelselt „pastelde ja kandlemängu" lubamisest jäägu koos lubajate endiga ajaloo prügimäele.

Hiljuti lõugas üks jurist Eesti 200 erakonnast Toompeal väga raevukalt Keskerakonna kui „kriminaalse kamba" peale ja haukus nagu segane, et „kriminaalid" tuleb parlamendist eemaldada. Selline on erakond, mis nimetab ennast „uue põlvkonna" erakonnaks.

Selliseid „juriste" ega nende erakonna kandidaate ei tohi valida mitte kuhugi ja mitte kunagi. Ei tohi valida punaseid, kollaseid, violetseid või pruune parteisid, vaid tuleb valida neid kandidaate, kes on sini-must-valget värvi.

Sinine värv on olnud lootuse värv ja seda värvi on alati kasutanud oma sümbolina patrioodid, rahvuskonservatiivid ja isamaalised inimesed.